Hingede aeg Itaalias. Kalmistud!

Hingede kuu Itaalias.

Hingede aeg algab Itaalias samal moel nagu Eestis: 31. oktoobril peetakse Halloweeni,  1. novembril  tähistatakse Kõikide Pühakute Päeva  ja 2. novembril Hingedepäeva. Selles suhtes mingeid erinevusi pole.  See tähendab seda, et kõik sügava, ajaloolise ja religioosse sisuga pühad kipuvad muutuma kommertslikuks. Mis puutub aga surnuaedadesse, siis need on täielikult erinevad.  Esimene kõige silmatorkavam erisus on see, et kalmistuid  ümbritseb vähemalt kolme meetri kõrgune kivist müür,  väravad on meeletult suured, tugevad  ja  sepistatud rauast ning need pannakse ööseks lukku.  Viimsete puhkepaikade lahtioleku ajad on enamasti hommikul kella 8-st õhtul kella seitsmeni. Mõni rahula suletakse ka lõunaseks siestaks. Neid aegu tasub jälgida, et mitte jääda haudade vahele terveks ööks lõksu. Itaalias valitseb täielik surnute kultus, sest tõemeeli usutakse hauatagusesse ellu. Hauaplatsidega on umbes nii nagu elamukruntidega. Igaüks tahab naabrist parem olla  ja demonstreerida, et tema armastus oma kalli kadunukese vastu on nii suur, et ta laseb hauale paigutada kasvõi täismõõtudes marmorist auto.  Rooma, Milano, Catania, Messina, Livorno jt. suuremate linnade kalmistutele rajatud marmorist ja graniidist mausoleumid on nii võimsad ja uhked, et kodutud üritavad seal aeg-ajalt peavarju leida.

Ega pisikesed külakabelidki  taha  sugugi alla jääda.  Hauaplaatidel on kindlasti ka kadunukese foto. Mõned skulptuurid  kujutavad lahkunu tegevust tema eluajal või siis surma momendil, näiteks jahil olles, ujumas, autosõidul.

Väga paljud mälestusmärgid kujutavad Jeesust ristil või surnuna oma ema Maria põlvedel lebamas. Kui saabub 1-2 november, siis muutuvad kalmistud õitemereks. Hiiglaslikud krüsanteemide puhmad ja suured alpikannide potid katavad haudu nii kaugele kui silm ulatub. Laternad on enamasti elektrilised ja monteeritud hauaplaatide sisse. Täielikult erinevad on ka matuste pidamise kombed. Esimene kõige tähtsam tähelepanek on see, et matused võivad aset leida juba 24 tunni möödudes surmast. Eestis läheb ikka peaaegu nädalakene, enne kui muldasängitamine toimub. Tõeline katoliiklane kremeerimist ei soovi, kuid kremeerimise matuseid siiski juba esineb ja seda sätestav seadus võeti vastu 2001 aastal. Sitsiilias palgatakse veel tänapäevalgi kadunukese juurde nutunaisi, kes terve õhtu surnukirstu juures halavad. Kui kirikust saadetakse viimsele teekonnale näiteks tuntud poliitika- või kultuuritegelast, siis lauldakse vana partisanilaulu „Bella ciao, bella ciao, bella ciao ciao ciao..... Eesti matustest täielik erinevus seisneb ka selles, et matuseid pildistada peetakse ebaviisakaks käitumiseks. Surnuaial mingeid suupisteid ega alkoholi, ei pakuta ning mälestuseks õhtusööki ei toimu. Üha rohkem on hakanud levima komme, et lilli ja pärgi matustele ei viida ning selle asemel annetatakse lillede ostuks mõeldud raha vähiravi vajavate  haigete toetuseks.

Kui näiteks  USA-s on  suurtele kalmistutele eluslillede viimine keelatud, kuna need jäävad sinna närtsima ja vesi vaasis hakkab lehkama, siis Itaalia rahulates domineerivad just eluslilled. Vaasid on kallihinnalised, suured, rasked ja valmistatud peamiselt marmorist või graniidist. Võrdluseks veel USA-ga võiks mainida seda, et seal kirendavad iseseisvuspäeval hauad riigilippudest, mujal maailmas pole ma tähele pannud, et Iseseisvuspäeval paigutataks haudadele riigilipukesi. Itaalias on hauaplaatide või ristide küljes rippumas palvehelmed ja laste haudadele viiakse hulgaliselt mänguasju. Hauakoht maamulda matmise puhul on võimalik osta kümneks aastaks ja peale seda maetakse kadunukese kondid surnuaia müüri sisse, spetsiaalsetesse kambrikestesse.

Need kohad on võimalik osta 30-ks aastaks. Ümbermatmise juurde palutakse  tulla kõigil lähisugulastel, kuid tuleb tõdeda, et väga raske on näha oma lähedasi põrmuks varisenult. Samas tahavad aga perekonnaliikmed olla kindlad, et metallist kastikesse, saavad pandud ikkagi justnimelt nende lähedase inimese  luud. Koheselt müüri sisse matmisel, saab koha 40-ks aastaks. Vabade kohtade olemasolul on võimalik lepingut pikendada veel 20-ks aastaks.  Kui omaksed seda lepingut pikendama ei tule, siis likvideeritakse viimne puhkepaik ja asemele paigutatakse järgmiste kadunukeste maised jäänused.  Hinnad kehtestab kohalik omavalitsus ja need varieeruvad vastavalt linna suurusele ning surnuaia tähtsusele. Matusekulud sõltuvad ka perekonna aastasest sissetulekust.  Ainult väga rikastel on hauakambrid,

seega niisugust asja pole, et keskklassi või vaesem perekond saaks endale lubada ühist hauaplatsi. Maetakse ikkagi vaid sinna, kus ruumi on. Pisa vanal surnuaial on spetsiaalne ala, kuhu maetakse lapsed ja surnult sündinud. Hinnad on ümbermatmiste puhulgi nii kallid, et neid saab tasuda isegi järelmaksuga.  Mõned pered on otsustanud just seetõttu valida oma kalli matmiseks kremeerimise ja tuha mitte paigutamise surnuaiale, sest sel juhul on teenus veidi odavam. Lähisugulasi on lubatud ümbermatmise või tuhamatuse korral paigutada  ka ühte ja samasse müüri sees olevasse kambrikesse, siis  on teenus veidi odavam.  Kui perekonna aastane sissetulek on väiksem kui 13 000 eurot, siis on võimalik omavalitsuselt taotleda tasuta matmise teenust. Kui perekond soovib hauale istutada mingit dekoratiivset taime, siis oma peaga seda teha ei tohi. Selleks on vaja maksta tubli 300.- eurot ja sellisel juhul istutatakse hauale näiteks küpress, mis on väga iseloomulik kalmistu puu.

Anneli Treumuth

Pisa, 05. november 2015, Itaalia.

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 19.nov.2015 

Ischia saart iseenda jaoks avastamas..

Ischia saar, supelsakste paradiis.

