Venemaa on mõistatus!

Sel suvel olin sunnitud Venemaad külastama, sest mu itaallasest elukaaslast, Francot, vaevas juba aastaid suur uudishimu kasvõi kordki elus Venemaale pilk peale visata. Tellisime turismiviisad, vormistasime  elukindlustused ja kahe nädala möödudes olid passid käes ning sõit võis alata. Väike pabin oli sees, sest ka minu Venemaa visiitidesse oli tulnud ligi 35-aastane paus. Õnneks nõustusid meiega kaasa tulema kaks nn. Venemaa püsikülastajat-spetsialisti, kelle käes tundus see reis olevat kukepea. Olin nõukogude ajal isegi  Petseri kloostri giid ingliskeelsetele turismigruppidele ning mäletasin Petserisse viivat auklikku ning mudast teed väga hästi. Sellele olid nüüdseks  lisandunud mürgistesse karuputkedesse uppuvad teeperved.  Mis puutub Petserisse, selle madalatesse majadesse, niitmata majaümbrustesse, auklikesse tänavatesse, siis minu arvates polnud midagi muutunud. Augud olid vaid kohati sügavamaks läinud. Klooster aga oli endiselt väärikas ja lilleline, puhas ning turistidest tulvil. Seeliku said naised väravast laenata, kuid pearätt pidi endal olema. Tegime mõned fotod, panime küünlad kirikusse ja piilusime ka katakombidesse. Sadas ladinal ja nägin oma itaallase näost, et asi teda ei huvita. Õnneks elavad Petseris meie vene spetsialistide sõbrad Larissa ja Sergei. Seetõttu avanes meil suurepärane võimalus nautida maailmakuulsat vene külalislahkust. Peretütar mängis klaveril vene filmimuusikat ja perenaine võttis ahjust maitsva meekoogi ning pakkus teed. Franco asus perenaist küsitlema. See “intervjuu” puudutas ämma pensioni suurust, pere sissetulekuid-väljaminekuid ning muid majandusliku toimetuleku üksikasju: toiduainete hindu, gaasikütet jms.  Vestlusest selgus, et ämma pension arvutatuna eurodesse on 125.-, Sergei ja Larissa tegutsevad nö. “mitmel rindel” ja suudavad  kombineerida kuueliikmelisele perele 1500.- eurot kuus. Lahedaks äraelamiseks ja kolme lapse koolitamiseks läheks vaja umbes 3000.- eurot, sest kaks last õpivad Pihkvas ülikoolis. Lisa toidulauale tuleb mõistagi oma peenramaast.  Kuigi vene-itaalia keele tõlkimine väsitas mind tublisti, oleks Franco tahtnud veelgi ristküsitlusega jätkata. Tuleb tõdeda, et vene perekonna külastamine oli suurepäraselt õnnestunud ettevõtmine.    Seejärel võtsime suuna Pihkvasse. Tore linn muidugi, ilusad hotellid, kus saime kasutada internetti ja puha, aga kuna meie reisikaaslased on õppinud suurelt mõtlema, siis tegid nad eksprompt ettepaneku sõita hoopiski Sankt Peterburgi õhtust sööma.  Mõeldud, tehtud! Sisenesime Peterburgi mööda Pulkovskaja prospekti. Silmapilkselt oli selge, et isegi perifeerias on linn hoolitsetud, kaunistatud lilledega ja äärmiselt puhas. Hämmastust tekitasid  nullipealt pöetud murud, mustri järgi istutatud ja lõpututena näivad lillede read, pikad lilleamplite read metallpiirete küljes. Edasi liikusime mööda Moskovski prospekti ja otsisime esimest ettejuhtuvat hotelli. Tiirutasime juba Neeva kanalite vahel, kuid liiklusvool suunas meid mitmest hotellist mööda ja tagasipööreteks võimalust ei tulnud. Lõpuks küsisime ühest restoranist teejuhatust ning lähim hotell “Azimut” asuski kohe nurga taga. Hotell on 18-korruseline,  renoveeritud peakorpuse, vanamoodsa kõrvaltiiva, tasulise parklaga ja kõige ülejäänuga, mis õnneks vaja. Viisakas teenindus, ülim puhtus ja hoolimata kõrghooajast ka suhteliselt soodne hind. Kahene tuba koos hommikusöögi, parklatasu ja võrratu vaatega vanalinnale, maksis 97.- eurot. Võtsime hotellist linnakaardi koos metrooplaaniga ning sõitsime kesklinna, et süüa õhtust Nevski prospektil. Restoran oli õdus, teenindus üliviisakas, puhtus imetlusväärne. Nüüd kindlasti  tundub lugejale, et hakkan ennast kordama, aga tuleb tõdeda, et see puhtus ja kord näis ikka täiesti ebaloomulik võrreldes näiteks Rooma, Milano....rääkimata Lõuna-Itaalia  linnapiltidega. Kui nüüd järele mõelda, siis ei näinud me mitte kusagil ka soditud seinu ja grafitit müüridel. Koristajad käisid ringi igal sammul ja restoranis tuli kramplikult kinni hoida oma taldrikust ning õlleklaasist, sest niipea kui keegi söömise hetkeks katkestas, viidi kasutatud nõud koheselt minema.  Kella 23 paiku väljusime restoranist ja ostsime ühelt kaldapealselt öise laevareisi Neeval. Giidiga reis maksis 700 rubla (1 euro=60 rubla) ja  kestis 55 minutit.  See elamus väärib kordamist! Tuledemeres hooned peegeldumas Neeva lainetel, põhjalik ajalooline ülevaade, imeliselt kujundatud pisikesed ja suured sillad, saared, kanalid. Jahedate õhtute tarvis on laevareisijate jaoks olemas soojad tekid. Romantilise jõesõidu lõppedes lipsasime kibekiiresti veelkord metroosse, mis suletakse täpselt 24.00 Saime tagasi hotelli, kus käis mõnus öine sumin vestibüüli baaris, millega ühinesime meiegi oma hea une dringiks.

