Imeline kevad Tuulejumala saartel.
Tuleb
tunnistada, et mind on lapsepõlves Jules Verne romaanid nii tugevasti
mõjutanud, et kisuvad veel pool sajandit hiljemgi seiklema mööda maid ja meresid. Lähen
kreeklaste tuulejumala Aiolose ehk Eolie saartele juba kolmandat korda.
Need
kaunid, vulkaanilise päritoluga saarekesed, asuvad Sitsiilia põhjaranniku
vetes, kaldast vaid silmsideme kaugusel. Kõige lähemal kaldale on hiiglaslik,
lamava dinosauruse kujuline, Vulcano, tema taga asub suurim saar Lipari,
seejärel kohe imeilus kapparite saar, Salina, millest ühele küljele jääb
Panarea arhipelaag ja kirdesse omapärane, süngetes tuhakarva toonides Stromboli.
Läänesuunas paistavad merest tillukesed, kõditava nimega, Filicudi ja Alicudi.
Viimasel on ainsaks transpordivahendiks eeslid.
Kuid
sealkandis tegutses veel teinegi jumal: Vulcano ja Stromboli saarte suitsevate
mäetippude järgi otsustades asub maapõues praegugi kreeklaste tulejumala Hephaistose
sepikoda, kuid vanade roomlaste kõnepruugis oli jumala nimeks Vulcanos, kelle
järgi hakati kõiki tuldpurskavaid mägesid nimetama vulkaanideks. Kuna kõige
lühem tee kahe punkti vahel on sirge, siis kihutas ta Vesuuvilt täpselt sirgjoont
pidi Eolie saartele ja sealt edasi Etnale tuld purskama.
Eolie saartele organiseerivad reise ka mõned Eesti
reisibürood, kuid neil, kes soovivad rännata omapäi, tasuks osta lennupiletid kas Cataniasse,
Reggio Calabriasse, Palermosse või Lamezia Terme rahvusvahelisele lennuväljale.
Kuna minu elukoht on Itaalias, Pisa linnas, siis ostsime odava Ryan Air`i lennu
Lamezia Terme lennuväljale, mis jääb saartest 170 km kaugusele. Edasi tuleks
suunduda Milazzo sadamasse Sitsiilias, kust väljuvad tiheda sõidugraafikuga ja
jalameestele soodsa hinnaga praamid ning tiiburid Eolie saartele. Tiiburid
väljuvad samahästi ka Palermost ja Reggio Calabriast. Arvestada tuleks sellega,
et tormi tõttu võivad laevareisid edasi lükkuda ja meiega just nii juhtuski!
Laevaliiklus oli peatatud! Et aega parajaks teha, tutvusime Calabria rannikul
asuva Scilla kalurilinnakesega ja samuti Calabria pealinna, Reggio-Calabria,
ilu ning kontrastidega: asi on nimelt selles, et Lõuna-Itaalias peab turist
oskama pigistada silmad kinni kohatiste prahihunnikute ees. Keskenduda tuleks
lokkavale loodusele, auväärt ajaloole ja võrratult maitsvatele roogadele.
Lõpuks vaibus tuul sedavõrd, et laevaliiklus lubati järgmisel päeval
taastada. Üritasime jõuda enne koidikut väljuvatele praamidele, kuid kuna meil
polnud pileteid broneeritud, siis saime kohad kella seitsmese „Siremari“ peale. Tuul oli tugev ja jäimegi kergelt
merehaigeks, kuid õnneks jõudsime tunnikesega Vulcano sadamasse ja sealt peatselt
ka Lipari saarele. „Siremar“ läks edasi Salina sadama suunas. Meie sihtpunktiks
oli üks sadakond aastat tagasi ehitatud villa, mis asub mägise saare kõige
kõrgemas tipus, San Bartolo al Montel.
Oleme alati imetlenud neid traditsioonilisi, ümmarguste valgete
sammastega, uhkeid villasid, mis justkui
tahtejõu abil ripuvad mäenõlva küljes. Seekord otsustas õnnelik juhus,
et üks selline sai meie elukohaks.
„Moodne muinasjutt“ algas sellest, et üks Liparist pärit naine, nimega
Daniela, hakkas facebooki abil oma nooruspõlve sõpru taga otsima ja leidis üles
meie seekordse reisi korraldaja, vana
merekaru, Guido. Tänapäeval käivad asjad
kiiresti ja kuna headus pole ilmast kadunud, siis andis Daniela meie käsutusse
nii oma auto kui ka suvila võtmed. Kuna
ta ise Lipari saarel enam ei ela, olevatki olnud plaanis oma vana-vanemate
suvilat hakata välja üürima. Auto anti aga seetõttu, et see kannab Lipari saare
numbrimärki ja residentidele on auto laevapilet neli korda odavam. Auto rent
saarel oleks maksnud 30 eurot päevas, nii et see kuluartikkel langes
automaatselt eelarvest välja. Daniela ajas oma asju terve nädala lihtsalt
bussiga sõites!!!! Saarerahva sõbralikku iseloomu saime veel järgnevatelgi
päevadel tunda: selgitusi ja häid nõuandeid jagati alati innukalt,
pikalt-laialt seletades. Tore komme on ka see, et kala ostes antakse
maitsetaimed tasuta kaasa. See olevat vana traditsioon.
Tee suvilasse
viib mööda kitsast ja järskude tõusudega serpentiini, kuid vaev tasub ennast
ära.