Napolist tunnike mereteed – ja oledki pisikesel , 47 km2 suurusel,  Ischia (hääldatakse iskja) saarel! Eesti saartega võrreldes on Ischia umbes kahe Naissaare suurune, kus elab üle 62 000 põliselaniku ja mida külastab 4 miljonit turisti aastas. See on vulkaanilise tekkega, ülilopsaka subtroopilise taimestikuga, mägine ja kuumast veest pulbitsev turismimagnet Vahemeres. Maailmakuulus Capri,  mis on Ischiast neli korda väiksem, jääb kümblus-saarest kagusse, pole vulkaaniline ja seetõttu ei leidu seal ka kuumaveeallikaid. Kellel on plaanis Vahemeres asuvaid saari tundma õppida, tasuks Ischia saarele suplema minna lennureisiga Napolisse, sealt võib üürida auto ja sõita pisikese Pozzuoli sadama kaudu praamlaevaga kas Casamicciola või Ischia Porto sadamasse. Edasi saab liikuda nii autoga kui ka linnaliinibussidega, mis sõidavad ümber saare nii päri- kui vastupäeva. Lärmakad bussid on rahvast  pilgeni täis, nagu San Francisco trammid ja kihutavad pöörase kiirusega mööda kitsaid mägiteid. Õnneks   on pilet odav ja 1.20 euro eest saab saarele tiiru peale teha. Busside päevapilet maksab ligi 6 eurot. Saarekese lõunarannik on väga mägine ja kutsub sõitjates esile närvilist naeru ning hirmunud kilkamist. Matkabussiliiklust ja kämpinguid saarel pole.

Meie saabume saarele 12. oktoobril, et oma vanu konte kuumaveebasseinides leotada ja saart nädala jooksul tundma õppida. Täiesti  harjumatu on eestlase mõistusele fakt, et hiljemalt 5.novembriks suletakse saarel peaaegu kõik, ehk siis 80%, majutus-ja toitlustusasutusi. Igal pool valitseb juba otste kokkutõmbamise meeleolu. Korraks pidavat turismiäri tegema uksed taas lahti jõuludest kuni Kolmekuningapäevani ja seejärel keeratakse need jälle lukku ning tere tulemast saarele aprillis-mais! Baarmenid, teenindajad, kelnerid, kokad ja teised turismiäri mutrid-ning hammasrattad, lõpetavad tervelt pooleks aastaks oma vilka töö. Väga vähestel töötajatel õnnestub talveperioodiks mingeid juhuotsi leida. Ei loe midagi, et põhja-eurooplasest turistile tundub siinne talvine kliima lausa taevalik, saarerahva arvates, aga õitseb turism ainult siis kui päike lõõskab lagipähe ja merevesi on ligi 30 kraadi. Niipea kui päike läheb korraks pilve taha, on nende arvates ilm halb ja kui sajab vihma, siis on katastroof käes. Sellise loogika järgi peaks Värska spa olema avatud kaks kuud aastas ja terve Eesti peaks üleüldse olema hibernatsioonis. Igatahes suvel kuumaga, mina siia puhkama ei tuleks. Esiteks oleks suveperiood liiga rahvarohke ja teiseks pole ju võimalik 30-40 kraadise õhusoojuse korral minna veel lisaks 36-40 kraadisesse termaalvette. 

Ischia saare turistid on peamiselt saksa pensionärid, kes tulevad kuumaveebasseinidesse oma tervist turgutama. Siinne vesi ja - muda ravib seedehäireid, reumat, artriiti, hingamisteid, aknet, psoriaasi ja muid nahahaigusi. Sildid, viidad, infotahvlid ja isegi ajalehed kioskis on saksa keeles. Kelnerid kõnetavad automaatselt isegi itaallasi saksa keeles ja hotelli restoranis ei pakuta  normaalset itaalia kohvi.  Õnneks on teenindamine välkkiire ja viisakas. Küsin peale esimest tassi ebamäärase- ja halva maitsega hommikukohvi, et paluks siiski head capuccinot. Silmapilk tuuaksegi eriteeninduse korras ilusa- ja südamekujulise piimavahuga capuccino.  Meie kolmetärnihotell, Park Imperial, asub saare läänekaldal, Forio (hääldus foriio) asulast 5-6 km lõuna suunas.  Sellel hotellil on sisebassein 40-kraadise veega, täpselt nagu kodune kuum jalavann  ja väliujula 36- kraadise veega,  kus saab mineraalvee pinnal hõljuda, ilma ennast liigutamata, justkui Surnumeres. Üle 20 minuti ei soovitata oma südant kuuma veega koormata ja seejärel ronivad kõik üksmeelselt lamamistoolidele puhkama ning internetinälga kustutama.  Kahjuks on Itaalia siiani hädas kehvade internetilahendustega, seega on WiFi saadaval vaid hotelli fuajees,  kohvikus ning basseiniveerel. Peale selle, et turiste kimbutavad nähtamatud, pisikesed sääsed, kes ründavad ilma pinisemata ja jätavad järele punased, vesivilli meenutavad ning paistetavad haavad, pole ühtegi halba sõna saarepuhkuse kohta öelda . Õnneks on viimaseid päevi ka apteek avatud ja sealt saab osta kõikvõimalikke sääsetõrje-ning hammustuste leevendamise vahendeid. Meie hotell jääb ebamugavasse kaugusse nendest linnakestest, kust korraldatakse huvitavaid laeva-ekskursioone, mis viivad turiste Napoli vanalinna, Amalfi, Sorrento jt . sihtkohtade suunas. Õnneks olen Sorrento, Vesuuvi, Pompei ja Capriga juba varem tuttav, seega jääb ainult kahetseda, et seekord Napoli vanalinna ei jõudnudki. Kes tahaksid saarepuhkust kasutada väljasõitudeks, neile soovitan  valida sobiv hotell Forio, Lacco Ameno(lakko ameeno), Casamicciola(kasamitṡjola) ja Ischia Porto keskustesse. Kõrgusekartjatele saare lõunakallast ja kaunist Sant`Angelo (andzelo) linnakest ei soovitaks. Sinna sõites tõuseb adrenaliin kõrgele ja hilisemaks lõõgastumiseks kulub tohutul hulgal veini, mille hind ei tarvitse olla soodne.   Foriost mööda merekallast sõites, jõuab turist Giardini Poseidon Terme juurde, mis on imeline kuumaveebasseinide park ja õhtusel ajal, tunnike enne sulgemist, saab sinna pileti osta  vaid viie euro eest.  Päevapilet on sügisperioodil 36 eurot ja õhtupoolik basseinides maksab 22 eurot, mis on ilmselgelt kallis. 

