Hingede aeg Itaalias. Kalmistud!

Hingede kuu Itaalias.

Hingede aeg algab Itaalias samal moel nagu Eestis: 31. oktoobril peetakse Halloweeni,  1. novembril  tähistatakse Kõikide Pühakute Päeva  ja 2. novembril Hingedepäeva. Selles suhtes mingeid erinevusi pole.  See tähendab seda, et kõik sügava, ajaloolise ja religioosse sisuga pühad kipuvad muutuma kommertslikuks. Mis puutub aga surnuaedadesse, siis need on täielikult erinevad.  Esimene kõige silmatorkavam erisus on see, et kalmistuid  ümbritseb vähemalt kolme meetri kõrgune kivist müür,  väravad on meeletult suured, tugevad  ja  sepistatud rauast ning need pannakse ööseks lukku.  Viimsete puhkepaikade lahtioleku ajad on enamasti hommikul kella 8-st õhtul kella seitsmeni. Mõni rahula suletakse ka lõunaseks siestaks. Neid aegu tasub jälgida, et mitte jääda haudade vahele terveks ööks lõksu. Itaalias valitseb täielik surnute kultus, sest tõemeeli usutakse hauatagusesse ellu. Hauaplatsidega on umbes nii nagu elamukruntidega. Igaüks tahab naabrist parem olla  ja demonstreerida, et tema armastus oma kalli kadunukese vastu on nii suur, et ta laseb hauale paigutada kasvõi täismõõtudes marmorist auto.  Rooma, Milano, Catania, Messina, Livorno jt. suuremate linnade kalmistutele rajatud marmorist ja graniidist mausoleumid on nii võimsad ja uhked, et kodutud üritavad seal aeg-ajalt peavarju leida.

Ega pisikesed külakabelidki  taha  sugugi alla jääda.  Hauaplaatidel on kindlasti ka kadunukese foto. Mõned skulptuurid  kujutavad lahkunu tegevust tema eluajal või siis surma momendil, näiteks jahil olles, ujumas, autosõidul.

Väga paljud mälestusmärgid kujutavad Jeesust ristil või surnuna oma ema Maria põlvedel lebamas. Kui saabub 1-2 november, siis muutuvad kalmistud õitemereks. Hiiglaslikud krüsanteemide puhmad ja suured alpikannide potid katavad haudu nii kaugele kui silm ulatub. Laternad on enamasti elektrilised ja monteeritud hauaplaatide sisse. Täielikult erinevad on ka matuste pidamise kombed. Esimene kõige tähtsam tähelepanek on see, et matused võivad aset leida juba 24 tunni möödudes surmast. Eestis läheb ikka peaaegu nädalakene, enne kui muldasängitamine toimub. Tõeline katoliiklane kremeerimist ei soovi, kuid kremeerimise matuseid siiski juba esineb ja seda sätestav seadus võeti vastu 2001 aastal. Sitsiilias palgatakse veel tänapäevalgi kadunukese juurde nutunaisi, kes terve õhtu surnukirstu juures halavad. Kui kirikust saadetakse viimsele teekonnale näiteks tuntud poliitika- või kultuuritegelast, siis lauldakse vana partisanilaulu „Bella ciao, bella ciao, bella ciao ciao ciao..... Eesti matustest täielik erinevus seisneb ka selles, et matuseid pildistada peetakse ebaviisakaks käitumiseks. Surnuaial mingeid suupisteid ega alkoholi, ei pakuta ning mälestuseks õhtusööki ei toimu. Üha rohkem on hakanud levima komme, et lilli ja pärgi matustele ei viida ning selle asemel annetatakse lillede ostuks mõeldud raha vähiravi vajavate  haigete toetuseks.

Kui näiteks  USA-s on  suurtele kalmistutele eluslillede viimine keelatud, kuna need jäävad sinna närtsima ja vesi vaasis hakkab lehkama, siis Itaalia rahulates domineerivad just eluslilled. Vaasid on kallihinnalised, suured, rasked ja valmistatud peamiselt marmorist või graniidist. Võrdluseks veel USA-ga võiks mainida seda, et seal kirendavad iseseisvuspäeval hauad riigilippudest, mujal maailmas pole ma tähele pannud, et Iseseisvuspäeval paigutataks haudadele riigilipukesi. Itaalias on hauaplaatide või ristide küljes rippumas palvehelmed ja laste haudadele viiakse hulgaliselt mänguasju. Hauakoht maamulda matmise puhul on võimalik osta kümneks aastaks ja peale seda maetakse kadunukese kondid surnuaia müüri sisse, spetsiaalsetesse kambrikestesse.

