Itaalia tänavamoest, no karju appi!

Moeteemadel kirjutama ajendas mind ühe sõbranna küsimus, et „kas itaallased on moeahvid?“ Koheselt meenusid paar uut moesuunda, mis Itaalia suvises päikeselõõsas, tundusid karjumapanevalt ebanormaalsed. Need on nimelt ratsasaapad ja pika jalgevahega püksid (haaremipüksid). Ise käin suvekuumuse tõttu lugematuid kordi päeva jooksul duṡṡi all ja õues hiilin mööda varjulisemaid tänavaid, ning mõistatuseks jääbki kuidas on võimalik 30-40 kraadises lõõsas saabastega ringi käia. Ju siis pean sõbrannale vastama, et „jah, üsnagi mitmed itaallased on moeahvid!“  Haarasin ka kaamera ja tegin toidupoodi sisenedes mõned klõpsud. https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KasItaallasedOnMoeahvid?authkey=Gv1sRgCMH_sfHr8JD6qgE

Esimestel minutitel õnnestus tabada vaid üks saapakandja, kuid neid on mõistagi rohkem.  Supermarketis oli ostlejate riietus täielik katastroof: kes oli tulnud aluspesus, kes täiesti mingites ebamäärastes hõlstides.  Et Itaalia kui moe Meka ja Eesti kui kalli kodumaa moeelamuste vahel paralleele tõmmata lasin moeteemadel peas veelkord laagerduda ja mõtlesin asja üle tõsiselt järele. Üldrahvalikke koolitusi ju igapäeva- ja tänavamoe teemadel ei toimu. Kuskilt leidsin sellise definitsiooni:

Mood on selleks, et saata kaaskodanikele sõnumeid sõnatus keeles. Riietuda tuleks võimalikult mugavalt jälgides ilmastikuolusid, aset leidvaid sündmusi ja kui see ülesanne osutub liiga raskeks, siis tuleks häbenemata küsida nõu sõbrannalt või stiilinõustajalt.

See väide, et Itaalia on maa, kus kõik käivad ringi stiilses ja elegantses riietuses, tundub olevat lihtsalt üks paljudest legendidest. Ei aita Versaci, Armani,Prada, Dolce-Gabana, Roberto Cavalli ega mitte keegi teine kui ikka iseendal pead otsas pole.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

2014
   

Kes on Franco?

Kes on Franco?

Franco sündis Sitsiilias 12-ndal maikuu päeval 1942.a. Tema ema läks Sitsiiliasse sünnitama selletõttu, et perekond elas Itaalia poolt koloniseeritud Liibüas koos kahe tütrekesega ja emale tundus, et ohutum on sünnitada oma õe juures väikeses Gioiosa Marea kalurikülas, Messina provintsis.  Kuna isa selle sünnituse juures ei olnud, siis imelikul kombel ei võtnud ta oma esimest poega kunagi päriselt omaks.  Kui Franco sai kolme aastaseks, läks ema oma lastega Liibüasse abikaasa juurde tagasi ja viie aasta möödudes sünnitas veel ühe poja, kellest sai isa lemmiklaps. Nende kolme aasta jooksul, mil isa oli üksi Liibüas, müüs ta kogu oma pere majakraami maha, selleks et päästa oma vend kaardimängu võlgade eest vangi minemast. Järele ei jäänud ei voodilinu, käterätte ega lauanõusid. Ema, oma kolme lapsega, pidi alustama kodu sisseseadmist nullist. Elati Liibüa pealinnas Tripolis ja kuna seal oli olemas ka Itaalia kool, läksid tütred kooli, kus õppetöö käis itaalia keeles. Õde Lucia oli Francost vanem 4 aastat ja Amelia 3 aastat. Kui poiss sai kooliealiseks pandi ta samasse kooli koos õdedega, kus õppis kuni kuuenda klassini. Kuna Mussolini oli sõja kaotanud ja pere oli nö.  „näljas ning paljas“ pöörduti tagasi Itaaliasse. Itaalias polnud sõjajärgselt majanduslik olukord samuti märkimisväärselt parem  ning nad suunati oma kodumaal elama Laterina põgenikelaagrisse Arezzo provintsis Toscana maakonnas. Isa töötas elektriliinide insenerina ja tegi ka kaevude kaevamise ning muid tehnilisi töid, ema oli kodune, kuid teenis pisut lisaraha õmblustöödega.  Laagris elati veidi rohkem kui üks aasta. Magada tuli põhuga täidetud kottide peal ja teistest perekondadest eraldasid neid barakkides „vaheseinteks“ ülesriputatud tekid. Kahjuks juhtus just see talv olema väga karm ja lapsed nägid oma elus esimest korda lund ning külmetasid nagu kärnased koerad täiesti ebainimlikul kombel. Riik jagas pisikest toimetulekuraha ja riideid, kuid need polnud talveriided. Lõpuks eraldas riik neile kolmetoalise kuid pisikeste tubadega korteri Livornos, kus Franco elas kuni sõjaväkke minekuni. Sõjaväeteenistus kestis kolm aastat ja väeüksus asus Vigevano asula lähistel Pavia provintsis Lombardia maakonnas. Tegemist oli bersaglieride sõjaväeosaga ehk rünnak-rühmlastega. Algusaastal Franco vihkas sõjaväes absoluutselt kõike: vastiku maitsega toitu, ülbeid ülemusi, 50 mehelisi magalaid ja muid raskeid elamistingimusi. Igal öösel haudus ta põgenemisplaane, mida aga ellu viia ei õnnestunud. Kui ta sai aga seersandiks muutus olukord tunduvalt paremaks. Peale kolmeaastast teenistust tuli ta sõjaväest tulema ja mõeldes veel praegu nendele ennasttäis harimatutele ülemustele, tulevat tal oksemaitse suhu. Peale sõjaväge isa ei võimaldanud pojale edasiõppimise võimalust ja noormees läks tööle. Kõigepealt tegeles ta jäätisekohvikute varustamisega nn. esmase toorainega ja seejärel juuksuritöökodadele vajalike materjalide müümisega. Selle tööga seoses sõitis ta läbi terve Itaalia.  Töö kõrvalt siiski käis raamatupidamise kursustel ja püüdis ennast igati harida. Kuna Franco oli erakordselt ilusa välimusega mees, siis kuni 28-nda eluaastani kulus aeg peamiselt naisi taga ajades.