Hommikusöök oli rikkalik, nagu ikka põhjamaades. Ka sealses restoranis tuli hoida pilk peal oma söögil-joogil, et teenindav personal neid enneaegu ära ei koristaks. Õues, auto nina juures pühkis juba varavalges üks mehike harjaga kokku olematuid purukesi. Mitte ainsamat prahikest ega suitsukoni ei näinud me oma Peterburi visiidi ajal tänavatel vedelemas kuigi selles hiigel-metropolis elab 5 miljonit elanikku! Tekib küsimus, mida on Peterburi linnapea oma linna rajoonijuhtidega teinud, et seda ülimat puhtust, parkide ja muruplatside ilu saavutada? Kas kõik töötud on pandud tööle koristajatena? Sõitsime linnast väljuvate teede suunas, möödusime mitmetest linnaosadest, kus valitses sama ilu ja kord nagu kesklinnas.  Teepervedel surisesid murutraktorid ja mehed trimmerdasid juba niigi hoolitsetud muru. Jõudsime Peterhofi veidi enne kella 11. Ostsime alumiste aedade pileti, mis maksis 500 rubla. Sama hind on ka igal muuseumipiletil. Turistide hordid  olid kogunenud ümber purskkaevude ja ootasid täistunni tiksumist, sest alles kell 11 pannakse fontäänid vene hümni ning pealtnägijate aplauside saatel tööle. Ülemised palee-aiad on nautlejatele tasuta külastamiseks ja avatakse juba kell 9.00, kuid ka seal algab purskkaevude mäng alles kell 10.30 . Kuna Peterhof on tõesti selline paik, mis muneb turismiärile kuldmune, siis võite ette kujutada ilu ja hoolitsust, mis seal valitseb. Teades Itaalia turismiobjektide olukorda, tuleb lihtsalt pisar silma ja mis seal salata, väga-väga kahju hakkab. Just peale meie Venemaa reisi näidati RAI1 Itaalia kanalilt olukorda Roomas, kus purskkaevudes hulbivad plastpudelid, parklates on praht ja nurgatagustest prügimägedest pole mõtet rääkidagi. 29.juulil põles Fiumicinino lennuvälja lähedal prahihunnikust alguse saanud tulekahju tõttu maha suur männik ja halvas täielikult Fiumicino lennuvälja töö mitmeks päevaks. Hooletusest oli seal tulekahju ka märtsis.

Tagasiteel Lõuna-Eestisse ostsime vene talurahva teeäärsetelt taburettidelt kaasa mustikaid hinnaga üks liiter 1 euro, käisime teeäärses kohvikus söömas maitsvat seljankat ja koduseid pelmeene ning ostsime supermarketist,  nimega „Lenta“, kaasa odavat suhkrut 0.76 eurot kg ja brändit Gvardija Rossija 5.30 eurot 0,5 pudel, nostalgilisi barankasid ja leiba nimega „Vene ime“. Mis puutub piiriületuse bürokraatiasse ja autode järjekorda, siis meie ees oli Luhamaa piiripunktist läbi minnes vaid üks auto ja tulles kolm autot, ning aeg piiriületuseks kestis vastavalt  15-30 minutit.

Mõned piiriäärsete külade eestlased käivad üle piiri ka jalgsi, lihtsalt poes sisseoste tegemas. Majanduslikult on see kindlasti tubliks toeks, sest ainuüksi bensiin maksab poole vähem kui Eestis. Täpsemalt siis 50 senti liiter.

 Heas mõttes kadestan neid, kes on taotlenud aastase vene viisa, sest nemad saavad üle piiri käia kasvõi mitu korda päevas kui vaid tuju tuleb. Turismiviisa puhul kehtib aga vaid ühekordne külastusluba.  Anneli Treumuth                                                            31.juuli 2015 
Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas. 

Lipari saared: viljakad, tuulised, imelised.

Imeline kevad Tuulejumala saartel.

Tuleb tunnistada, et mind on lapsepõlves Jules Verne romaanid nii tugevasti mõjutanud, et kisuvad veel pool sajandit hiljemgi  seiklema mööda maid ja meresid. Lähen kreeklaste tuulejumala Aiolose ehk Eolie saartele juba kolmandat korda.

Need kaunid, vulkaanilise päritoluga saarekesed, asuvad Sitsiilia põhjaranniku vetes, kaldast vaid silmsideme kaugusel. Kõige lähemal kaldale on hiiglaslik, lamava dinosauruse kujuline, Vulcano, tema taga asub suurim saar Lipari, seejärel kohe imeilus kapparite saar, Salina, millest ühele küljele jääb Panarea arhipelaag ja kirdesse omapärane, süngetes tuhakarva toonides Stromboli. Läänesuunas paistavad merest tillukesed, kõditava nimega, Filicudi ja Alicudi. Viimasel on ainsaks transpordivahendiks eeslid.

Kuid sealkandis tegutses veel teinegi jumal: Vulcano ja Stromboli saarte suitsevate mäetippude järgi otsustades asub maapõues  praegugi kreeklaste tulejumala Hephaistose sepikoda, kuid vanade roomlaste kõnepruugis oli jumala nimeks Vulcanos, kelle järgi hakati kõiki tuldpurskavaid mägesid nimetama vulkaanideks. Kuna kõige lühem tee kahe punkti vahel on sirge, siis kihutas ta Vesuuvilt  täpselt sirgjoont pidi Eolie saartele ja sealt edasi Etnale tuld purskama.

Eolie saartele organiseerivad reise ka mõned Eesti reisibürood, kuid neil, kes soovivad rännata omapäi,  tasuks osta lennupiletid kas Cataniasse, Reggio Calabriasse, Palermosse või Lamezia Terme rahvusvahelisele lennuväljale. Kuna minu elukoht on Itaalias, Pisa linnas, siis ostsime odava Ryan Air`i lennu Lamezia Terme lennuväljale, mis jääb saartest 170 km kaugusele. Edasi tuleks suunduda Milazzo sadamasse Sitsiilias, kust väljuvad tiheda sõidugraafikuga ja jalameestele soodsa hinnaga praamid ning tiiburid Eolie saartele. Tiiburid väljuvad samahästi ka Palermost ja Reggio Calabriast. Arvestada tuleks sellega, et tormi tõttu võivad laevareisid edasi lükkuda ja meiega just nii juhtuski! Laevaliiklus oli peatatud! Et aega parajaks teha, tutvusime Calabria rannikul asuva Scilla kalurilinnakesega ja samuti Calabria pealinna, Reggio-Calabria, ilu ning kontrastidega: asi on nimelt selles, et Lõuna-Itaalias peab turist oskama pigistada silmad kinni kohatiste prahihunnikute ees. Keskenduda tuleks lokkavale loodusele, auväärt ajaloole ja võrratult maitsvatele roogadele.