Need kohad on võimalik osta 30-ks aastaks. Ümbermatmise juurde palutakse  tulla kõigil lähisugulastel, kuid tuleb tõdeda, et väga raske on näha oma lähedasi põrmuks varisenult. Samas tahavad aga perekonnaliikmed olla kindlad, et metallist kastikesse, saavad pandud ikkagi justnimelt nende lähedase inimese  luud. Koheselt müüri sisse matmisel, saab koha 40-ks aastaks. Vabade kohtade olemasolul on võimalik lepingut pikendada veel 20-ks aastaks.  Kui omaksed seda lepingut pikendama ei tule, siis likvideeritakse viimne puhkepaik ja asemele paigutatakse järgmiste kadunukeste maised jäänused.  Hinnad kehtestab kohalik omavalitsus ja need varieeruvad vastavalt linna suurusele ning surnuaia tähtsusele. Matusekulud sõltuvad ka perekonna aastasest sissetulekust.  Ainult väga rikastel on hauakambrid,

seega niisugust asja pole, et keskklassi või vaesem perekond saaks endale lubada ühist hauaplatsi. Maetakse ikkagi vaid sinna, kus ruumi on. Pisa vanal surnuaial on spetsiaalne ala, kuhu maetakse lapsed ja surnult sündinud. Hinnad on ümbermatmiste puhulgi nii kallid, et neid saab tasuda isegi järelmaksuga.  Mõned pered on otsustanud just seetõttu valida oma kalli matmiseks kremeerimise ja tuha mitte paigutamise surnuaiale, sest sel juhul on teenus veidi odavam. Lähisugulasi on lubatud ümbermatmise või tuhamatuse korral paigutada  ka ühte ja samasse müüri sees olevasse kambrikesse, siis  on teenus veidi odavam.  Kui perekonna aastane sissetulek on väiksem kui 13 000 eurot, siis on võimalik omavalitsuselt taotleda tasuta matmise teenust. Kui perekond soovib hauale istutada mingit dekoratiivset taime, siis oma peaga seda teha ei tohi. Selleks on vaja maksta tubli 300.- eurot ja sellisel juhul istutatakse hauale näiteks küpress, mis on väga iseloomulik kalmistu puu.

Anneli Treumuth

Pisa, 05. november 2015, Itaalia.

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 19.nov.2015 

Ischia saart iseenda jaoks avastamas..

Ischia saar, supelsakste paradiis.

Napolist tunnike mereteed – ja oledki pisikesel , 47 km2 suurusel,  Ischia (hääldatakse iskja) saarel! Eesti saartega võrreldes on Ischia umbes kahe Naissaare suurune, kus elab üle 62 000 põliselaniku ja mida külastab 4 miljonit turisti aastas. See on vulkaanilise tekkega, ülilopsaka subtroopilise taimestikuga, mägine ja kuumast veest pulbitsev turismimagnet Vahemeres. Maailmakuulus Capri,  mis on Ischiast neli korda väiksem, jääb kümblus-saarest kagusse, pole vulkaaniline ja seetõttu ei leidu seal ka kuumaveeallikaid. Kellel on plaanis Vahemeres asuvaid saari tundma õppida, tasuks Ischia saarele suplema minna lennureisiga Napolisse, sealt võib üürida auto ja sõita pisikese Pozzuoli sadama kaudu praamlaevaga kas Casamicciola või Ischia Porto sadamasse. Edasi saab liikuda nii autoga kui ka linnaliinibussidega, mis sõidavad ümber saare nii päri- kui vastupäeva. Lärmakad bussid on rahvast  pilgeni täis, nagu San Francisco trammid ja kihutavad pöörase kiirusega mööda kitsaid mägiteid. Õnneks   on pilet odav ja 1.20 euro eest saab saarele tiiru peale teha. Busside päevapilet maksab ligi 6 eurot. Saarekese lõunarannik on väga mägine ja kutsub sõitjates esile närvilist naeru ning hirmunud kilkamist. Matkabussiliiklust ja kämpinguid saarel pole.