Ühe kurvalt lõppenud armuloo tagajärjel otsustas ta südamevalu vaigistamiseks abielluda esimese ettejuhtuva kaunitariga. Aga see oli suur viga, sest naine oli usklik, kitsa silmaringiga, koduse eluviisiga ja traditsioonilise ning konservatiivse ellusuhtumisega. Ametilt oli naine õmbleja. Kuna naine hoidis kümne küünega kinni oma harjunud eluviisidest ja elukohast, siis asus värske abielumees elama oma abikaasa kodulinna Pisasse ja sai töökoha postkontorisse. Peagi sündis perre tütar, kelle kasvatuslikud küsimused otsustas kõik naine, sest karune mees ei sobivat õrna naishinge suunajaks. Tütar pandi kooliealiseks saades nunnade kooli ning temast kasvas piiratud silmaringiga, frigiidne ning üksik naine, kes jäi oma vanemate juurde elama kuni 40-nda eluaastani. 

Franco jätkas töötamist postkontoris, algul tavalise arveametnikuna ja hiljem direktorina. Oma töökohast leidis ta kena armukese, ning elas ligi kolmkümmend aastat kaksikelu.  Pensionile jäädes ei saanud ta salakallimaga enam kohtuda ning kavatses oma abielu lahutada, hoolimata sellest, et Itaalias on see väga raske ning mees jääb kohtuotsusega kodust ilma. Olles valmis oma plaanist abikaasale rääkima, avas naine oma suu esimesena ja teatas, et tal on avastatud vähk. Franco mõtles asja üle järele ja otsustas ennast pühendada naise eest hoolitsemisele. Tema kaalutlus kõlas nii: „kui mina oleksin haigestunud, siis olen kindel, et abikaasa oleks minu eest hoolitsenud“. Lisaks vähkkasvajale haigestus naine ka Parkinsoni tõppe. Võitlus haigustega kestis 8 aastat ja naine suri 69 aasta vanuselt.  Selleks hetkeks oli ka Franco tervis täielikult läbi. Tal olid tekkinud südame rütmihäired ning kõrgvererõhutõbi. Koheselt peale abikaasa matuseid hakkas Franco skype vahendusel otsima endale uut elukaaslast. Itaalia naiste suure asjatundjana, välistas ta nad koheselt. Kahe nädala jooksul suutis ta leida ühe kandidaadi  Bulgaariast, teise Lätist ja kolmanda Eestist. Kuna oskasin itaalia keelt, siis jäi valik minu peale pidama, sest tema inglise keel oli nõrguke ja sellele nõrgale jääle ta ei julgenud suhet rajama hakata. Franco ostis kohe lennupileti ja broneeris hotelli Riias, kuhu sõitsin oma autoga. Skeem võis olla ka selline, et kui mina osutun mittesobivaks, siis tuleks veel kõne alla kohalik lätlanna. Õnneks osutusin ma väga meeldivaks inimeseks J ning Franco tuli uuele kohtamisele juba Tallinna. Seejärel käisime Niiluse reisil, puhkasime koos Tirreenias ja oligi kätte jõudnud aeg teha  tütrele teatavaks, et majja tuleb uus naine. Tütar sõnas seepeale: „arvasin, et sa oled targem ja oskad hinnata vabadust“, pakkis oma asjad, võttis kassi kaenlasse, ostis pisikese korteri ning ei võtnud isaga ühendust ligi kaks aastat. Isa kõnedele ta ei vastanud. Kui isa kirjutas tütrele kirja, milles palus tema endise kodu võtmed tagastada ja panna need lihtsalt postkasti, tärkas tütres seoses hirmuga pärandusest ilma jääda, taas enneolematult suur isaarmastus ning nad suutsid omavahel ära leppida. Seoses sellega, et Franco ei käitunud oma abikaasa surma järgselt nii nagu peab, st. ei nutnud iga päev kummuli tema kalmul, ütlesid temast lahti kõik sõbrad ja enamik sugulasi.  