Lõpuks vaibus tuul sedavõrd, et laevaliiklus lubati järgmisel päeval taastada. Üritasime jõuda enne koidikut väljuvatele praamidele, kuid kuna meil polnud pileteid broneeritud, siis saime kohad kella seitsmese „Siremari“  peale. Tuul oli tugev ja jäimegi kergelt merehaigeks, kuid õnneks jõudsime tunnikesega Vulcano sadamasse ja sealt peatselt ka Lipari saarele. „Siremar“ läks edasi Salina sadama suunas. Meie sihtpunktiks oli üks sadakond aastat tagasi ehitatud villa, mis asub mägise saare kõige kõrgemas tipus, San Bartolo al Montel.  Oleme alati imetlenud neid traditsioonilisi, ümmarguste valgete sammastega, uhkeid villasid, mis justkui  tahtejõu abil ripuvad mäenõlva küljes. Seekord otsustas õnnelik juhus, et üks selline sai meie elukohaks.  „Moodne muinasjutt“ algas sellest, et üks Liparist pärit naine, nimega Daniela, hakkas facebooki abil oma nooruspõlve sõpru taga otsima ja leidis üles meie  seekordse reisi korraldaja, vana merekaru,  Guido. Tänapäeval käivad asjad kiiresti ja kuna headus pole ilmast kadunud, siis andis Daniela meie käsutusse nii oma auto kui ka suvila võtmed.  Kuna ta ise Lipari saarel enam ei ela, olevatki olnud plaanis oma vana-vanemate suvilat hakata välja üürima. Auto anti aga seetõttu, et see kannab Lipari saare numbrimärki ja residentidele on auto laevapilet neli korda odavam. Auto rent saarel oleks maksnud 30 eurot päevas, nii et see kuluartikkel langes automaatselt eelarvest välja. Daniela ajas oma asju terve nädala lihtsalt bussiga sõites!!!! Saarerahva sõbralikku iseloomu saime veel järgnevatelgi päevadel tunda: selgitusi ja häid nõuandeid jagati alati innukalt, pikalt-laialt seletades. Tore komme on ka see, et kala ostes antakse maitsetaimed tasuta kaasa. See olevat vana traditsioon.   

Tee suvilasse viib mööda kitsast ja järskude tõusudega serpentiini, kuid vaev tasub ennast ära.

Mul on harjumus osta igast reisikohast postkaart, ning üleval suvila terrassil avastan, et suveniiripoest ostetud kaardil on täpselt identne vaade sellega, mis avaneb Daniela terrassilt alla merele, vanale kindlusele, taamal asuvatele mäekestele ja Lipari kesklinnale. Suvilat lahutab kuristiku servast vaid 2,5 meetrit. Mingit kaitsepiiret ees ei ole, seega koht pole sobilik kõrgusekartjatele. Kevadõites saar ei sobi ka  õietolmu allergikutele, sest  Guido nuuskab ning aevastab vahetpidamata. Õitesse upuvad kõik aiad, müürid ja mäenõlvad. Looduslikult õitsevad kirjud ja punased pelargoonid, mis on nii suured nagu mustsõstra põõsad. Lisaks muidugi bougainvillead, kollased karikakrad, visteeriad, moonid, läätspuud, petuuniad, kibuvitsad, lantanad, kressid, akaatsiad, kõikvõimalikud sukulendid ja kaktused. Õienuppe näitavad juba ka oleandrid. Vulkaaniline pinnas on väga viljakas. Nimi Lipari, tähendab kreeka keeles viljakust. Aedades kasvavad viigipuud, nespolid, malvasia viinamarjad, viljadest lookas sidrunipuud, mis kannavad saaki 12 kuud aastas, apelsinid, mandariinid, oliivipuud, kapparid. Kapparid veel ei õitse. Tegelikult on nii, et neil ei lastagi õitsema minna, sest kappar on õienupp ja ta korjatakse ära enne puhkemist. Siinsed kapparid on kultiveeritav sort. Nende õienupud on nii suured nagu pisikesed ploomid ja konserveerimiseks kasutatakse nii kuivalt soolamist, marineerimist, õli sisse uputamist, soolvees säilitamist (nimetus cucunci)  kui ka pestoks purustamist ja isegi marmelaadiks keetmist. Teine kuulus kohalik toodang on dessertvein Malvasia, mis on suurepärane magustoitude kaaslane.

Lipari saar on ideaalne saaretuuriks, sest tema ümber saab autoga teha täisringi. Ühelt küljelt avanevad võrratud vaated Salina saare selle külje suunas, kus elas lühikest aega Pablo Neruda. Tema sellest eluperioodist on valminud üks minu lemmikfilme „Il postino“ (tõlkes „Postiljon“), Massimo Troisiga postiljoni rollis. 

Sõites veidi edasi näeme Panarea ja Stromboli saart, mis suitseb kohe hoolega. Need, kes soovivad nuusutada tuhka ja väävlihaisu, saavad osta 80.- eurot maksva Stromboli vulkaani pileti ja giidi saatel viiakse vaatama paika, kus Roberto Rossellini tegi oma esimese koostöö Ingrid Bergmaniga. Täiesti võrratu film, mille kaadreid on võimatu unustada. Reisibürood pakuvad huvilistele ka paketti „ Stromboli öösel“ ning raske raha eest saab imetleda iga paarikümne minutilise intervalli järel sädemeid pritsivat tulemäge. Eelistan saari külastada siiski odavate liinilaevadega ja omaette. 

Jätkame tiiru ümber Lipari ja peatume pisikeses „Aurora“ nimelises kohvikus, et süüa tüüpilist Sitsiilia maiustust brioche con gelato . Ümmargune sai lõigatakse pooleks ja sinna vahele pannakse tubli kulbitäis jäätist. Väga kosutav, sest keskpäevane päike kõrvetab juba kõvasti.

Peale puhkepausi möödume vanadest valgetest pimsskivikaevandustest ja lõpuks paistab kätte suitsev Vulcano. Isegi Etna ja Sitsiilia rannik on selge ilmaga näha. Pisikesed rannaribad on kaetud mustade kivide- ja tumeda liivaga, leidub rohkesti läikivmusta obsidiaani ja valget pimsskivi. Obsidiaanist tehti vanasti nuge ja nooleotsi, nüüd on nad müügil suveniiride- ja ehetena. Pimsskivist valmistati peamiselt abrasiivpulbrit. Neid kive võib rannast ise korjata, aga kes ei viitsi kummarduda, võivad kive igast suveniiripoest osta, makstes vastavalt suurusele ja ilule ikka mitu head eurot.