Meie saabume saarele 12. oktoobril, et oma vanu konte kuumaveebasseinides leotada ja saart nädala jooksul tundma õppida. Täiesti  harjumatu on eestlase mõistusele fakt, et hiljemalt 5.novembriks suletakse saarel peaaegu kõik, ehk siis 80%, majutus-ja toitlustusasutusi. Igal pool valitseb juba otste kokkutõmbamise meeleolu. Korraks pidavat turismiäri tegema uksed taas lahti jõuludest kuni Kolmekuningapäevani ja seejärel keeratakse need jälle lukku ning tere tulemast saarele aprillis-mais! Baarmenid, teenindajad, kelnerid, kokad ja teised turismiäri mutrid-ning hammasrattad, lõpetavad tervelt pooleks aastaks oma vilka töö. Väga vähestel töötajatel õnnestub talveperioodiks mingeid juhuotsi leida. Ei loe midagi, et põhja-eurooplasest turistile tundub siinne talvine kliima lausa taevalik, saarerahva arvates, aga õitseb turism ainult siis kui päike lõõskab lagipähe ja merevesi on ligi 30 kraadi. Niipea kui päike läheb korraks pilve taha, on nende arvates ilm halb ja kui sajab vihma, siis on katastroof käes. Sellise loogika järgi peaks Värska spa olema avatud kaks kuud aastas ja terve Eesti peaks üleüldse olema hibernatsioonis. Igatahes suvel kuumaga, mina siia puhkama ei tuleks. Esiteks oleks suveperiood liiga rahvarohke ja teiseks pole ju võimalik 30-40 kraadise õhusoojuse korral minna veel lisaks 36-40 kraadisesse termaalvette. 

Ischia saare turistid on peamiselt saksa pensionärid, kes tulevad kuumaveebasseinidesse oma tervist turgutama. Siinne vesi ja - muda ravib seedehäireid, reumat, artriiti, hingamisteid, aknet, psoriaasi ja muid nahahaigusi. Sildid, viidad, infotahvlid ja isegi ajalehed kioskis on saksa keeles. Kelnerid kõnetavad automaatselt isegi itaallasi saksa keeles ja hotelli restoranis ei pakuta  normaalset itaalia kohvi.  Õnneks on teenindamine välkkiire ja viisakas. Küsin peale esimest tassi ebamäärase- ja halva maitsega hommikukohvi, et paluks siiski head capuccinot. Silmapilk tuuaksegi eriteeninduse korras ilusa- ja südamekujulise piimavahuga capuccino.  Meie kolmetärnihotell, Park Imperial, asub saare läänekaldal, Forio (hääldus foriio) asulast 5-6 km lõuna suunas.  Sellel hotellil on sisebassein 40-kraadise veega, täpselt nagu kodune kuum jalavann  ja väliujula 36- kraadise veega,  kus saab mineraalvee pinnal hõljuda, ilma ennast liigutamata, justkui Surnumeres. Üle 20 minuti ei soovitata oma südant kuuma veega koormata ja seejärel ronivad kõik üksmeelselt lamamistoolidele puhkama ning internetinälga kustutama.  Kahjuks on Itaalia siiani hädas kehvade internetilahendustega, seega on WiFi saadaval vaid hotelli fuajees,  kohvikus ning basseiniveerel. Peale selle, et turiste kimbutavad nähtamatud, pisikesed sääsed, kes ründavad ilma pinisemata ja jätavad järele punased, vesivilli meenutavad ning paistetavad haavad, pole ühtegi halba sõna saarepuhkuse kohta öelda . Õnneks on viimaseid päevi ka apteek avatud ja sealt saab osta kõikvõimalikke sääsetõrje-ning hammustuste leevendamise vahendeid. Meie hotell jääb ebamugavasse kaugusse nendest linnakestest, kust korraldatakse huvitavaid laeva-ekskursioone, mis viivad turiste Napoli vanalinna, Amalfi, Sorrento jt . sihtkohtade suunas. Õnneks olen Sorrento, Vesuuvi, Pompei ja Capriga juba varem tuttav, seega jääb ainult kahetseda, et seekord Napoli vanalinna ei jõudnudki. Kes tahaksid saarepuhkust kasutada väljasõitudeks, neile soovitan  valida sobiv hotell Forio, Lacco Ameno(lakko ameeno), Casamicciola(kasamitṡjola) ja Ischia Porto keskustesse. Kõrgusekartjatele saare lõunakallast ja kaunist Sant`Angelo (andzelo) linnakest ei soovitaks. Sinna sõites tõuseb adrenaliin kõrgele ja hilisemaks lõõgastumiseks kulub tohutul hulgal veini, mille hind ei tarvitse olla soodne.   Foriost mööda merekallast sõites, jõuab turist Giardini Poseidon Terme juurde, mis on imeline kuumaveebasseinide park ja õhtusel ajal, tunnike enne sulgemist, saab sinna pileti osta  vaid viie euro eest.  Päevapilet on sügisperioodil 36 eurot ja õhtupoolik basseinides maksab 22 eurot, mis on ilmselgelt kallis. 