Franco aga kurvastanud põrmugi. Ostis hoopiski  matkabussi ning viis täide oma eluunistuse, milleks oli reisimine. Nüüdseks oleme oma reisiteekondadest suutnud joonistada Euroopa kaardile tiheda ämblikuvõrgu ning käinud ka paar korda ka Aafrikas. Iseloomult, oma vaimsuselt ning hingelt on Franco mängur. Kaardimängukiusatusest on ta suutnud lahti saada ning nüüd võtab oma elu lihtsalt ja lustiliselt. Ta on hakanud laenutama raamatukogust sügavasisulisi ning filosoofilisi raamatuid (raamatulugemise ja reisimise harjumust tema eelmises peres polnud). Järjekindlalt tellib vaatamiseks filmiklassikat, lahendab ristsõnu, käib „kolmanda nooruse“ ülikoolis inglise keelt täiendamas, paar korda nädalas võtab võimlemistunde ning paar talve käisime ka tantsukoolis. Tema jaoks pole olemas ei halba ilma ega kehva tervist: absoluutselt igal õhtupoolikul sõidame me kuskile avastusretkele, kas mere äärde või mägedesse, kas linnadesse või küladesse. Tal on kombeks öelda: “ oma nelja seina vahel ma surma oodata ei kavatse!“ Franco on inimene, kes annab alati rohkem kui võtab, tal on stiili, huumorisoont, nii mehelike kui naiselike kodutööde oskusi, millest eriliselt vaimustav on tema „kodurestoran“.  Mis võiks saatusel veel varuks olla, see teda ei huvita, kuna ta elab vaid käesolevas hetkes.  

Anneli

14.aprill 2014

Pisa

Lugu on avaldatud ajakirjas "Saatus&Saladused" juuni 2014 

Kelmused Itaalia toiduäris

Kelmused Itaalia toiduäris.

Seda, et Itaalias on kehv söök, ei usuks keegi, sest legend Itaalia köögist kui parimast maailmas, on liialt juurdunud.  Kuid ettevaatust!

Kuulsaks on saamas ütlus: "Itaalias pole miski nii, nagu näib". Kuritegevust, mida pannakse toime toiduainete kallal, võib nimetada laiaulatuslikuks kelmuseks. Nüüd, mil lihtrahval kulub raha peamiselt söögi ostmiseks, on saabunud tõeline kuldaeg toidukraami võltsimiseks.  Ärihaid on avastanud, et  tarbija eelistab kaupa, millel on märge "made in Italy" ja  mis oleks veel lihtsam, kui selle sildi kleepimine võimalikult paljudele toitudele. Ma ei väida, et Saksamaa sealiha, Poola piim, Hispaania oliivid ja Rumeenia munad oleksid halvad, kuid millise galopi  ja muundumise on see kraam enne tarbijani jõudmist teinud? Politsei on viimasel ajal avastanud, et kuulus „värskest pühvli piimast valmistatud mozzarella“, on toodetud piirkonnas, kus pühvleid ei kasvatata ja tooraineks on hoopis Poolast ning Rumeeniast saabunud külmutatud piim. Munad, mida müüakse kui Rooma piirkonnas toodetud ja värskelt munarestidesse munetud kraami pähe, on tegelikult teinud pika reisi Rumeeniast (märge RO) ja pitsatil on pakendamise kuupäev. Saksamaa sealihatööstuste kintsud saabuvad Itaaliasse ning hakkavad justkui võluväel kandma kuulsa Parma singi templit. Varasemad kontrollimised on avastanud, et maailmakuulsat  Chianti D.O.C.G.veini on toodetud ja müüdud kolm korda rohkem, kui seda iialgi võimaldaks antud piirkonna viinamarjasaak. Hiljuti avastas toiduainete inspektsioon, et unarusse pole jäetud ka vana kommet sulatada üles külmutatud kala, tõmmata see korraks mereveest läbi ja müüa värske kala pähe. Kui kõike ära ei osteta, külmutatakse kala uuesti ja üha uuesti, kuni lõpuks kalas tekivad  mürgised ained.