 Nii pealetükkivat turismiäri Ischia saarel pole, et ekskursioonimüüjad lausa kättpidi kuhugi paati või bussi oma potentsiaalseid kliente meelitaks. Tüütamas käivad ainult tõmmud rannamassöörid, kes pakuvad viie euro eest mudimist rannaliival. Mõistagi pole Itaalias pääsu ka sisserännanud rändkaupmeestest, kes pakuvad müügiks kõlinaid ja kulinaid. See ei saa aga põrmugi vähendada rõõmu, mida pakub rannarestorani ahjus küpsetatud pizza koos imehea õllega. Õlle headus on loogilises vastavuses saksa turistide nõudlikkusega. Ischia saarel, Sant`Angelo hotellis Miramare, käib puhkamas Angela Merkel  ja tema kaasmaalaste üha kasvav armastus saare vastu, tingib kõikjal  suhtelise puhtuse ning korra. Ka meie hotelli pühitakse, nühitakse ja küüritakse lausa vahetpidamata. Basseiniveest eemaldatakse pisemgi männiokas ja liivatera. Iga päev pestakse meie hotellitoa põrand ja tuuakse uued käterätikud ning saunalinad. Isegi voodipesu vahetatakse juba kolmandal päeval.

Nüüd lühidalt saare ajaloost: see on seisnenud teadaolevalt juba 600 e.m.a.   püsielanike pidevas põgenemises küll laavapursete ja võõrvallutajate tapatalgute eest, et ohu möödudes jälle tagasi tulla. Epomeo vulkaani (kõrgus 788 m), pursked on kimbutanud 500 e.m.a. ,seejärel 478 aastal ja kolmandat korda 1302 aastal. Viimane hirmutav ja laastav maavärin oli 1883.a.

Sõjad on toimunud  etruskite ja saratseenide vahel, vanade-roomlaste, kreeklaste ja türklaste vahel, normannidest, hispaanlastest, inglastest ja prantslastest rääkimata. Kreeka võimu ajast on saarel säilinud armas komme värvida majade aknad siniseks ja seinad valgeks ning ehitada kaunid kaarekujulised akna-ning ukseavad. Hispaania valitseja Alfonso Aragona, püstitas saare idarannikul asuva kaljunuki otsa võimsa kindluse, mida tänaseni turistid hoolega pildistamas käivad. Alfonso sai 1348. aastal hakkama eriliselt imeliku teoga. Ta kihutas saarelt minema kõik mehed ja tõi Katalooniast asemele hispaania isased, kes pandi paari Ischia saare abielunaistega.  Türklaste, ehk siis täpsemalt, meile tuntud Barbarossa-punahabeme, ajast on jäänud saarele mälestuseks arvukad vahitornid. Punahabe viis saarelt 1543.aastal minema umbes 4000 elanikku ja müüs nad Idamaa turgudel orjaks.  Ühtse Itaalia koosseisu  kuulub saar alates 17. 03.1861.aastast kuid seegi sündmus ei möödunud veretult.

 Mind võlub taolistel imelistel saartel kõigepealt taimestik: võimsad agaavid, majakõrgused kaktused, hullumeelselt õitsevad bouganvillead, hibiskused,  sidrunipuud, datlipalmid, viinamarja-ja oliivisalud. Tundub imelik, aga süsimust, laavakivine pinnas, on ülimalt viljakas ja kui mõelda, et taimede juured on soojaveeallikate lätetel, siis pole imestada, et kogu ümbrus on justkui hiiglaslik botaanikaaed. Lõpetuseks võiks öelda, et puhkus täitis oma eesmärki: liigesed liiguvad nagu õlitatult ja karv läigib. :) 

Anneli Treumuth

Itaalia, 20.10. 2015 (artikkel on avaldatud EE Kohvris 28.okt.2015)

Venemaa on mõistatus!

Sel suvel olin sunnitud Venemaad külastama, sest mu itaallasest elukaaslast, Francot, vaevas juba aastaid suur uudishimu kasvõi kordki elus Venemaale pilk peale visata. Tellisime turismiviisad, vormistasime  elukindlustused ja kahe nädala möödudes olid passid käes ning sõit võis alata. Väike pabin oli sees, sest ka minu Venemaa visiitidesse oli tulnud ligi 35-aastane paus. Õnneks nõustusid meiega kaasa tulema kaks nn. Venemaa püsikülastajat-spetsialisti, kelle käes tundus see reis olevat kukepea. Olin nõukogude ajal isegi  Petseri kloostri giid ingliskeelsetele turismigruppidele ning mäletasin Petserisse viivat auklikku ning mudast teed väga hästi. Sellele olid nüüdseks  lisandunud mürgistesse karuputkedesse uppuvad teeperved.  Mis puutub Petserisse, selle madalatesse majadesse, niitmata majaümbrustesse, auklikesse tänavatesse, siis minu arvates polnud midagi muutunud. Augud olid vaid kohati sügavamaks läinud. Klooster aga oli endiselt väärikas ja lilleline, puhas ning turistidest tulvil. Seeliku said naised väravast laenata, kuid pearätt pidi endal olema. Tegime mõned fotod, panime küünlad kirikusse ja piilusime ka katakombidesse. Sadas ladinal ja nägin oma itaallase näost, et asi teda ei huvita. Õnneks elavad Petseris meie vene spetsialistide sõbrad Larissa ja Sergei. Seetõttu avanes meil suurepärane võimalus nautida maailmakuulsat vene külalislahkust. Peretütar mängis klaveril vene filmimuusikat ja perenaine võttis ahjust maitsva meekoogi ning pakkus teed. Franco asus perenaist küsitlema. See “intervjuu” puudutas ämma pensioni suurust, pere sissetulekuid-väljaminekuid ning muid majandusliku toimetuleku üksikasju: toiduainete hindu, gaasikütet jms.  Vestlusest selgus, et ämma pension arvutatuna eurodesse on 125.-, Sergei ja Larissa tegutsevad nö. “mitmel rindel” ja suudavad  kombineerida kuueliikmelisele perele 1500.- eurot kuus. Lahedaks äraelamiseks ja kolme lapse koolitamiseks läheks vaja umbes 3000.- eurot, sest kaks last õpivad Pihkvas ülikoolis. Lisa toidulauale tuleb mõistagi oma peenramaast.  Kuigi vene-itaalia keele tõlkimine väsitas mind tublisti, oleks Franco tahtnud veelgi ristküsitlusega jätkata. Tuleb tõdeda, et vene perekonna külastamine oli suurepäraselt õnnestunud ettevõtmine.    Seejärel võtsime suuna Pihkvasse. Tore linn muidugi, ilusad hotellid, kus saime kasutada internetti ja puha, aga kuna meie reisikaaslased on õppinud suurelt mõtlema, siis tegid nad eksprompt ettepaneku sõita hoopiski Sankt Peterburgi õhtust sööma.  Mõeldud, tehtud! Sisenesime Peterburgi mööda Pulkovskaja prospekti. Silmapilkselt oli selge, et isegi perifeerias on linn hoolitsetud, kaunistatud lilledega ja äärmiselt puhas. Hämmastust tekitasid  nullipealt pöetud murud, mustri järgi istutatud ja lõpututena näivad lillede read, pikad lilleamplite read metallpiirete küljes. Edasi liikusime mööda Moskovski prospekti ja otsisime esimest ettejuhtuvat hotelli. Tiirutasime juba Neeva kanalite vahel, kuid liiklusvool suunas meid mitmest hotellist mööda ja tagasipööreteks võimalust ei tulnud. Lõpuks küsisime ühest restoranist teejuhatust ning lähim hotell “Azimut” asuski kohe nurga taga. Hotell on 18-korruseline,  renoveeritud peakorpuse, vanamoodsa kõrvaltiiva, tasulise parklaga ja kõige ülejäänuga, mis õnneks vaja. Viisakas teenindus, ülim puhtus ja hoolimata kõrghooajast ka suhteliselt soodne hind. Kahene tuba koos hommikusöögi, parklatasu ja võrratu vaatega vanalinnale, maksis 97.- eurot. Võtsime hotellist linnakaardi koos metrooplaaniga ning sõitsime kesklinna, et süüa õhtust Nevski prospektil. Restoran oli õdus, teenindus üliviisakas, puhtus imetlusväärne. Nüüd kindlasti  tundub lugejale, et hakkan ennast kordama, aga tuleb tõdeda, et see puhtus ja kord näis ikka täiesti ebaloomulik võrreldes näiteks Rooma, Milano....rääkimata Lõuna-Itaalia  linnapiltidega. Kui nüüd järele mõelda, siis ei näinud me mitte kusagil ka soditud seinu ja grafitit müüridel. Koristajad käisid ringi igal sammul ja restoranis tuli kramplikult kinni hoida oma taldrikust ning õlleklaasist, sest niipea kui keegi söömise hetkeks katkestas, viidi kasutatud nõud koheselt minema.  Kella 23 paiku väljusime restoranist ja ostsime ühelt kaldapealselt öise laevareisi Neeval. Giidiga reis maksis 700 rubla (1 euro=60 rubla) ja  kestis 55 minutit.  See elamus väärib kordamist! Tuledemeres hooned peegeldumas Neeva lainetel, põhjalik ajalooline ülevaade, imeliselt kujundatud pisikesed ja suured sillad, saared, kanalid. Jahedate õhtute tarvis on laevareisijate jaoks olemas soojad tekid. Romantilise jõesõidu lõppedes lipsasime kibekiiresti veelkord metroosse, mis suletakse täpselt 24.00 Saime tagasi hotelli, kus käis mõnus öine sumin vestibüüli baaris, millega ühinesime meiegi oma hea une dringiks.