Lipari kohta võiks lõpetuseks tuua mõned huvitavad faktid. Kuigi saarel elab alaliselt umbes 10 000 elanikku, on seal 99 kirikut ehk üks kirik iga saja elaniku kohta. Liparit külastab igal aastal 200 000 turisti, kuid hinnad on jäänud mõistlikuks ja saarel on võimalik leida metsikut loodust, rahu ning vaikust. Elanikud tegelevad põllumajanduse-, mesinduse-, kalapüügi-, käsitöö- ja turismindusega. Võimalik on snorgeldada, laenutada paate, skuutreid, jalg-ja mootorrattaid, telkida, ööbida Baia Unci kämpingu armsates bungalow tüüpi majakestes. Lisaks on saarel sadu Bed&Breakfast ning hotellimajutusi, baare, kohaliku toidu restorane ja trahtereid, väikesi supermarketeid, juur-ja puuvilja- ning kalalette. Suvel siiski seda reisi ette võtta ei soovitaks sest juunis-juulis ja augustis on kõik hinnad kõrgemad, valitseb kolmekümnekraadine kuumus, hein kõrbeb pruuniks nagu rebasesaba, autode ja turistide vool suureneb, sest lastel on koolivaheaeg.  Parim aeg saari  külastada on mai ja september. Kevadel saab nautida õiteilu ja sügisel lookas viljapuid. Ka õhusoojus on sellel perioodil  reisimiseks sobivaim. September pakub küllaldaselt ka rannamõnusid ja võimalik on näha delfiine laevukesi saatmas!

Anneli Treumuth
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised".

Pisa, Itaalia. 03.mai. 2015

Ülestõusmispühad Itaalias

Ütlen kohe alguses ära, et sibulakoortega munavärvimist  ja urva-utikeste tuppatoomist Itaalias ei tunta ja isegi kui tuntaks, siis sellega ei piirdutaks. Munapühad on Itaalias isegi suurem püha kui jõulud ja nendeks valmistutakse kohe kindlasti rohkem kui kuu aega. Niipea kui algab paastuaeg, see tähendab laupäeval peale vastlapäeva, alustavad oma etteastet kõik kauplused. Karnevalikaubad tassitakse tagasi ladudesse ja müügile ilmuvad tuvi-,  lambatalle- ja jänesekujulised maiustused, martsipanid, keeksid.  Enamik poeriiuleid laaditakse täis šokolaadimune, mida on saada tavalise kanamuna suurusest kuni keskmise raketi mõõtudeni, igas värvitoonis ja fantastilistes pakendites. Emad-isad-vana-vanemad kannavad neid oma autodesse sületäite viisi ja kingivad oma lastele-ja lastelastele. Munad peab tegelikult kirikus enne ära õnnistama ja alles siis kui Jeesus üles on tõusnud, lastele kätte andma.

Terve munapühade eelne vaikne nädal on hästi mõnus, sest siis ei tohi helistada ei kirikukellasid ega teha müratekitavaid töid, nagu näiteks tolmuimejaga koristamine. Saabumas on üldrahvalik pikk puhkus ja omavahelistes vestlustes on põhiline teema, kus keegi Pasqua ehk Ülestõusmispüha, veedab. On olemas selline kõnekäänd: “Natale con i tuoi, Pasqua con chi vuoi!” (Jõulud veeda omadega, Munapühad kellega soovid). Selline viis munapühi veeta tuleneb sellest, et ülestõusmine tähendab elu võitu surma üle, saabunud on kevad ja inimestes on kasvanud soov minna välja loodusesse ning lõpetada 40 päeva kestnud paast küllusliku söömaajaga.

Meie sõidame tänavusel aastal  Pisa Matkabussi Ühingu poolt korraldatud Munapühi pidama Grosseto provintsi, mis asub Toscana lõunaosas. Suurel Reedel, 3. aprillil, toimub kõigepealt nn. “Püha Õhtusöömaaeg” moodsas, ehk buffet vormis. Toitudeks on, nagu Itaalias ikka, esikohal pasta, pitsa, singid, juustud, mis loputatakse alla  valge- või punase veiniga.

Via Crucis on Jeesuse Ristikäigu ETENDUS!

Kell üheksa õhtul algab “Via Crucis” ehk Jeesuse Ristikäik. See toimub praktiliselt igas Itaalia linnas ja külas.  Mõnedes kohtades alustatakse etendust sellest, et kajastatakse ka stseeni, mil Jeesus tuleb Jeruusalemma ja rahvas tervitab teda  palmiokstega. Oksad tuleb kirikus õnnistada lasta ja seejärel oma kodus esiku või koridori seinale panna, selleks, et ennast ja oma kodu kaitsta.  Sobivad ka oliivipuude oksad. Eestis on sel päeval urvapüha,  tuppa tuuakse pajuurvad, sest palmi-ja oliivioksi pole kuskilt võtta. Seejärel toimub  Viimne Õhtusöök ja Jeesus teeb teatavaks, et enne veel kui kukk kireb, salgab Peetrus ta kolm korda maha. Samuti aimab ta ette, et Juudas reedab ta preestritele. Preestrid mõistavad Jeesuse üle kohut ning Pontius Pilatus loeb ette kohtuotsuse. Sellest suurest etendusest- rongkäigust osavõtjateks on täiesti tavalised linnakodanikud, kellest üks on Jeesuseks kehastunud ja kannab oma seljas hiigelsuurt risti. Ta kõnnib vaevaliselt, põlvist nõtkudes ja higist nõretades, veri voolab mööda tema põski, sest peas olev okaskroon on tekitanud haavad. Jeesuse järel tulevad tema kohtumõistjad ning seejärel nuttes ema Maria oma kaaskonnaga. Juudas on peitnud ennast põgenedes kuskile parki puude taha. Lõpuks jõutakse Kolgata mäele, Jeesus lüüakse risti. Tema kõrvale kerkivad ka ristid kahe, sama saatust kandva, teeröövliga.  Jeesuse ristilöömiseks seotakse tema käed ja jalad juba maapinnal risti külge ja alles seejärel upitatakse rist püsti. Imiteeritakse naelu ja verd. Kõik halavad, nutavad ja ringutavad käsi taeva poole. Kui Jeesus on “surnud” , võetakse ta ristilt alla ja kantakse koopasse. Tegelikkuses järgneb sellele vaikne nädal, aga pühade ajal tähistatakse Vaikset  Laupäeva. Rahvas lihtsalt jalutab mööda linna. Peatutakse baarides, et võtta mõned suupisted ja juua kohvi.

Siinkohal tuleb märkida, et Itaalias õppisin selgeks jalutamise, varem olin terve elu lasknud ringi vaid jooksujalu.