 Kõige hullem lugu tuli aga ilmsiks oliiviõli äris. Kontrollimisel selgus, et Livorno sadamasse saabub kümnete tuhandete tonnide viisi Hispaania madalakvaliteedilist oliiviõli, mida Itaalia tööstus kohe kindlasti sellistes hiigelkogustes ei vaja. Tegemist on nn. „olio lampante“ ehk lambiõliga, mis on oliividest umbes 20% kvaliteetse õli kättesaamise järel kõige viimane jääkprodukt ning enne täiendavat töötlemist toiduks kõlbmatu. Selle äri ohvriks langesin  isiklikult ning tarvitasin vapralt kannatades ära tervelt viis liitrit lambiõli. Asi tuli ilmsiks kahel põhjusel. Esiteks oli õli maitse tuntavalt mõru ja lõhn imelik. Teiseks kandis riigitelevisioon üle saate, kus nimetati Salvadori firma toodangut, lambiõli müüjaks õige ekstra vergine õli pähe ja selle märkega õlipudelile olin just põhja peale teinud. Täiendaval uurimisel selgus, et Itaalia seadus lubab müüa lambiõli toiduainena kui selle happelisust on vähendatud kahelt protsendilt ühe protsendini, kuid mõistagi ei luba seadus pudelile kleepida silti ekstra vergine oliiviõli, 100% Itaalia toodang. Et happelisust vähendada, töödeldakse lambiõli sooda ja kuuma pesuga, värvi normaliseerimiseks kasutatakse samasuguseid lahusteid, mis on bensiini koostises, seejärel õli filtreeritakse, vajadusel lisatakse klorofüllivärvi. Haisu eemaldamiseks teostatakse destillatsioon 220 kraadi juures. Kõige lõpuks toimub de-marganiseerimine, ehk tahke osa eraldamine temperatuuril alla null kraadi. Kardan, et ka margariin müüakse maha. Õli hinnaks kujuneb veidi alla 3 euro liitri eest, mis tähendab, et kui arvestada maha oliivide korjamise, transportimise, töötlemise kulud ja kaubanduse juurdehindlused, siis õli ise on praktiliselt tasuta. Samasuguseid trikke kasutatakse ka teiste õlide solkimisel, lisades näiteks madalakvaliteedilisele õlile 5% kvaliteetset õli.

On tavaks saanud öelda: „sa oled see, mida sööd!“ Nüüd, mil olen õlilamp, võin valgustada ka teisi, et Itaalia imelised toiduained oleks võib-olla kindlam osta ökopoest, kuigi hind on palju kõrgem, aga kvaliteet on loodetavasti parem ja kontrollitud. Veelgi õigem tegu oleks eelistada Eestimaist!

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

26.märts 2014

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis 4.juuni 2014

Ratsutamine kui eluunistus.

Ratsutamine kui eluunistus.