Hommikusöök oli rikkalik, nagu ikka põhjamaades. Ka sealses restoranis tuli hoida pilk peal oma söögil-joogil, et teenindav personal neid enneaegu ära ei koristaks. Õues, auto nina juures pühkis juba varavalges üks mehike harjaga kokku olematuid purukesi. Mitte ainsamat prahikest ega suitsukoni ei näinud me oma Peterburi visiidi ajal tänavatel vedelemas kuigi selles hiigel-metropolis elab 5 miljonit elanikku! Tekib küsimus, mida on Peterburi linnapea oma linna rajoonijuhtidega teinud, et seda ülimat puhtust, parkide ja muruplatside ilu saavutada? Kas kõik töötud on pandud tööle koristajatena? Sõitsime linnast väljuvate teede suunas, möödusime mitmetest linnaosadest, kus valitses sama ilu ja kord nagu kesklinnas.  Teepervedel surisesid murutraktorid ja mehed trimmerdasid juba niigi hoolitsetud muru. Jõudsime Peterhofi veidi enne kella 11. Ostsime alumiste aedade pileti, mis maksis 500 rubla. Sama hind on ka igal muuseumipiletil. Turistide hordid  olid kogunenud ümber purskkaevude ja ootasid täistunni tiksumist, sest alles kell 11 pannakse fontäänid vene hümni ning pealtnägijate aplauside saatel tööle. Ülemised palee-aiad on nautlejatele tasuta külastamiseks ja avatakse juba kell 9.00, kuid ka seal algab purskkaevude mäng alles kell 10.30 . Kuna Peterhof on tõesti selline paik, mis muneb turismiärile kuldmune, siis võite ette kujutada ilu ja hoolitsust, mis seal valitseb. Teades Itaalia turismiobjektide olukorda, tuleb lihtsalt pisar silma ja mis seal salata, väga-väga kahju hakkab. Just peale meie Venemaa reisi näidati RAI1 Itaalia kanalilt olukorda Roomas, kus purskkaevudes hulbivad plastpudelid, parklates on praht ja nurgatagustest prügimägedest pole mõtet rääkidagi. 29.juulil põles Fiumicinino lennuvälja lähedal prahihunnikust alguse saanud tulekahju tõttu maha suur männik ja halvas täielikult Fiumicino lennuvälja töö mitmeks päevaks. Hooletusest oli seal tulekahju ka märtsis.

Tagasiteel Lõuna-Eestisse ostsime vene talurahva teeäärsetelt taburettidelt kaasa mustikaid hinnaga üks liiter 1 euro, käisime teeäärses kohvikus söömas maitsvat seljankat ja koduseid pelmeene ning ostsime supermarketist,  nimega „Lenta“, kaasa odavat suhkrut 0.76 eurot kg ja brändit Gvardija Rossija 5.30 eurot 0,5 pudel, nostalgilisi barankasid ja leiba nimega „Vene ime“. Mis puutub piiriületuse bürokraatiasse ja autode järjekorda, siis meie ees oli Luhamaa piiripunktist läbi minnes vaid üks auto ja tulles kolm autot, ning aeg piiriületuseks kestis vastavalt  15-30 minutit.

Mõned piiriäärsete külade eestlased käivad üle piiri ka jalgsi, lihtsalt poes sisseoste tegemas. Majanduslikult on see kindlasti tubliks toeks, sest ainuüksi bensiin maksab poole vähem kui Eestis. Täpsemalt siis 50 senti liiter.

 Heas mõttes kadestan neid, kes on taotlenud aastase vene viisa, sest nemad saavad üle piiri käia kasvõi mitu korda päevas kui vaid tuju tuleb. Turismiviisa puhul kehtib aga vaid ühekordne külastusluba.  Anneli Treumuth                                                            31.juuli 2015 
Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas. 

Lipari saared: viljakad, tuulised, imelised.

Imeline kevad Tuulejumala saartel.

Tuleb tunnistada, et mind on lapsepõlves Jules Verne romaanid nii tugevasti mõjutanud, et kisuvad veel pool sajandit hiljemgi  seiklema mööda maid ja meresid. Lähen kreeklaste tuulejumala Aiolose ehk Eolie saartele juba kolmandat korda.

Need kaunid, vulkaanilise päritoluga saarekesed, asuvad Sitsiilia põhjaranniku vetes, kaldast vaid silmsideme kaugusel. Kõige lähemal kaldale on hiiglaslik, lamava dinosauruse kujuline, Vulcano, tema taga asub suurim saar Lipari, seejärel kohe imeilus kapparite saar, Salina, millest ühele küljele jääb Panarea arhipelaag ja kirdesse omapärane, süngetes tuhakarva toonides Stromboli. Läänesuunas paistavad merest tillukesed, kõditava nimega, Filicudi ja Alicudi. Viimasel on ainsaks transpordivahendiks eeslid.