 Nii pealetükkivat turismiäri Ischia saarel pole, et ekskursioonimüüjad lausa kättpidi kuhugi paati või bussi oma potentsiaalseid kliente meelitaks. Tüütamas käivad ainult tõmmud rannamassöörid, kes pakuvad viie euro eest mudimist rannaliival. Mõistagi pole Itaalias pääsu ka sisserännanud rändkaupmeestest, kes pakuvad müügiks kõlinaid ja kulinaid. See ei saa aga põrmugi vähendada rõõmu, mida pakub rannarestorani ahjus küpsetatud pizza koos imehea õllega. Õlle headus on loogilises vastavuses saksa turistide nõudlikkusega. Ischia saarel, Sant`Angelo hotellis Miramare, käib puhkamas Angela Merkel  ja tema kaasmaalaste üha kasvav armastus saare vastu, tingib kõikjal  suhtelise puhtuse ning korra. Ka meie hotelli pühitakse, nühitakse ja küüritakse lausa vahetpidamata. Basseiniveest eemaldatakse pisemgi männiokas ja liivatera. Iga päev pestakse meie hotellitoa põrand ja tuuakse uued käterätikud ning saunalinad. Isegi voodipesu vahetatakse juba kolmandal päeval.

Nüüd lühidalt saare ajaloost: see on seisnenud teadaolevalt juba 600 e.m.a.   püsielanike pidevas põgenemises küll laavapursete ja võõrvallutajate tapatalgute eest, et ohu möödudes jälle tagasi tulla. Epomeo vulkaani (kõrgus 788 m), pursked on kimbutanud 500 e.m.a. ,seejärel 478 aastal ja kolmandat korda 1302 aastal. Viimane hirmutav ja laastav maavärin oli 1883.a.

Sõjad on toimunud  etruskite ja saratseenide vahel, vanade-roomlaste, kreeklaste ja türklaste vahel, normannidest, hispaanlastest, inglastest ja prantslastest rääkimata. Kreeka võimu ajast on saarel säilinud armas komme värvida majade aknad siniseks ja seinad valgeks ning ehitada kaunid kaarekujulised akna-ning ukseavad. Hispaania valitseja Alfonso Aragona, püstitas saare idarannikul asuva kaljunuki otsa võimsa kindluse, mida tänaseni turistid hoolega pildistamas käivad. Alfonso sai 1348. aastal hakkama eriliselt imeliku teoga. Ta kihutas saarelt minema kõik mehed ja tõi Katalooniast asemele hispaania isased, kes pandi paari Ischia saare abielunaistega.  Türklaste, ehk siis täpsemalt, meile tuntud Barbarossa-punahabeme, ajast on jäänud saarele mälestuseks arvukad vahitornid. Punahabe viis saarelt 1543.aastal minema umbes 4000 elanikku ja müüs nad Idamaa turgudel orjaks.  Ühtse Itaalia koosseisu  kuulub saar alates 17. 03.1861.aastast kuid seegi sündmus ei möödunud veretult.

 Mind võlub taolistel imelistel saartel kõigepealt taimestik: võimsad agaavid, majakõrgused kaktused, hullumeelselt õitsevad bouganvillead, hibiskused,  sidrunipuud, datlipalmid, viinamarja-ja oliivisalud. Tundub imelik, aga süsimust, laavakivine pinnas, on ülimalt viljakas ja kui mõelda, et taimede juured on soojaveeallikate lätetel, siis pole imestada, et kogu ümbrus on justkui hiiglaslik botaanikaaed. Lõpetuseks võiks öelda, et puhkus täitis oma eesmärki: liigesed liiguvad nagu õlitatult ja karv läigib. :) 

Anneli Treumuth

Itaalia, 20.10. 2015 (artikkel on avaldatud EE Kohvris 28.okt.2015)