Meil  kõigil on elus eesmärgid ja unistused – asjad, mida me tahaksime reaalselt korda saata. Elu eesmärk ja eluunistus, aga on kaks täiesti erinevat mõistet, mis ühel hetkel siiski võivad anda elule uue suuna. Inimene võib unistada vaalade vaatlemisest ookeanis või ümbermaailma reisist,  kuid see ei ole mõistagi elu eesmärk. Tegelikult pole meil õrna aimugi, mis toimub ühe unistava inimese peas, sest paljudel juhtudel teevad inimesed oma unistustest SUURE SALADUSE. Mõni inimene unistab abielust ja lapsest, teine jälle olümpiavõidust, linnamees unistab võib-olla maakodust ja maamees jälle omakorda linnakorterist. Tean naist, kes unistab kasvõi kordki näha maailma väljaspool Eestit. Hoolimata oma heast majanduslikust seisust ja sellest, et piirid on lahti juba  üle kahekümne aasta, ei tee see inimene mitte midagi oma eluunistuse täideviimiseks. Mina näiteks unistasin ligi viiskümmend aastat sellest, et saaks kasvõi kordki elus hobuse seljas ratsutada. 13 aastat tagasi olin Yellowstone Rahvuspargis, kus kõik läksid ratsaretkele, aga mind ei lastud isegi hobuste ligidusse,  sest keegi ei tahtnud võtta vastutust juhuks kui peaks mingi õnnetus juhtuma. Selle tagajärjel nutsin kaks päeva järjest.  Pärast seda nutulugu hoidsin ja soojendasin oma unistust kuskil tagataskus ja viisin täide alles oma 58-ndal eluaastal. Mingi hetk lihtsalt taipasin, et on asju, mida ei saa jätta oma 100-ndaks sünnipäevaks. Niisiis otsustasin, et kõige parem viis  tähistada käesolevat hobuse aastat, on  haarata ohjad enda kätte. Sõitsin meelekindlalt ja täis entusiasmi, ühte mereäärsesse turismitallu, kus kasvatatakse ratsa-töö- ja võistlushobuseid, kokku 80 suksut, kes kõik vaatasid oma latritest välja sellise näoga, et „vali mind, vali mind!“ Avaldasin oma soovi esimesele ettejuhtuvale treenerile ja see südikas noormees ütles, et „kunagi on ikka esimene kord“ ning asus hobust ette valmistama. Kõigepealt toimus Bella (see oli minu hobuse nimi, mis tõlkes tähendab Ilus) põhjalik harjamine, seejärel saduldamine, päitsed pähe hobusele ja kiiver mulle ning ilma mingisuguse eelneva ettevalmistuseta aidati mul hobuse selga ronida. Selg sirgu! Hoiak pidavat olema võimalikult uhke ja suursugune, sest hobused on suursugused loomad, kannad pisut allpool ja varbad pisut ülespoole. Kätega sadulale toetuda ei tohtinud, tasakaalu pidin hoidma oma ajus ja kehas olemasoleva tasakaalusüsteemi abil. Algul mõned minutid proovisime liikumist platsil ja seejärel läksime kolmeliikmelise grupiga tunniks ajaks metsaradadele ratsutama. Mets oli rohkem küll nagu džungel: puude juured, lombid, kivid. Kuskil talus tõmmati ootamatult käima mootorsaag ja hobused pöörasid ennast ehmunult ringi ning tegid isegi paar jooksusammu. Mina olin ennast täielikult usaldanud hobuse hoolde ja aeg-ajalt patsutasin ta kaela ning kiitsin tubliduse eest. Tegelikult ehmatavad hobuseid võõrad koerad ja ootamatud helid, kuid autode suhtes olid meie armsad loomad täiesti rahulikud ning isegi suur hulk metsamehi , kes korjasid veoauto kastidesse käbisid, jättis hobused täiesti ükskõikseks. Küsisin õpetajalt veel igasuguseid käitumisjuhiseid mäest alla ja mäest üles liikumiseks, kuid selle teooriani, et mida teha kukkumise vältimiseks, me ei jõudnudki. Tunnike sai enne otsa. 

Ratsutama ponidega lubatakse lapsi juba 6-ndast eluaastast, seega selgus, et  olin oma eluunistuse elluviimisega viivitanud vaid pisut üle poole sajandi, samas kui selleks polnud vaja tegelikult mitte midagi enamat kui vaid veidi julgust ja paarikümmet eurot.

Meie reisibürool oli kunagi üks klient, kelle eluunistus oli minna Kreekasse. Kui ta oli sealt tagasi tulnud, siis tuli ta meie juurde ja teatas oma teisest eluunistusest: minna veelkord Kreekasse. Sama lugu kordus Kreekasse minekuga veel kolmandatki korda, kuni meie kallis klient läks sinna oma abikaasaga päriseks elama. Tundub, et ratsutamisega on sama lugu. Hobustesse on väga kerge armuda, nii et tulevikus pole välistatud pikemadki ratsaretked.  Kogu selle pika looga tahan soovida kõigile, et viiksite oma unistused täide südikalt ja kartmatult.  Usun, et oma eluunistusest pere ja sõpradega rääkides, on võimalik leida ka toetajaid ja mõttekaaslasi, kui aga mitte, siis mis seal ikka halada. See on ju teie ainulaadne elu, mis tahab elamist!

Anneli Treumuth

18. veebruar 2014

Pisa, Itaalia  
Lugu on avaldatud ajakirjas "Lemmik" aprill, 2014    

Kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve

Kas ja kuipalju Itaalia pensionärid töötavad?