Pühapäeval, 5.aprillil, peetakse traditsiooniline pühalik hommikusöök, mis koosneb kõvakskeedetud ja kirikus eelnevalt õnnistatud munadest, salaamivorstidest, tuvikujulistest maiustustest ning kohvist.  Vahemärkusena olgu öeldud, et tavalised hommikusöögid ei sisalda mitte iialgi mune ja vorste. Itaallased söövad tavahommikul vaid magusa suupiste ja joovad kohvi. Kell 11.00 toimub kirikus jumalateenistus, mida peab piiskop. Oreli saatel laulab kirikukoor:  „Jeesus on tõusnud, Jeesus me sõber…“ . Lõpetuseks saab sõna koguduse pastor. Õues toimub meie matkabusside õnnistamine, pühitsemine  püha veega ja matkajate palve lugemine.  Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et Jõulude ajal suhtuvad itaallased kirikusse leigelt, kuna ei viitsita külma ilmaga kodunt välja minna.

Peale missat minnakse lõunasöögile, mille menüü on eriti rikkalik. Algul pakutakse kahte erinevat tüüpi eelroogasid. Neid kutsutakse antipasti di terra e antipasti di mare, ehk teiste sõnadega on toiduvalik nii liha-kui ka kalatoidulistele, sest Jeesus toitis 5000 meest viie leiva- ja kahe kalaga.

 Arvan,  et taimetoitlastel ja figuurisõpradel sellistele lõunasöökidele asja pole.

Seejärel serveeritakse esimene käik pasta- või riisiga täpselt sama süsteemi järgi, algul  liha- ja siis kalatoit. Järgneb teine käik: algul suur tükk talleliha ja siis kala.  Lõpetuseks serveeritakse tuvikujuline magustoit, dessertvein, kohvi ja viinamarjaviin grappa või sidruniliköör limoncello. Loogiline asjade käik näeb ette, et  sellele söömingule järgneb suur siesta ehk leivakese luusse laskmine. Peale sellist nuumamist on õhtusöök fakultatiivne ja  saadetakse enamatel juhtudel mööda toitudes vanast rasvast.

Esmaspäeval pole mõtet lootagi, et pidustused lõpeks, sest see on ju Ingli Esmaspäev! Sel päeval läksid Jeesust järginud naised, Maarja-Magdalena, Maria (Jakobi ja Joosepi ema) ning Salome`, koopa juurde, et Jeesuse surnukeha aromaatsete õlidega sisse määrida. Nad leidsid, et koopasuu eest oli kivimürakas ära veeretatud ning surnukeha kadunud. Sel hetkel  ilmutas ennast ingel, kes selgitas naistele, et Jeesus oli surnuist üles tõusnud. Itaallastele tähendab see päev uusi rõõmurohkeid piknikke looduses,  jalutuskäike ja koosviibimist sõprade seltsis.

Lihavõtteaeg Itaalia pealinnas Roomas on üks suurimaid turismi tõmbenumbreid terves  maailmas. Reedene Ristikäik ümber Colosseumi ja  pühapäevane Paavsti Missa Püha Peetruse väljakul toob kohale igal aastal vähemalt miljon huvilist.

Anneli Treumuth,

Pisa, Itaalia.

Anno Domini 2015.    

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis 01. aprillil 2015 

Minu Pisa.

Saatuse tahtel elan Pisas 2010. aasta sügisest, kuid temast kui kodulinnast hakkasin mõtlema alles hiljuti.

Pisa asub Itaalia keskosas, Toscana maakonnas, kümmekond kilomeetrit enne Arno jõe suubumist Türreeni merre. Tuntuks on ta saanud viltuse kellatorni linnana. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on kindlaks tehtud,  et siin elatakse juba alates viiendast sajandist e.m.a. Linna nimi on püsinud muutmatul kujul aegade algusest peale ja pidavat tähendama deltat. Põhjatuulte eest kaitseb linna Pisani mäeahelik ja suvesooja aitab hoida Türreeni meri. See on peaaegu ainus koht Itaalias, kuhu lumesajud ja külmakraadid ligi ei pääse.

Pisa on umbes Tartu suurune ülikoolilinn ja ülikool rajati 1343.a., siis, kui Eestis oli Jüriöö ülestõus. Ülikooli õppehooned on nagu hernekommid paisatud mööda linna laiali. Rektoraat asub Arno jõe kaldal ja seal töötab välissuhete alal üks keelekoolist saadud tuttav, kellega koostöös oleme sõlminud isegi ühe kontakti Tartu ja Pisa ülikooli hambaravi teaduskondade vahel.

See kaunis valge hoone on Pisa Ülikooli Rektoraadi peakorter via Lungarno Pacinotti 43/44.

Pisas on sündinud Galileo Galilei ning imelikul kombel on enamik Pisa kuulsusi olnud matemaatikud, füüsikud ja täheteadlased. Käisin siinses Leonardo Fibonacci nimelises koolis itaalia keelt õppimas ja tema oli see mees, kes tõi Euroopasse araabia numbrid. Pisa teadlaste nupukus on kinkinud maailmale elektroonilised kalkulaatorid 1957 ja isegi esimese personaalkompuutri , mis nägi välja nagu kirjutusmasin ja jõudis turule 1965, kuid nende tootmise oli sunnitud kuulus kirjutusmasinate kuningas, Adriano Olivetti, viima USA-sse.

 Turiste tõmbab Pisa linna siiski peamiselt „Imede Väljak“ kus asuvad romaani stiilis Toomkirik (fassaadil ilutseb aastaarv 1063), viltune, silindrikujuline ja marmorist kellatorn (kõrgus 55 m ja kallak 4,5 m, sünniaasta 1173), Itaalia suurim ja parima akustikaga Babtisteerium ehk ristimiskoda aastast 1153 ja Camposanto, mis on suursugune matmispaik koos sarkofaagide ja freskodega aastast 1280.

 Tekib küsimus, kuidas üks linn on suutnud rajada sellised erakordsed maailmaimed? Asi on nimelt selles, et Pisa oli Veneetsia, Genova ja Amalfi kõrval üks neljast kõige võimsamast merelisest impeeriumist ning omas Vahemerel mitmete sajandite vältel ülemvõimu.  Saratseenidelt Palermos röövitud kuld võimaldaski rahastada Imede Väljaku ehitisi. Arvatakse, et  kellatorni viltuvajumises võib olla süü arhitekt Bonnano Pisanol, kes lootis, et pinnas peab vastu marmori raskusele ja toppis osa vundamendiks ette nähtud raha oma taskutesse. Pinnas aga osutus vesiliivaks ja hoone hakkas vajuma.