Kuid sealkandis tegutses veel teinegi jumal: Vulcano ja Stromboli saarte suitsevate mäetippude järgi otsustades asub maapõues  praegugi kreeklaste tulejumala Hephaistose sepikoda, kuid vanade roomlaste kõnepruugis oli jumala nimeks Vulcanos, kelle järgi hakati kõiki tuldpurskavaid mägesid nimetama vulkaanideks. Kuna kõige lühem tee kahe punkti vahel on sirge, siis kihutas ta Vesuuvilt  täpselt sirgjoont pidi Eolie saartele ja sealt edasi Etnale tuld purskama.

Eolie saartele organiseerivad reise ka mõned Eesti reisibürood, kuid neil, kes soovivad rännata omapäi,  tasuks osta lennupiletid kas Cataniasse, Reggio Calabriasse, Palermosse või Lamezia Terme rahvusvahelisele lennuväljale. Kuna minu elukoht on Itaalias, Pisa linnas, siis ostsime odava Ryan Air`i lennu Lamezia Terme lennuväljale, mis jääb saartest 170 km kaugusele. Edasi tuleks suunduda Milazzo sadamasse Sitsiilias, kust väljuvad tiheda sõidugraafikuga ja jalameestele soodsa hinnaga praamid ning tiiburid Eolie saartele. Tiiburid väljuvad samahästi ka Palermost ja Reggio Calabriast. Arvestada tuleks sellega, et tormi tõttu võivad laevareisid edasi lükkuda ja meiega just nii juhtuski! Laevaliiklus oli peatatud! Et aega parajaks teha, tutvusime Calabria rannikul asuva Scilla kalurilinnakesega ja samuti Calabria pealinna, Reggio-Calabria, ilu ning kontrastidega: asi on nimelt selles, et Lõuna-Itaalias peab turist oskama pigistada silmad kinni kohatiste prahihunnikute ees. Keskenduda tuleks lokkavale loodusele, auväärt ajaloole ja võrratult maitsvatele roogadele.

Lõpuks vaibus tuul sedavõrd, et laevaliiklus lubati järgmisel päeval taastada. Üritasime jõuda enne koidikut väljuvatele praamidele, kuid kuna meil polnud pileteid broneeritud, siis saime kohad kella seitsmese „Siremari“  peale. Tuul oli tugev ja jäimegi kergelt merehaigeks, kuid õnneks jõudsime tunnikesega Vulcano sadamasse ja sealt peatselt ka Lipari saarele. „Siremar“ läks edasi Salina sadama suunas. Meie sihtpunktiks oli üks sadakond aastat tagasi ehitatud villa, mis asub mägise saare kõige kõrgemas tipus, San Bartolo al Montel.  Oleme alati imetlenud neid traditsioonilisi, ümmarguste valgete sammastega, uhkeid villasid, mis justkui  tahtejõu abil ripuvad mäenõlva küljes. Seekord otsustas õnnelik juhus, et üks selline sai meie elukohaks.  „Moodne muinasjutt“ algas sellest, et üks Liparist pärit naine, nimega Daniela, hakkas facebooki abil oma nooruspõlve sõpru taga otsima ja leidis üles meie  seekordse reisi korraldaja, vana merekaru,  Guido. Tänapäeval käivad asjad kiiresti ja kuna headus pole ilmast kadunud, siis andis Daniela meie käsutusse nii oma auto kui ka suvila võtmed.  Kuna ta ise Lipari saarel enam ei ela, olevatki olnud plaanis oma vana-vanemate suvilat hakata välja üürima. Auto anti aga seetõttu, et see kannab Lipari saare numbrimärki ja residentidele on auto laevapilet neli korda odavam. Auto rent saarel oleks maksnud 30 eurot päevas, nii et see kuluartikkel langes automaatselt eelarvest välja. Daniela ajas oma asju terve nädala lihtsalt bussiga sõites!!!! Saarerahva sõbralikku iseloomu saime veel järgnevatelgi päevadel tunda: selgitusi ja häid nõuandeid jagati alati innukalt, pikalt-laialt seletades. Tore komme on ka see, et kala ostes antakse maitsetaimed tasuta kaasa. See olevat vana traditsioon.   

Tee suvilasse viib mööda kitsast ja järskude tõusudega serpentiini, kuid vaev tasub ennast ära.

Mul on harjumus osta igast reisikohast postkaart, ning üleval suvila terrassil avastan, et suveniiripoest ostetud kaardil on täpselt identne vaade sellega, mis avaneb Daniela terrassilt alla merele, vanale kindlusele, taamal asuvatele mäekestele ja Lipari kesklinnale. Suvilat lahutab kuristiku servast vaid 2,5 meetrit. Mingit kaitsepiiret ees ei ole, seega koht pole sobilik kõrgusekartjatele. Kevadõites saar ei sobi ka  õietolmu allergikutele, sest  Guido nuuskab ning aevastab vahetpidamata. Õitesse upuvad kõik aiad, müürid ja mäenõlvad. Looduslikult õitsevad kirjud ja punased pelargoonid, mis on nii suured nagu mustsõstra põõsad. Lisaks muidugi bougainvillead, kollased karikakrad, visteeriad, moonid, läätspuud, petuuniad, kibuvitsad, lantanad, kressid, akaatsiad, kõikvõimalikud sukulendid ja kaktused. Õienuppe näitavad juba ka oleandrid. Vulkaaniline pinnas on väga viljakas. Nimi Lipari, tähendab kreeka keeles viljakust. Aedades kasvavad viigipuud, nespolid, malvasia viinamarjad, viljadest lookas sidrunipuud, mis kannavad saaki 12 kuud aastas, apelsinid, mandariinid, oliivipuud, kapparid. Kapparid veel ei õitse. Tegelikult on nii, et neil ei lastagi õitsema minna, sest kappar on õienupp ja ta korjatakse ära enne puhkemist. Siinsed kapparid on kultiveeritav sort. Nende õienupud on nii suured nagu pisikesed ploomid ja konserveerimiseks kasutatakse nii kuivalt soolamist, marineerimist, õli sisse uputamist, soolvees säilitamist (nimetus cucunci)  kui ka pestoks purustamist ja isegi marmelaadiks keetmist. Teine kuulus kohalik toodang on dessertvein Malvasia, mis on suurepärane magustoitude kaaslane.

Lipari saar on ideaalne saaretuuriks, sest tema ümber saab autoga teha täisringi. Ühelt küljelt avanevad võrratud vaated Salina saare selle külje suunas, kus elas lühikest aega Pablo Neruda. Tema sellest eluperioodist on valminud üks minu lemmikfilme „Il postino“ (tõlkes „Postiljon“), Massimo Troisiga postiljoni rollis. 

Sõites veidi edasi näeme Panarea ja Stromboli saart, mis suitseb kohe hoolega. Need, kes soovivad nuusutada tuhka ja väävlihaisu, saavad osta 80.- eurot maksva Stromboli vulkaani pileti ja giidi saatel viiakse vaatama paika, kus Roberto Rossellini tegi oma esimese koostöö Ingrid Bergmaniga. Täiesti võrratu film, mille kaadreid on võimatu unustada. Reisibürood pakuvad huvilistele ka paketti „ Stromboli öösel“ ning raske raha eest saab imetleda iga paarikümne minutilise intervalli järel sädemeid pritsivat tulemäge. Eelistan saari külastada siiski odavate liinilaevadega ja omaette. 