Tõele au andes oleks õigem küsida: kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve? Ütlen kohe alguses ära, et Eesti ja Itaalia pensionäridel on ühist vaid niipalju, et nad kõnnivad kahel jalal ( mõni üksik on ka ratastoolis). Selleks, et mõista kuivõrd erinev on vanaduspõlv Itaalias, tuleb lugejatel ära kannatada pisut statistikat: Itaalia on vananeva rahvastikuga maa, kus meestel on käesoleval ajal lootust elada keskmiselt 77-ja naistel 83-aastat. (Eestis on need näitajad pisut väiksemad). Minu arust võiksid nad elada nagu muinasjutus igavesti, kui poleks ühte küllaltki suurt häda: suisa tänavapildis on märgata, et siin leidub üsna agaraid suitsetajaid ning uuringud väidavad, et sigaret on pahatihti suus ligi 60 % naistest ja 50 % meestest. Itaalias on hea kliima, värske ja tervislik toidulaud, võrratu vein (kange alkohol ei leia massilist tarbimist), sellist haiglaslikku ülekaalulisust nagu näiteks USA-s, Itaalias õnneks veel ei esine, kuigi McDonaldsid on olemas.  Riiklik tervishoiusüsteem on üles ehitatud selliselt, et pensionärid ei maksa visiiditasude, rutiinsete uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte ainsamat eurot.  Hambaravi ja eraarstide tasu on küll kallis, kuid selle maksumusest tagastab riik 19 %.   PENSIONÄRIDE  TÖÖHÕIVEST rääkides, tuleks silmas pidada, et tublisti üle 50 % naistest pole oma pika elu jooksul ametlikku palgatööd teinud. (Naiste tööhõive on jõudnud 50% lävele alles hiljuti.) Nad on olnud koduperenaised ja oleks imelik kui järsku pensioniikka jõudes kääriksid nad käised üles ja hakkaksid käima tööl. Kui abikaasa peaks surema või lahutama, garanteeritakse naistele endine elatustase.  Need naised aga, kes on näiteks teinud 30 aastat ühte ja sama tööd kuskil tehases, põllumajanduses, kaubanduses … tunnevad tõepoolest, et jäädes koju, on nad äkitselt täiesti kasutud , nende päevad on tühjad ja kurvad, kuid avaldades soovi taas tööle asuda, selgub tööhõive keskuse (Centro per l`impiego) vestlusel, et neil pole õrna aimugi mida tähendab  Curriculum Vitae või kuhu panna käed arvuti  klaviatuuril. Sellel põlvkonnal kipub jääma vajaka neid  oskusi ja eeldusi, et tänapäeva tööturul jalg ukse vahele saada. Mida teha olukorras, kus noorte tööpuudus on hetkel  46 % ja üldine tööpuudus 12, 9 % ? Itaaliast toimub teistesse riikidesse pidev „fuga di cervelli“, sama, mis Eestis tähendab „talentide väljavoolu“, seega on selge pilt, et isegi haritud noored ei leia tööd oma kodumaal, mis siis rääkida veel pensionäridest! Igatahes tundub, et Itaalia riik seisab suure kuristiku serval ja kahetseb sügavasti tehtud vigu.  Katastroof seisneb selles, et isegi kuni 2000-2002 aastani  lasti riigiteenistujaid, riigiraudtee ametnikke ja postitöötajaid pensionile juba 40-45 aastaselt. Ei, see pole trükiviga, see on tõsi.  Riigitöötajad protesteerisid pikki aastaid oma väikeste palkade üle ja selleks, et nad jääksid vait ning teeksid ruumi noortele, lasti tihtipeale inimesed noorelt pensionile, säilitades neile enam-vähem endise palga ja pakkudes näiteks tasuta rongisõitu elu lõpuni (ma ei tee siinkohal nalja). Minu elukaaslane, kes oli Pisa peapostkontori direktor, lasti pensionile 59-aastaselt, säilitades talle 92 % palgast, sest ta oli pinnuks silmas oma lõputute parendusettepanekutega ja hoolika kaadrivalikuga. Meie kortermajas elab perekondi, kes on jäänud pensionile 40 ja 45 aastaselt ning oma pensionirahadest peavad nad üleval oma täiskasvanud lapsi, kes on töötud. 1970-ndatel sündinud põlvkond ei kipu ummisjalu abiellu astuma, ega lapsi tegema, sest  töötuna pole võimalik lastele kvaliteetset elu pakkuda. Iga kolmas itaallane elab üksi. Samas on Itaalia ja samuti teised Vahemeremaad lasknud tulla oma tööturule suured armeed Poola, Rumeenia, Ukraina,  Venemaa, Bulgaaria jt riikidest  pärit vanurite hooldajaid (badante), koristajaid (donne di pulizia)   ja perekonna abistajaid (COLF- collaboratrice  famigliare). Need viimased teevad lisaks koristamisele ka süüa. Viimasel ajal on ajalehekuulutustesse ilmunud ka Itaalia töötute kuulutused, kus selgub, et nad ei põlga enam ära isegi koristaja musta tööd. Kui näiteks mina peaksin soovima teha lihtsat koristaja tööd, siis peaksin maha vaikima kõik, mis puudutab haridust. Itaalias arvatakse, et haritud inimesel ei kõlba lihttöid teha, mina aga vastupidi , olen alati olnud seisukohal, et hädaga sööks isegi vanakurat kärbseid.