Mul on harjumus osta igast reisikohast postkaart, ning üleval suvila
terrassil avastan, et suveniiripoest ostetud kaardil on täpselt identne vaade
sellega, mis avaneb Daniela terrassilt alla merele, vanale kindlusele, taamal
asuvatele mäekestele ja Lipari kesklinnale. Suvilat lahutab kuristiku servast
vaid 2,5 meetrit. Mingit kaitsepiiret ees ei ole, seega koht pole sobilik
kõrgusekartjatele. Kevadõites saar ei sobi ka
õietolmu allergikutele, sest
Guido nuuskab ning aevastab vahetpidamata. Õitesse upuvad kõik aiad,
müürid ja mäenõlvad. Looduslikult õitsevad kirjud ja punased pelargoonid, mis
on nii suured nagu mustsõstra põõsad. Lisaks muidugi bougainvillead, kollased
karikakrad, visteeriad, moonid, läätspuud, petuuniad, kibuvitsad, lantanad,
kressid, akaatsiad, kõikvõimalikud sukulendid ja kaktused. Õienuppe näitavad
juba ka oleandrid. Vulkaaniline pinnas on väga viljakas. Nimi Lipari, tähendab
kreeka keeles viljakust. Aedades kasvavad viigipuud, nespolid, malvasia
viinamarjad, viljadest lookas sidrunipuud, mis kannavad saaki 12 kuud aastas,
apelsinid, mandariinid, oliivipuud, kapparid. Kapparid veel ei õitse.
Tegelikult on nii, et neil ei lastagi õitsema minna, sest kappar on õienupp ja
ta korjatakse ära enne puhkemist. Siinsed kapparid on kultiveeritav sort. Nende
õienupud on nii suured nagu pisikesed ploomid ja konserveerimiseks kasutatakse
nii kuivalt soolamist, marineerimist, õli sisse uputamist, soolvees säilitamist
(nimetus cucunci) kui ka pestoks
purustamist ja isegi marmelaadiks keetmist. Teine kuulus kohalik toodang
on dessertvein Malvasia, mis on suurepärane magustoitude kaaslane.
Lipari saar on ideaalne saaretuuriks, sest tema ümber saab autoga teha
täisringi. Ühelt küljelt avanevad võrratud vaated Salina saare selle külje
suunas, kus elas lühikest aega Pablo Neruda. Tema sellest eluperioodist on
valminud üks minu lemmikfilme „Il postino“ (tõlkes „Postiljon“), Massimo
Troisiga postiljoni rollis.
Sõites veidi edasi näeme Panarea ja Stromboli saart, mis suitseb kohe
hoolega. Need, kes soovivad nuusutada tuhka ja väävlihaisu, saavad osta 80.-
eurot maksva Stromboli vulkaani pileti ja giidi saatel viiakse vaatama paika,
kus Roberto Rossellini tegi oma esimese koostöö Ingrid Bergmaniga. Täiesti
võrratu film, mille kaadreid on võimatu unustada. Reisibürood pakuvad
huvilistele ka paketti „ Stromboli öösel“ ning raske raha eest saab imetleda
iga paarikümne minutilise intervalli järel sädemeid pritsivat tulemäge.
Eelistan saari külastada siiski odavate liinilaevadega ja omaette.
Jätkame tiiru ümber Lipari ja peatume pisikeses „Aurora“ nimelises
kohvikus, et süüa tüüpilist Sitsiilia maiustust brioche con gelato . Ümmargune
sai lõigatakse pooleks ja sinna vahele pannakse tubli kulbitäis jäätist. Väga
kosutav, sest keskpäevane päike kõrvetab juba kõvasti.
Peale puhkepausi möödume vanadest valgetest pimsskivikaevandustest ja
lõpuks paistab kätte suitsev Vulcano. Isegi Etna ja Sitsiilia rannik on selge
ilmaga näha. Pisikesed rannaribad on kaetud mustade kivide- ja tumeda liivaga,
leidub rohkesti läikivmusta obsidiaani ja valget pimsskivi. Obsidiaanist tehti
vanasti nuge ja nooleotsi, nüüd on nad müügil suveniiride- ja ehetena.
Pimsskivist valmistati peamiselt abrasiivpulbrit. Neid kive võib rannast ise
korjata, aga kes ei viitsi kummarduda, võivad kive igast suveniiripoest osta,
makstes vastavalt suurusele ja ilule ikka mitu head eurot.
Lipari kohta võiks lõpetuseks tuua mõned huvitavad faktid. Kuigi saarel
elab alaliselt umbes 10 000 elanikku, on seal 99 kirikut ehk üks kirik iga
saja elaniku kohta. Liparit külastab igal aastal 200 000 turisti, kuid
hinnad on jäänud mõistlikuks ja saarel on võimalik leida metsikut loodust, rahu
ning vaikust. Elanikud tegelevad põllumajanduse-, mesinduse-, kalapüügi-,
käsitöö- ja turismindusega. Võimalik on snorgeldada, laenutada paate,
skuutreid, jalg-ja mootorrattaid, telkida, ööbida Baia Unci kämpingu armsates
bungalow tüüpi majakestes. Lisaks on saarel sadu Bed&Breakfast ning
hotellimajutusi, baare, kohaliku toidu restorane ja trahtereid, väikesi
supermarketeid, juur-ja puuvilja- ning kalalette. Suvel siiski seda reisi ette
võtta ei soovitaks sest juunis-juulis ja augustis on kõik hinnad kõrgemad,
valitseb kolmekümnekraadine kuumus, hein kõrbeb pruuniks nagu rebasesaba,
autode ja turistide vool suureneb, sest lastel on koolivaheaeg. Parim aeg saari külastada on mai ja september. Kevadel saab
nautida õiteilu ja sügisel lookas viljapuid. Ka õhusoojus on sellel
perioodil reisimiseks sobivaim.
September pakub küllaldaselt ka rannamõnusid ja võimalik on näha delfiine
laevukesi saatmas!
Anneli Treumuth
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised".
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised".
Pisa, Itaalia. 03.mai. 2015