Pildil vasakul on kalmistu, esiplaanil ristimiskoda, selle taha jääb katedraal ja kuna torn tahab ka igale pildile jääda, siis on ta ennast ligi 5 meetrit küljele kallutanud.

 Mõistagi võimaldas selliseid kolosse ehitada ka asjaolu, et kuulsad Carrara marmorikaevandused asuvad Pisast vaid 50 km kaugusel. 

Rõõm on tõdeda, et Pisa on üks hoolitsetumaid ja puhtamaid linnu Itaalias. Tasapisi restaureeritakse ajaloolisi linnamüüre ja peatselt soovitakse müüride peal avada jalutustee.  Müüride jalamile on rajamisel kaunid iluaiad. Otse Imede Väljaku kõrval asub Pisa botaanikaed (1544). See on koht, kus esimesena Euroopas võidi imetleda kohvipuu õisi! Hiljuti võttis itaalia kultuuriministeerium vastu seaduse, et iga kuu esimesel pühapäeval on riiklikke muuseume võimalik külastada tasuta. Kuigi Imede Väljaku katedraal kuulub kirikule, saab nüüdsest ka jumalakoda uudistada tasuta, kuid selleks tuleb ikkagi seista pikas piletisabas ja lunastada pääse, mille hind on null eurot ning mis kehtib suuremeelselt kahele inimesele. Torni pilet maksab 18.- eurot, Babtisteerium  ja surnuaed  kokku 7.- eurot. 

Linna pidustustest tuleb ära märkida selline omapärane sündmus nagu seda on uue aasta tähistamine 25. märtsil!!!!! See tähendab, et siia saabub uus aasta  liturgilise kalendri järgi. Teine tähtis sündmus on linna pühaku San Ranieri surmapäev 16. juunil. Kõiki neid sündmusi ehib luminara, ehk valgusmäng. Kesklinna hoonetel süüdatakse üle saja tuhande elava tulega küünalt, mis on  paigutatud kunstipäraste mustritena vastavatesse küünlajalgadesse ja ehivad majade fassaade ning Arno jõe kaldaid ning sildu. Jõel toimuvad regatid ja sildadel traditsioonilised etendused.  Vaade Arno jõe kaldapealsetele hoonetele. Pildil vasakul on näha üks sinine hoone. See on Palazzo Blu, Pisa esimese ja viimase doodži hoone 14.sajandist ja ühtlasi minu lemmikmuuseum.  Arno jõgi on 241 km pikk ja suuruselt 8-ndal kohal Itaalias.

 On tõeliselt kahju, et tavaliselt peatuvad turistid Pisa linnas vaid paar tundi. Tegelikult on Pisa ideaalne koht kuhu jääda paigale vähemalt nädalaks-paariks. Kuna siin on majutusasutuste, isegi toiduainete ja bensiini hinnad palju soodsamad kui näiteks Firenzes või Luccas, tasuks Toscanaga tutvumiseks elada just Pisas. Linnas asub rahvusvaheline Galileo Galilei nimeline lennuväli ja need, kes ei soovi rendiautoga seigelda, saavad hea rongi- ning bussiliikluse tõttu võtta sihikule näiteks Casciana kuumavee termid, Terricciola veinimõisad, Lucca vanalinna, maailmakuulsa karnevalilinna Viareggio, sadamalinna Livorno, mis kõik asuvad vaid pooletunnise tee kaugusel.  Firenze kunstiväärtused, Toscana võrratud mägilinnad ja keskaegne Siena pole samuti ületamatus kauguses.  Edasi-tagasi bussipilet Firenzesse maksab vaid 10.- eurot.

Teisel kohal kuulsuselt on Pisast vaid 11 km kaugusel,  Calci linnakeses, asuv väga põneva ajalooga satserdoti munkade klooster Certosa di Calci, mis on täielikult restaureeritud ja kaunis kui loss! Mäed, vanad oliivipuud ja rosmariinid kutsuvad jalutuskäigule kloostritagusesse lopsakasse loodusse.  Klooster on rajatud aastal 1366. Rannapuhkuse saab veeta Pisast 10 km kaugusel asuvas Marina di Pisas või veidi eemale jäävas Tirreenias. Marina di Pisas valmis 2013.a. suvel väga ilus ja kaasaegne luksusjahtide sadam. Sealset randa hakati juba 2000.a.  kindlustama suurte marmor- ja graniitrahnudega, sest meri tungib vägisi peale ja  liivarannad on praktiliselt kadunud, kuid liikudes edasi lõuna suunas on need veel olemas. Pildil Marina Di Pisa jahisadam.

Nagu igas sadamas, võib sealgi kohata eestlasi. Lugesin rannas raamatut kui kuulsin eestikeelset juttu. Selgus, et noored jutlejad olid tulnud otsima Pisasse korterit. Lilith õpibki nüüd Pisas itaalia keelt ja Madis töötab lennuväljal RyanAiri lennukite mehhaanikuna. Siin elab juba pikki aastaid koos oma perega ka Janika, kes töötab giidina.

Pildil on Pisa uus raamatukogu, mis asub Arno jõe kaldaäärses pargis ja valmis 2013.a.

Minu lemmikpaikadeks ongi  kujunenud Pisa uus raamatukogu ja matkarajad Medicite akvedukti lähistel. See "veevärk" sai valmis 1613.a. ja varustas Pisa linna veega ligi 300 aastat.

Olles elanud kolmes erinevas Itaalia piirkonnas ja reisinud selles saapasääreriigis peaaegu igas maakonnas, leian, et see on üks rahulikumaid, soodsaima kliimaga ja hoolitsetumaid paiku Itaalias. 

Anneli Treumuth ,veebruar 2015, Pisa
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised"

Kuidas Itaalia kasutab struktuurifonde

Soe lõunamaa, Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa, Itaalia, on pikka aega elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ja ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Maksudest kõrvalehoidjate käest jääb riigil igal aastal saamata 200 miljardit. Kui kõik maksaksid seadusekuulekalt makse, siis saaks välisvõlg tasutud 10-ne aastaga. Finantskontroll on nõrk ja maksud olevat liiga kõrged, seega langeb ülalmainitud võimalus kohe välja.  Riigi SKP aga näitab samal ajal vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias „viisaka“ käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele, kuid ka nemad hoiavad kõrvale maksude maksmisest. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada ja eriti räpased on Lõuna-Itaalia teed ning tänavad. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna näljasele kala, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei kala ega õnge.

Anneli Treumuth, 18.09.2014, Pisa, Itaalia (Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas okt.2014.a.)

