Mida kingivad itaallased jõuludeks.

Turu-uuringud kinnitavad, et jõulukuuse all leidub riideesemeid pereliikmetele, CD, DVD plaate ja raamatuid sõpradele, veini tuttavatele ja elektroonilisi vidinaid iseendale. Traditsiooniliste mänguasjade ning maiustuste kinkimine lastele, jääb alla elektrooniliste vidinate ja  videomängude kinkimisele, ning tavatelefonid jäävad alla nutitelefonidele.

Jõulukinke hakatakse ostma kolm kuud enne jõule, kuid 49,4 % sooritavad ostu ajavahemikus 1-15. detsember ja 34,8 % kingisõltlastest tormlevad poodides vahemikus 16-31. detsember.

Kuna ma ei soovi kasutada üldistamise libedat teed, siis palun lugejatel ära kannatada veel pisut statistikat.

48, 7 % itaallastest kulutavad kinkide ostmiseks 100-300 eurot, 19,5 % panevad mängu 300-500 eurot, 8,5 % raiskavad rõõmuga   500-1000 eurot ja 3,7 % ei pilguta silmagi, kui kinkideks kulub üle 1000 euro. Teadupärast saavad nii tööl käivad itaallased kui ka pensionärid detsembris kolmeteistkümnenda palga või pensioni ning koguni 71 % ostuhulludest, ei jää ootama seda 13-ndat palka, vaid teevad ostu juba enne raha laekumist.

Lisaks ametlikule statistikale hakkasin küsitlema ka oma lähikondseid, sõpru ja koolikaaslasi, et mida nad sooviksid saada jõulukingiks. Mõned arvasid, et soovin neile kinki teha ning seetõttu vajan häid vihjeid. Kurvastuseks teatasin, et kasutan infot  vaid ajakirjanduse huvides. Niisiis, minu õpetaja soovis jõuluimet:  et Itaalia valitsus võtaks vastu mõne edasiviiva seaduse, otsuse või positiivse muudatuse. Mu elukaaslane soovis, et mitte keegi ei teeks mitte kellelegi ebavajalikke kingitusi. Ta võttis kohe tarvitusele ka vastavad abinõud ja helistas oma lähikondsetele, et mingit kinkimist sel aastal ei tule ja armastust ning hoolimist väljendatakse aasta jooksul pidevalt, mitte aga jõuluaegse „peavaluga“, mida kinkida. Pikapeale sugulased nõustusid selle seaduse muudatus-ettepanekuga. Koolikaaslased ütlesid, et nende lapsed tahavad kingiks saada kõike seda, mis on nende sõpradel, kuid tegelikkuses  kavatsevad nad lastele kinkida vaid riideid ja raamatuid. Lisaks selgitasin välja, et kogu oma teadliku elu vältel on itaallased täie südamerahuga neile kingitud vidinad pakendist lahti harutanud, õnnitluskaardi eemaldanud, ning seejärel kingituse lasknud teisele ringile st. uuesti pakkinud ja edasi kinkinud. Nüüd taipan, miks ma pole kunagi näinud, et meie kingitud õlasalle, ehteid, raamatuid kasutatakse. Selge pilt, järelikult on need  kingitud edasi oma sõpradele!

Neile, kes ei viitsi oma peaga mõelda on igas Itaalia supermarketis müügil nii-öelda „näidis kingipakid“. Seal sees on üks sampus, pudelike veini, pakk kohvi, jõulukeeks, kommipakk jms. Need koond-pakendid  on tõesti imeilusad ja sisu on suhteliselt praktiline, seetõttu on nad mõeldud kinkimiseks oma firma töötajatele, klientidele, perearstidele, advokaatidele ja miks mitte ka sugulastele ja sõpradele. Paki hind on keskmiselt 30 eurot. Lõhnaõli ja potte-panne itaallased teineteisele ei kingi. Asi on nimelt selles, et lõhnaõli kinkimine justkui vihjaks asjaolule, et kingi saaja on silma paistnud oma haiseva kehaga ja potid pannid on siiski mõeldud ju kodule, mitte personaalselt inimesele keda armastame.

Mulle isiklikult meeldib kingitusi teha, kuid tuleb tunnistada, et jõulumöll jätab mind täiesti külmaks. Ilmselt on see tingitud ealistest iseärasustest  ja jõuluvana on ikkagi laste rõõm. Omatehtud kingitusi võiks siiski teha, sest jõulud on tõesti hea põhjus avaldada hoolimist ja armastust ning tänu, just nende väikeste tähelepanuavaldustega, olgu selleks kasvõi lihtsalt jõulukaart.  Mr. Beanist eeskuju võttes, on tark tegu teha kingitus ka iseendale.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia  avaldatud ajalehes "Võrumaa Teataja" 30. november 2013.a.