Jätkame tiiru ümber Lipari ja peatume pisikeses „Aurora“ nimelises kohvikus, et süüa tüüpilist Sitsiilia maiustust brioche con gelato . Ümmargune sai lõigatakse pooleks ja sinna vahele pannakse tubli kulbitäis jäätist. Väga kosutav, sest keskpäevane päike kõrvetab juba kõvasti.

Peale puhkepausi möödume vanadest valgetest pimsskivikaevandustest ja lõpuks paistab kätte suitsev Vulcano. Isegi Etna ja Sitsiilia rannik on selge ilmaga näha. Pisikesed rannaribad on kaetud mustade kivide- ja tumeda liivaga, leidub rohkesti läikivmusta obsidiaani ja valget pimsskivi. Obsidiaanist tehti vanasti nuge ja nooleotsi, nüüd on nad müügil suveniiride- ja ehetena. Pimsskivist valmistati peamiselt abrasiivpulbrit. Neid kive võib rannast ise korjata, aga kes ei viitsi kummarduda, võivad kive igast suveniiripoest osta, makstes vastavalt suurusele ja ilule ikka mitu head eurot.

Lipari kohta võiks lõpetuseks tuua mõned huvitavad faktid. Kuigi saarel elab alaliselt umbes 10 000 elanikku, on seal 99 kirikut ehk üks kirik iga saja elaniku kohta. Liparit külastab igal aastal 200 000 turisti, kuid hinnad on jäänud mõistlikuks ja saarel on võimalik leida metsikut loodust, rahu ning vaikust. Elanikud tegelevad põllumajanduse-, mesinduse-, kalapüügi-, käsitöö- ja turismindusega. Võimalik on snorgeldada, laenutada paate, skuutreid, jalg-ja mootorrattaid, telkida, ööbida Baia Unci kämpingu armsates bungalow tüüpi majakestes. Lisaks on saarel sadu Bed&Breakfast ning hotellimajutusi, baare, kohaliku toidu restorane ja trahtereid, väikesi supermarketeid, juur-ja puuvilja- ning kalalette. Suvel siiski seda reisi ette võtta ei soovitaks sest juunis-juulis ja augustis on kõik hinnad kõrgemad, valitseb kolmekümnekraadine kuumus, hein kõrbeb pruuniks nagu rebasesaba, autode ja turistide vool suureneb, sest lastel on koolivaheaeg.  Parim aeg saari  külastada on mai ja september. Kevadel saab nautida õiteilu ja sügisel lookas viljapuid. Ka õhusoojus on sellel perioodil  reisimiseks sobivaim. September pakub küllaldaselt ka rannamõnusid ja võimalik on näha delfiine laevukesi saatmas!

Anneli Treumuth
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised".

Pisa, Itaalia. 03.mai. 2015

Ülestõusmispühad Itaalias

Ütlen kohe alguses ära, et sibulakoortega munavärvimist  ja urva-utikeste tuppatoomist Itaalias ei tunta ja isegi kui tuntaks, siis sellega ei piirdutaks. Munapühad on Itaalias isegi suurem püha kui jõulud ja nendeks valmistutakse kohe kindlasti rohkem kui kuu aega. Niipea kui algab paastuaeg, see tähendab laupäeval peale vastlapäeva, alustavad oma etteastet kõik kauplused. Karnevalikaubad tassitakse tagasi ladudesse ja müügile ilmuvad tuvi-,  lambatalle- ja jänesekujulised maiustused, martsipanid, keeksid.  Enamik poeriiuleid laaditakse täis šokolaadimune, mida on saada tavalise kanamuna suurusest kuni keskmise raketi mõõtudeni, igas värvitoonis ja fantastilistes pakendites. Emad-isad-vana-vanemad kannavad neid oma autodesse sületäite viisi ja kingivad oma lastele-ja lastelastele. Munad peab tegelikult kirikus enne ära õnnistama ja alles siis kui Jeesus üles on tõusnud, lastele kätte andma.

Terve munapühade eelne vaikne nädal on hästi mõnus, sest siis ei tohi helistada ei kirikukellasid ega teha müratekitavaid töid, nagu näiteks tolmuimejaga koristamine. Saabumas on üldrahvalik pikk puhkus ja omavahelistes vestlustes on põhiline teema, kus keegi Pasqua ehk Ülestõusmispüha, veedab. On olemas selline kõnekäänd: “Natale con i tuoi, Pasqua con chi vuoi!” (Jõulud veeda omadega, Munapühad kellega soovid). Selline viis munapühi veeta tuleneb sellest, et ülestõusmine tähendab elu võitu surma üle, saabunud on kevad ja inimestes on kasvanud soov minna välja loodusesse ning lõpetada 40 päeva kestnud paast küllusliku söömaajaga.

Meie sõidame tänavusel aastal  Pisa Matkabussi Ühingu poolt korraldatud Munapühi pidama Grosseto provintsi, mis asub Toscana lõunaosas. Suurel Reedel, 3. aprillil, toimub kõigepealt nn. “Püha Õhtusöömaaeg” moodsas, ehk buffet vormis. Toitudeks on, nagu Itaalias ikka, esikohal pasta, pitsa, singid, juustud, mis loputatakse alla  valge- või punase veiniga.

Via Crucis on Jeesuse Ristikäigu ETENDUS!

Kell üheksa õhtul algab “Via Crucis” ehk Jeesuse Ristikäik. See toimub praktiliselt igas Itaalia linnas ja külas.  Mõnedes kohtades alustatakse etendust sellest, et kajastatakse ka stseeni, mil Jeesus tuleb Jeruusalemma ja rahvas tervitab teda  palmiokstega. Oksad tuleb kirikus õnnistada lasta ja seejärel oma kodus esiku või koridori seinale panna, selleks, et ennast ja oma kodu kaitsta.  Sobivad ka oliivipuude oksad. Eestis on sel päeval urvapüha,  tuppa tuuakse pajuurvad, sest palmi-ja oliivioksi pole kuskilt võtta. Seejärel toimub  Viimne Õhtusöök ja Jeesus teeb teatavaks, et enne veel kui kukk kireb, salgab Peetrus ta kolm korda maha. Samuti aimab ta ette, et Juudas reedab ta preestritele. Preestrid mõistavad Jeesuse üle kohut ning Pontius Pilatus loeb ette kohtuotsuse. Sellest suurest etendusest- rongkäigust osavõtjateks on täiesti tavalised linnakodanikud, kellest üks on Jeesuseks kehastunud ja kannab oma seljas hiigelsuurt risti. Ta kõnnib vaevaliselt, põlvist nõtkudes ja higist nõretades, veri voolab mööda tema põski, sest peas olev okaskroon on tekitanud haavad. Jeesuse järel tulevad tema kohtumõistjad ning seejärel nuttes ema Maria oma kaaskonnaga. Juudas on peitnud ennast põgenedes kuskile parki puude taha. Lõpuks jõutakse Kolgata mäele, Jeesus lüüakse risti. Tema kõrvale kerkivad ka ristid kahe, sama saatust kandva, teeröövliga.  Jeesuse ristilöömiseks seotakse tema käed ja jalad juba maapinnal risti külge ja alles seejärel upitatakse rist püsti. Imiteeritakse naelu ja verd. Kõik halavad, nutavad ja ringutavad käsi taeva poole. Kui Jeesus on “surnud” , võetakse ta ristilt alla ja kantakse koopasse. Tegelikkuses järgneb sellele vaikne nädal, aga pühade ajal tähistatakse Vaikset  Laupäeva. Rahvas lihtsalt jalutab mööda linna. Peatutakse baarides, et võtta mõned suupisted ja juua kohvi.