Itaalia olevik on tume (põgenikest)

See on Itaalia, mitte “ideaalia”.

Mingil saladuslikul moel on tavaks saanud Itaalia idealiseerimine. A la` : maailma parim köök, kogu maailma moemeka, kõige ilusam keel,  kirglikud mehed,  maailma kunstiväärtuste kõige kõrgem kontsentratsioon,  kaunis muusika, parimad näitlejad, võrratu kirjandus, kliimast ja loodusest rääkimata.  Tegelikult on Itaalia täiesti tavaline maa, koos oma võlude- ja valudega.

Arvan, et see üle-idealiseerimine on  samuti üheks paljudest põhjustest, miks musta-ja kollase mandri elanikud peavad Itaaliat üheks atraktiivseimaks paigaks, kus oma pagulus veeta ja seejärel vaikselt juured alla ajada ning paigale jäädagi. See oleks üsnagi  normaalne, kui sisseimbujad järgiks ühte põhireeglit: “ Roomas käitu nagu roomlane” . Üks väike seik: läksin oma itaallasest kaaslasega rahvaste sõpruse peole, mille korraldasid Pisas elavad välismaalased, et edastada oma ideed ja mõtted Pisa linnavalitsusele. Heast tahtest andis kohalik võim peoks tasuta ruumid ning linna juhid kuulasid hoolega, mis mõtted ja ideed immigrantidel on.  Mu kaaslane tervitas meie tuttavaid keelekooli päevilt, sh. somaallasi, etiooplasi, tuneeslasi kättpidi ja südamlikult. Üks nendest musta mandri külalistest lükkas pakutud käe tagasi, sest tema usk ei lubavat kätt anda. Huvitav, et seesama usk lubab neil Somaalias pidevalt  sõdida ning kurikuulsa  piraatlusega tegeleda, aga tervituseks kätt anda ei luba!

Talvel passisid pagulased parklates ja kerjasid raha , nüüd suvel on nad ennast sisse sättinud randades. Eilne rannapäev nägi välja selline: kõigepealt möödus meist stiilipuhas neegrinaine, pealael korv müügiks pakutavate kulinatega ning selga oli tal riideribaga seotud unine beebi. Seejärel tülitas meid veel kolm samasorti kauplejat, siis üks mees kes karjus cocco-bello, cocco-bello ja müütas kookost ning rongkäiguga olid ühinenud veel mitmed päikeseprillimüüjatest hindud.  Iga nädal saabub Itaaliasse paadipagulasi tublisti üle tuhande hinge, paljud lapsed on topitud paatidesse ilma vanemateta. Kas eestlane kujutaks ette, et näiteks Kärdla sadamasse saabuks iga päev sadu paate nagu Trooja hobuseid, kust valgub välja kodutute ja töötute armee, kes kõik tahavad süüa ja oma loomulikke vajadusi rahuldada?  Tagatipuks on põgenikel kaasavarana kaasas ka natuke tuberkuloosi, aidsi ning ebola viirust. Kui EL kavatseb hakata pesema Eesti poliitikute ja nemad omakorda eesti rahva ajusid ning koputama südametunnistusele, et kõik EL liikmesriigid peavad hakkama vastu võtma pagulasi, siis sellega ei tohiks mingil juhul nõustuda. Itaalia siseminister Angelo Alfano lubas peatada rannaliival kauplejate rongkäigu. Aga mil moel, seda keegi ei tea. Ilmselt ainult sõnades, sest vastasel juhul peavad need kauplejad ju leivapalukese saamiseks hakkama kerjama, röövima ja tapma. Kuritegevuse enneolematu tõus, korteriröövid ja kallaletungid on juba niigi ületanud igasuguse mõistuse piirid. Põgenike  hukkumise vältimiseks käivitatud meetmed nimetusega Mare Nostrum, on põgenike arvu tänaseks hoopis kolmekordistanud.  Käesoleval aastal on randunud Itaalia rannikule juba üle 100 000 immigrandi. Olen mõelnud, et võib-olla on see immigrantide sissevool Aafrikast, Lähis-Idast ja Aasiast lihtsalt  karmavõlg ajast, mil Mussolini surve tõttu Lõuna-Itaalia  maffiale, põgenes riigist ligikaudu miljon elanikku USA-sse. 

Muret teeb see, et rahvas ei tea kuhu on teel Euroopa Liidu paguluspoliitika ja kas meil on Euroopas  õigus elada inimväärset elu ilma võõra usu ja rahva seninägematult suure pealetungita?  Tean väga hästi, et seda nimetatakse rassismiks,  kui me ei nõustu võtma oma koju elama sadu tuhandeid tõmmusid, aga kui valge rass selle all kannatab, siis nimetatakse seda  humanismiks. On ülimalt imelik, et sellisele kolossaalsele sissetungile pole EL seadnud absoluutselt mittemingisuguseid piiranguid ega regulatsioone.

14.08.2014

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia    (artikkel on avaldatud Nelli Teatajas 12.september 2014)

Kalalkäik Vahemerel

Meie sugulane Guido on sündinud Messinas, kuid praegu elab Itaalia saapaninas täpselt suure varba kohapeal. Kuna mees on 59 aastat olnud merega sinasõber, siis reisi turvalisuse pärast paanilist hirmu tundma ei pidanud. Messina väina kaldal on tal puust mootorpaat ja sellega tegime esimese merereisi. Mina kui tsiviliseeritud kodanik nõudsin endale päästevesti. Seda otsiti mööda paadisadamat taga tubli veerand tundi, kuni leitigi! Olin täiesti naeruväärne oma vestiga ja veel lollim oma igasuguste küsimustega püügilubade ja muude kalapüügieeskirjade kohta.  Guidol pole eladeski olnud mingeid püügilubasid ega päästeveste. Kipperi ehk väkepaadi juhiload siiski on olemas, aga neid pole iial keegi kontrollinud. Itaalia merepolitsei kontrollivat vaid suuremaid laevu.