Tänaseks päevaks on jõutud olukorrani, kus paljud Itaalia perekonnad on meeleheitel ja tööjõuturule on lihtsal, kuid samas rahapuuduses vaevleval pensionäril, raske pääseda. Samas annan au neile pensionäridele, kes nokitsevad oma peenramaal ja lõikavad ajaviiteks oliivipuude oksi. Mõistagi olen harjunud, et eestlased harivad maakodus oma peenramaad ja kadestan positiivses mõttes iga Itaalia pensionäri, kellel on oma aiamaa. Mis puutub sukavarda liigutamisse, siis massilist pensionäride käsitöömaaniat Itaalias pole märgata. On olemas käsitöölaadad, kuid see pole siiski taoline „rahvuslik spordiala“  nagu Eestis.  Nüüd võite küsida, et mida siis Itaalia pensionärid teevad oma vaba ajaga?  Hommik algab tõenäoliselt sellega, et pensionär kurdab oma ängistust, tundes ennast kasutuna. Seejärel võtab ta sisse kamalutäie tasuta ravimeid oma krooniliste haiguste ohjeldamiseks ja läheb kas võimlemistundi, joogasse või hommikusele missale, kus on valdavas enamuses naised vanuses 70-82. Peale seda sööb korraliku lõuna ja laseb silma korraks looja. Õhtupoolikul läheb Itaalia pensionär õue ja teeb ühe pika jalutuskäigu mere või jõe kaldal, meespensionärid mängivad kohvikus kaarte. Mõni üksik hüppab sisse raamatukokku või võtab osa loengutest „kolmanda nooruse ülikoolis“ (L`Universita` della terza eta`), kus saab õppida 25-40 eurose aastamaksu  eest sõna otseses mõttes kõike: keeli, kunsti, arvutit, kirjandust, aiandust jms. Õpetajad on samuti pensionärid, kes teevad seda tööd tihtipeale tasuta ja vabast tahtest. Peale õhtusööki tuleb mõistagi võtta sisse teine peotäis tablette ning eriti aktiivne pensionär  läheb lisaks kõigele ka tantsutundi. Kella üheteistkümne paiku õhtul kulub marjaks ära üks  unerohutablett ning õnnis uni võib kesta kuni järgmise hommikuni.

Arvude austajatele lisaksin lõpetuseks veel paar huvitavat fakti: ametlik pensioniiga käesoleval hetkel on Itaalias naistel ja meestel ligikaudu 62-65, ning sõltub igal üksikjuhtumil tööstaažist. Neile, kes pole elu jooksul makse maksnud ja päevagi palgatööd teinud, määratakse sotsiaalpension 447.69  eurot kuus puhtalt kätte ning detsembris lisandub sellele 13-s pension samas summas,  keskklassil ulatub pension mõistagi üle tuhande euro. ( Eestis pole kuulnud kolmeteistkümnendast pensionist). Pensionile lisandub veel invaliidsuspension, juhul kui mingi puude tõttu on kaduma läinud vähemalt kolmandik elukvaliteedist. Kui nüüd rääkida teisest äärmusest, siis tundub, et soovi oma vanaduspõlve nautida ja noorematele koht loovutada pole kavas suurel osal  Itaalia poliitikutest. Näiteks Itaalia president Giorgio Napolitano on mulle teadaolevalt vanim ametis olev riigipea ning saab suvel 89 aastaseks! Kujutasin alati ette, et muldvanad pealikud võiksid olla vaid mõnesajaliikmelistel  Indiaani suguharudel, kuid siin on tegemist riigiga, mille elanike arv ulatub 60 miljonini, riigiga kuhu siseneb igal aastal 40-50 tuhat illegaalset põgenikku Aafrikast, Aasiast ja endistest Ida-Euroopa riikidest väljaspool Euroopa Liitu, riigiga, kus tegutseb maffia ja põlevad mürgised tööstus-ning olmejäätmed, kus rahvas on meeleheitel ja välisvõlg iga elaniku kohta on veidi üle 33 000 euro (st. et isegi imikutel on juba sündides kaelas võlakoorem). Siin väriseb maa ja leiavad aset suured üleujutused. See on riik, kus peaks juhtidel olema enneolematu töövõime, pingetaluvus ja nooruslik „samm“.

 Itaalia valitsus oli kuni  käesoleva aasta veebruarini kohaks, kus vanad kalad hoidsid „tugitoolist“ kinni kõigi kümne küünega ning opositsioon karjus vajadusest geriaatria järele. Alates veebruarist 2014 on ministritoolidel  8 naist ja 8 meest, keskmise vanusega 47 aastat ning rahvas loodab nooruse jõusse.  Lisaks poliitikale on Itaalias veel üks valdkond, kus pensionärid hoiavad kinni oma positsioonist ja süstivad laubale botoxit, huultesse geeli ning rindadesse silikooni. See on  show-business. Teistes valdkondades  Itaalia pensionärid eriti silma ei torka.