Siinkohal tuleb märkida, et Itaalias õppisin selgeks jalutamise, varem olin terve elu lasknud ringi vaid jooksujalu.

Pühapäeval, 5.aprillil, peetakse traditsiooniline pühalik hommikusöök, mis koosneb kõvakskeedetud ja kirikus eelnevalt õnnistatud munadest, salaamivorstidest, tuvikujulistest maiustustest ning kohvist.  Vahemärkusena olgu öeldud, et tavalised hommikusöögid ei sisalda mitte iialgi mune ja vorste. Itaallased söövad tavahommikul vaid magusa suupiste ja joovad kohvi. Kell 11.00 toimub kirikus jumalateenistus, mida peab piiskop. Oreli saatel laulab kirikukoor:  „Jeesus on tõusnud, Jeesus me sõber…“ . Lõpetuseks saab sõna koguduse pastor. Õues toimub meie matkabusside õnnistamine, pühitsemine  püha veega ja matkajate palve lugemine.  Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et Jõulude ajal suhtuvad itaallased kirikusse leigelt, kuna ei viitsita külma ilmaga kodunt välja minna.

Peale missat minnakse lõunasöögile, mille menüü on eriti rikkalik. Algul pakutakse kahte erinevat tüüpi eelroogasid. Neid kutsutakse antipasti di terra e antipasti di mare, ehk teiste sõnadega on toiduvalik nii liha-kui ka kalatoidulistele, sest Jeesus toitis 5000 meest viie leiva- ja kahe kalaga.

 Arvan,  et taimetoitlastel ja figuurisõpradel sellistele lõunasöökidele asja pole.

Seejärel serveeritakse esimene käik pasta- või riisiga täpselt sama süsteemi järgi, algul  liha- ja siis kalatoit. Järgneb teine käik: algul suur tükk talleliha ja siis kala.  Lõpetuseks serveeritakse tuvikujuline magustoit, dessertvein, kohvi ja viinamarjaviin grappa või sidruniliköör limoncello. Loogiline asjade käik näeb ette, et  sellele söömingule järgneb suur siesta ehk leivakese luusse laskmine. Peale sellist nuumamist on õhtusöök fakultatiivne ja  saadetakse enamatel juhtudel mööda toitudes vanast rasvast.

Esmaspäeval pole mõtet lootagi, et pidustused lõpeks, sest see on ju Ingli Esmaspäev! Sel päeval läksid Jeesust järginud naised, Maarja-Magdalena, Maria (Jakobi ja Joosepi ema) ning Salome`, koopa juurde, et Jeesuse surnukeha aromaatsete õlidega sisse määrida. Nad leidsid, et koopasuu eest oli kivimürakas ära veeretatud ning surnukeha kadunud. Sel hetkel  ilmutas ennast ingel, kes selgitas naistele, et Jeesus oli surnuist üles tõusnud. Itaallastele tähendab see päev uusi rõõmurohkeid piknikke looduses,  jalutuskäike ja koosviibimist sõprade seltsis.

Lihavõtteaeg Itaalia pealinnas Roomas on üks suurimaid turismi tõmbenumbreid terves  maailmas. Reedene Ristikäik ümber Colosseumi ja  pühapäevane Paavsti Missa Püha Peetruse väljakul toob kohale igal aastal vähemalt miljon huvilist.

Anneli Treumuth,

Pisa, Itaalia.

Anno Domini 2015.    

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis 01. aprillil 2015 

Minu Pisa.

Saatuse tahtel elan Pisas 2010. aasta sügisest, kuid temast kui kodulinnast hakkasin mõtlema alles hiljuti.

Pisa asub Itaalia keskosas, Toscana maakonnas, kümmekond kilomeetrit enne Arno jõe suubumist Türreeni merre. Tuntuks on ta saanud viltuse kellatorni linnana. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on kindlaks tehtud,  et siin elatakse juba alates viiendast sajandist e.m.a. Linna nimi on püsinud muutmatul kujul aegade algusest peale ja pidavat tähendama deltat. Põhjatuulte eest kaitseb linna Pisani mäeahelik ja suvesooja aitab hoida Türreeni meri. See on peaaegu ainus koht Itaalias, kuhu lumesajud ja külmakraadid ligi ei pääse.

Pisa on umbes Tartu suurune ülikoolilinn ja ülikool rajati 1343.a., siis, kui Eestis oli Jüriöö ülestõus. Ülikooli õppehooned on nagu hernekommid paisatud mööda linna laiali. Rektoraat asub Arno jõe kaldal ja seal töötab välissuhete alal üks keelekoolist saadud tuttav, kellega koostöös oleme sõlminud isegi ühe kontakti Tartu ja Pisa ülikooli hambaravi teaduskondade vahel.

See kaunis valge hoone on Pisa Ülikooli Rektoraadi peakorter via Lungarno Pacinotti 43/44.

Pisas on sündinud Galileo Galilei ning imelikul kombel on enamik Pisa kuulsusi olnud matemaatikud, füüsikud ja täheteadlased. Käisin siinses Leonardo Fibonacci nimelises koolis itaalia keelt õppimas ja tema oli see mees, kes tõi Euroopasse araabia numbrid. Pisa teadlaste nupukus on kinkinud maailmale elektroonilised kalkulaatorid 1957 ja isegi esimese personaalkompuutri , mis nägi välja nagu kirjutusmasin ja jõudis turule 1965, kuid nende tootmise oli sunnitud kuulus kirjutusmasinate kuningas, Adriano Olivetti, viima USA-sse.

 Turiste tõmbab Pisa linna siiski peamiselt „Imede Väljak“ kus asuvad romaani stiilis Toomkirik (fassaadil ilutseb aastaarv 1063), viltune, silindrikujuline ja marmorist kellatorn (kõrgus 55 m ja kallak 4,5 m, sünniaasta 1173), Itaalia suurim ja parima akustikaga Babtisteerium ehk ristimiskoda aastast 1153 ja Camposanto, mis on suursugune matmispaik koos sarkofaagide ja freskodega aastast 1280.