Messina väina vesi on tänu hoovustele väga puhas, kuid hoolimata kõrgest õhutemperatuurist on vesi alati suhteliselt külm. Traalisime terve hommikupooliku ja saime saagiks vaid pisikese sardiini, mille lasime vette tagasi. Lõunaks ostsime poest suure alalunga nimelise kala, mille liha on tume nagu tuunikalal ja suurus sama nagu mõõkkalal. Grillisime seda Guido õues naabrinaise karjumise saatel. Kõigepealt tegi sinjoorale tüli grillsöe suits ja hiljem tekitas kadedust krõbedate külgedega delikatess. Kuna õhtupoolikul Messina väina hoovused muudavad suunda, siis läksime uuesti kalale. Meile anti rannas pisikesi vihjeid kalaparvede kohta. Guido paadis on ka sonar, millega näeb mitmekümne meetri sügavusele, seega kalaparve kohale jõudes pole muud muret kui kiiresti välja tirida kala-kala järel nagu tavaline konveieritöö. Püüdsime ämbritäie suuri sardiine. Neid kutsutakse nimega „sarde“ , aga väikesi kutsutakse „sardini“.  Guido puhastas kõik kalad juba merel ära ja sardede pead ning sisikonnad läksid merevette suurtele kaladele toiduks. Õhtusöögiks piisas vaid mõnest fileeritud ja friteeritud sardest, ülejäänud panime soola nagu heeringad. Kaks sardiini jätsime mädanema, et nendega järgmistel päevadel suuremaid kalu ning kalmaare püüdma minna. Rannas päiksevarju all istus mulle juba eelmisest reisist tuttav paksuke mafiooso. Tema kalalkäik näeb välja selline: annab käsu poistekamba liidrile, kes omakorda annab käsu oma „alluvatele“. Nn. viimase lüli poisid tervitavad randuvaid kalamehi ja küsivad „isakesele“ parima osa saagist. Meie oma silkudest ei pidanud midagi ära andma. Vedas.

 Sõitsime järgmisel päeval praamiga üle Messina väina. Praamiliiklus on seal katkematu ja 20 minutiga olime teisel kaldal. Messinast läbi sõites jäi silma absurdini ulatuv mustus teedel ja tänavatel. Messinalased ise on  lõhnastatud, sätitud, meigitud ja lakitud. Rõdud on lilletatud, aga oma koduümbruse praht ei paista kedagi häirivat. Meie reisisihiks oli 100 km kaugusel asuv San Giorgio kalurilinnake Gioiosa Marea vallas. Selles linnakeses on mu kaaslane sündinud, seega piisas vaid tema ema perekonnanime mainimisest kui meisse hakati suhtuma nagu kuninga kassidesse. Võtsime platsi sisse Il Cicero nimelises kämpingus ja hakkasime otsima paadilaenutusi. Selgus, et kõik paadid on broneeritud vähemalt 3 päeva ette.  Siiski saime tutvuste kaudu suure kaheksale inimesele mõeldud mootorpaadi ja  ülejärgmisel hommikul olid meil kõik salarelvad kalmaaride püügiks valmisolekus number üks. Ilm oli täpselt nõuetekohane: mitte ainsamat pilvevahtu, tuulekiirus null meetrit sekundis ja meri sile nagu õli (nii on neil kombeks öelda). Läksime sadamasse 10 minutit enne kokkulepitud aega ja siis hakkas peale „itaalia kino“. Paat oli tankimata, omaniku väitel oli bensiinijaamas järjekord ja tal olevat paat juba hooaja lõpuks ette valmistatud, seega pidi ta nüüd jälle kõik juhtmed ja voolikud uuesti välja otsima. Ehh, igatahes pooleteise tunnise hilinemisega saime paadi kätte. Ladusime omanikule peo peale rendiraha 110 eurot ja õhtul lubati arvestada kütuse kulu veel juurde.  Viskasime sadamast väljudes ühe salarelva juba paadi taha lohisema ning kohe võttis konksu otsa üks imeilus tuunikala. Saak paati tiritud, kihutasime meeletu kiirusega Eolie saarestiku suunas. Poole tunniga jõudsime Vulcano saare alla ja liginesime sellele sama ohtlikult lähedale nagu kurikuulus kapten Schettino Giglio saarele.  Hing jäi küll korraks kinni, aga paat pääses õnneks karidest puutumatult mööda. Nüüd on selge, miks paate üürida eriti ei taheta.  Teisel pool seda vulkaanilist saart heitsime ankrusse, et paadis maha pidada üks väike piknik. Veealune maailm paistis kristallselgest veest oma veetaimede ja kivikestega nagu peopesal. Vein-viinamarjad-vetikad! See hetk ei olnud midagi taolist, mille kohta võinuks öelda: „Jah, vot sellest olengi unistanud!“ see oli midagi, millest kindlapeale ei oleks osanud unistada. Kuigi olen varem ühel Eolie saarestikku kuuluval müstiliselt kaunil Salina saarel käinud ja seal kappareid korjanud, ei saa miski ühe metsiku kalaretke vastu. Peale piknikut hiivasime ankru ja alustasime kalmaaripüüki. Sõitsime nende mereelukate asualale ning hakkasime tegema ettevalmistusi spetsiaalsete püügivahendite laskmiseks 600-800 meetri sügavusse. Kõigepealt valguslambikese kruvimine mingi megaharpuuni külge, siis mädanenud silgu mähkimine ümber püügiriista. Seejärel õng ise kerib kogu kupatuse ettenähtud sügavusse. Seejärel ootamine, et midagi juhtuks. Aga ei juhtunud mitte kui midagi! Lõpuks sundisime õnge oma jõhvi üles tagasi kerima ja selgus, et Sitsiilia kaupmehe müüdud lambike oli läbi põlenud. Õnneks oli meil kaasas veel üks tugevam varulamp. Kogu tegevus algas otsast peale. Niimoodi hekseldasime läbi kogu asuala, aga kalmaaridel oli vist siesta nagu õigetel vahemeremaade kodanikel olema peab ja neid ei häirinud meie valguslambike. Kalmaarid elavad nagu õiged itaallased kunagi, vilgast ööelu. Seega oleks õige olnud kalale minna öösel. Randa tagasi jõudsime meiegi „täpselt kokkulepitud ajaks“ st. poolteist tundi hiljem. Maksime 80 eurot paadikütuse eest ja suundusime kämpingusse, et  190 eurot maksma läinud tuunikala õhtusöögiks ette valmistada. Tegelikult kolme peale jagades polegi nii hullult kallis roog :)  Järgmiseks aastaks lubasid mehed San Giorgio rannale oma paadi muretseda ja sinna terveks septembriks ning oktoobriks paigale jääda. Absoluutselt kõik soovijad saavad selle meiega kaasa teha, sest kipper Guido on nõus individuaalselt iga kalausku inimesega tegelema.  https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KalapuukVahemerel?authkey=Gv1sRgCN-mvtbukeaKxAE

Anneli Treumuth    05.sept.2014.a. Pisa, Itaalia 
Artikkel on avaldatud 15.okt.2014 Eesti Ekspressis Kohvri rubriigis