Anneli Treumuth

Märts 2014               Lugu on avaldatud ajakirjas "Elukiri" aprill 2014

Pisa, Itaalia

Pisas saabus aasta 2015 25.märtsil kell 12.00 keskpäeval

         Pisas saabub UUS AASTA ehk siis 2015.aasta. juba 25.märtsil kell 12.00, mil Imede Väljaku Katedraali langeb läbi ümmarguse katuseakna päikesekiir, mis puudutab kiriku kantsli samba konsoolil asuvat marmormuna täpselt keskpäeval. Esimest korda, sellel aastal on ürituste arv mitmekordistunud ning turistide huvi sündmuse vastu  kasvamas.

Sellel fenomenil on juured, mis ulatuvad keskkaega. Ka Inglismaal ja Iirimaal tähistati uue aasta saabumist XII sajandist kuni aastani 1752 just 25. märtsil ning Juliuse kalendris oli uue-aasta alustamiseks isegi mitmeid teisi kuupäevi. Aga tänapäeval on iga põhjus piisavalt hea, et jälle pikemalt pidutseda. Pidustused algasid juba 22.märtsil õhtupoolikul nn. “Kesksillal” Ponte di Mezzo, kuid halva ilma tõttu jäid ära langevarjuhüpped. Lennukilt visati alla vaid paar itaalia lipuvärvides riideriba ning vana Scotto aiataguses kindluskraavis toimusid ratsutamisega seotud meelelahutused, ning öösel leidis aset võimas ilutulestik.

    Arno jõel ja selle kallastel süüdati küünlad dekoratiivsetel metallist küünlajalgadel. Pidustused kestavad neli päeva ja keskaegset miljööd aitavad luua luksuslikud kostüümid, rikkalikud lõuna-ning õhtusöögid, mitmesugused rongkäigud ja keskaegsed mängud. Linnapea Marco Filippeschi (54), kes on Pisa  linnapea juba 2008 aastast, taotleb valgusmängu ehk luminara  kandmist ka UNESCO maailmapärandi mittemateriaalsete väärtuste nimistusse. Üritusele on saabunud UNESCO vaatlejad. Tõeliselt võimas luminara leiab aset aga hoopis 16. juunil,  linna pühaku San Ranieri surma-aastapäeval, mida Pisa tähistab rohkete üritustega ja 100 000 elava tulega küünalt paigutatakse kaunite kompositsioonidena majade fassaadidele ning Arno jõe kallastele. Viimastel aastatel on Pisa muutunud tunduvalt hoolitsetumaks, huvitavamaks ja atraktiivsemaks linnaks. Peagi jõutakse lõpule ka linnamüüride restaureerimisega, ning nende ümber kujundatakse võrratud aiad. Loodetavasti saab 2015.a. ka müüridel jalutada (asi viibib mõnede linnaelanike protesteerimise tõttu, sest ülevalt müürilt olevat turistidel võimalik piiluda nende vannitubadesse J) . Arno jõe suudmes Marina di Pisas avati eelmisel aastal võimas ning kaasaegne jahisadam. Pisa pole ainult viltune kellatorn ja Imede väljak, see linn pakub huvilistele palju enamat ning areneb edasi otse silmanähtavalt. Siia tasub tõesti tulla!

Pisa

Anneli Treumuth

Üleeile olid matused ja tüdrukute kirstud viidi nende kodumaale Albaaniasse

mõtlen lihtsalt viimastest uudistest....ning mul hakkab õudne. Itaalias viimaste aastate ning viimaste päevade uudised on ületanud igasuguse valuläve ja lootuse, et võiksin asjadest aru saada, neid õigustada, põhjendada, mõista. Olen rääkinud sellest, mis toimub, nii oma tuttavatega, lähedastega, kaaslastega. Ja ma ei mõista ka nende selgitusi: "meeleheites olevat kõik need sündmused võimalikud". Asi on nimelt selles, et ...siin tapavad oma kõige kallimaid 1. ex-kallimad, 2.isad, 3.pojad 4. emad. Hiljutine uudis, mida ei ole võimalik mõista on see, et ema tappis noaga oma kolm tütart, mil nad magasid. Rahvuselt olid nad küll albaanlased, kuid see ei muuda midagi. Fakt jääb faktiks. Mulle selgitatakse, et "kui sul pole lastele anda süüa, pole võimalik anda haridust, siis on mõistetav, et lähed hulluks ja tapad oma lapsed". Arvan, et selline selgitus on isegi hullem tehtud teost. Selline selgitus vihjab asjaolule, et sellega pole veel kõik. Veel leidub teisigi, kes mõtlevad samamoodi.

Pisa, 15. märts 2014