 Tekib küsimus, kuidas üks linn on suutnud rajada sellised erakordsed maailmaimed? Asi on nimelt selles, et Pisa oli Veneetsia, Genova ja Amalfi kõrval üks neljast kõige võimsamast merelisest impeeriumist ning omas Vahemerel mitmete sajandite vältel ülemvõimu.  Saratseenidelt Palermos röövitud kuld võimaldaski rahastada Imede Väljaku ehitisi. Arvatakse, et  kellatorni viltuvajumises võib olla süü arhitekt Bonnano Pisanol, kes lootis, et pinnas peab vastu marmori raskusele ja toppis osa vundamendiks ette nähtud raha oma taskutesse. Pinnas aga osutus vesiliivaks ja hoone hakkas vajuma.

Pildil vasakul on kalmistu, esiplaanil ristimiskoda, selle taha jääb katedraal ja kuna torn tahab ka igale pildile jääda, siis on ta ennast ligi 5 meetrit küljele kallutanud.

 Mõistagi võimaldas selliseid kolosse ehitada ka asjaolu, et kuulsad Carrara marmorikaevandused asuvad Pisast vaid 50 km kaugusel. 

Rõõm on tõdeda, et Pisa on üks hoolitsetumaid ja puhtamaid linnu Itaalias. Tasapisi restaureeritakse ajaloolisi linnamüüre ja peatselt soovitakse müüride peal avada jalutustee.  Müüride jalamile on rajamisel kaunid iluaiad. Otse Imede Väljaku kõrval asub Pisa botaanikaed (1544). See on koht, kus esimesena Euroopas võidi imetleda kohvipuu õisi! Hiljuti võttis itaalia kultuuriministeerium vastu seaduse, et iga kuu esimesel pühapäeval on riiklikke muuseume võimalik külastada tasuta. Kuigi Imede Väljaku katedraal kuulub kirikule, saab nüüdsest ka jumalakoda uudistada tasuta, kuid selleks tuleb ikkagi seista pikas piletisabas ja lunastada pääse, mille hind on null eurot ning mis kehtib suuremeelselt kahele inimesele. Torni pilet maksab 18.- eurot, Babtisteerium  ja surnuaed  kokku 7.- eurot. 

Linna pidustustest tuleb ära märkida selline omapärane sündmus nagu seda on uue aasta tähistamine 25. märtsil!!!!! See tähendab, et siia saabub uus aasta  liturgilise kalendri järgi. Teine tähtis sündmus on linna pühaku San Ranieri surmapäev 16. juunil. Kõiki neid sündmusi ehib luminara, ehk valgusmäng. Kesklinna hoonetel süüdatakse üle saja tuhande elava tulega küünalt, mis on  paigutatud kunstipäraste mustritena vastavatesse küünlajalgadesse ja ehivad majade fassaade ning Arno jõe kaldaid ning sildu. Jõel toimuvad regatid ja sildadel traditsioonilised etendused.  Vaade Arno jõe kaldapealsetele hoonetele. Pildil vasakul on näha üks sinine hoone. See on Palazzo Blu, Pisa esimese ja viimase doodži hoone 14.sajandist ja ühtlasi minu lemmikmuuseum.  Arno jõgi on 241 km pikk ja suuruselt 8-ndal kohal Itaalias.

 On tõeliselt kahju, et tavaliselt peatuvad turistid Pisa linnas vaid paar tundi. Tegelikult on Pisa ideaalne koht kuhu jääda paigale vähemalt nädalaks-paariks. Kuna siin on majutusasutuste, isegi toiduainete ja bensiini hinnad palju soodsamad kui näiteks Firenzes või Luccas, tasuks Toscanaga tutvumiseks elada just Pisas. Linnas asub rahvusvaheline Galileo Galilei nimeline lennuväli ja need, kes ei soovi rendiautoga seigelda, saavad hea rongi- ning bussiliikluse tõttu võtta sihikule näiteks Casciana kuumavee termid, Terricciola veinimõisad, Lucca vanalinna, maailmakuulsa karnevalilinna Viareggio, sadamalinna Livorno, mis kõik asuvad vaid pooletunnise tee kaugusel.  Firenze kunstiväärtused, Toscana võrratud mägilinnad ja keskaegne Siena pole samuti ületamatus kauguses.  Edasi-tagasi bussipilet Firenzesse maksab vaid 10.- eurot.

Teisel kohal kuulsuselt on Pisast vaid 11 km kaugusel,  Calci linnakeses, asuv väga põneva ajalooga satserdoti munkade klooster Certosa di Calci, mis on täielikult restaureeritud ja kaunis kui loss! Mäed, vanad oliivipuud ja rosmariinid kutsuvad jalutuskäigule kloostritagusesse lopsakasse loodusse.  Klooster on rajatud aastal 1366. Rannapuhkuse saab veeta Pisast 10 km kaugusel asuvas Marina di Pisas või veidi eemale jäävas Tirreenias. Marina di Pisas valmis 2013.a. suvel väga ilus ja kaasaegne luksusjahtide sadam. Sealset randa hakati juba 2000.a.  kindlustama suurte marmor- ja graniitrahnudega, sest meri tungib vägisi peale ja  liivarannad on praktiliselt kadunud, kuid liikudes edasi lõuna suunas on need veel olemas. Pildil Marina Di Pisa jahisadam.

Nagu igas sadamas, võib sealgi kohata eestlasi. Lugesin rannas raamatut kui kuulsin eestikeelset juttu. Selgus, et noored jutlejad olid tulnud otsima Pisasse korterit. Lilith õpibki nüüd Pisas itaalia keelt ja Madis töötab lennuväljal RyanAiri lennukite mehhaanikuna. Siin elab juba pikki aastaid koos oma perega ka Janika, kes töötab giidina.

Pildil on Pisa uus raamatukogu, mis asub Arno jõe kaldaäärses pargis ja valmis 2013.a.

Minu lemmikpaikadeks ongi  kujunenud Pisa uus raamatukogu ja matkarajad Medicite akvedukti lähistel. See "veevärk" sai valmis 1613.a. ja varustas Pisa linna veega ligi 300 aastat.

Olles elanud kolmes erinevas Itaalia piirkonnas ja reisinud selles saapasääreriigis peaaegu igas maakonnas, leian, et see on üks rahulikumaid, soodsaima kliimaga ja hoolitsetumaid paiku Itaalias. 

Anneli Treumuth ,veebruar 2015, Pisa
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised"

Kuidas Itaalia kasutab struktuurifonde

Soe lõunamaa, Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa, Itaalia, on pikka aega elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ja ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Maksudest kõrvalehoidjate käest jääb riigil igal aastal saamata 200 miljardit. Kui kõik maksaksid seadusekuulekalt makse, siis saaks välisvõlg tasutud 10-ne aastaga. Finantskontroll on nõrk ja maksud olevat liiga kõrged, seega langeb ülalmainitud võimalus kohe välja.  Riigi SKP aga näitab samal ajal vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias „viisaka“ käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele, kuid ka nemad hoiavad kõrvale maksude maksmisest. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada ja eriti räpased on Lõuna-Itaalia teed ning tänavad. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna näljasele kala, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei kala ega õnge.

Anneli Treumuth, 18.09.2014, Pisa, Itaalia (Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas okt.2014.a.)