Ratsutamine kui eluunistus.

Ratsutamine kui eluunistus.

Meil  kõigil on elus eesmärgid ja unistused – asjad, mida me tahaksime reaalselt korda saata. Elu eesmärk ja eluunistus, aga on kaks täiesti erinevat mõistet, mis ühel hetkel siiski võivad anda elule uue suuna. Inimene võib unistada vaalade vaatlemisest ookeanis või ümbermaailma reisist,  kuid see ei ole mõistagi elu eesmärk. Tegelikult pole meil õrna aimugi, mis toimub ühe unistava inimese peas, sest paljudel juhtudel teevad inimesed oma unistustest SUURE SALADUSE. Mõni inimene unistab abielust ja lapsest, teine jälle olümpiavõidust, linnamees unistab võib-olla maakodust ja maamees jälle omakorda linnakorterist. Tean naist, kes unistab kasvõi kordki näha maailma väljaspool Eestit. Hoolimata oma heast majanduslikust seisust ja sellest, et piirid on lahti juba  üle kahekümne aasta, ei tee see inimene mitte midagi oma eluunistuse täideviimiseks. Mina näiteks unistasin ligi viiskümmend aastat sellest, et saaks kasvõi kordki elus hobuse seljas ratsutada. 13 aastat tagasi olin Yellowstone Rahvuspargis, kus kõik läksid ratsaretkele, aga mind ei lastud isegi hobuste ligidusse,  sest keegi ei tahtnud võtta vastutust juhuks kui peaks mingi õnnetus juhtuma. Selle tagajärjel nutsin kaks päeva järjest.  Pärast seda nutulugu hoidsin ja soojendasin oma unistust kuskil tagataskus ja viisin täide alles oma 58-ndal eluaastal. Mingi hetk lihtsalt taipasin, et on asju, mida ei saa jätta oma 100-ndaks sünnipäevaks. Niisiis otsustasin, et kõige parem viis  tähistada käesolevat hobuse aastat, on  haarata ohjad enda kätte. Sõitsin meelekindlalt ja täis entusiasmi, ühte mereäärsesse turismitallu, kus kasvatatakse ratsa-töö- ja võistlushobuseid, kokku 80 suksut, kes kõik vaatasid oma latritest välja sellise näoga, et „vali mind, vali mind!“ Avaldasin oma soovi esimesele ettejuhtuvale treenerile ja see südikas noormees ütles, et „kunagi on ikka esimene kord“ ning asus hobust ette valmistama. Kõigepealt toimus Bella (see oli minu hobuse nimi, mis tõlkes tähendab Ilus) põhjalik harjamine, seejärel saduldamine, päitsed pähe hobusele ja kiiver mulle ning ilma mingisuguse eelneva ettevalmistuseta aidati mul hobuse selga ronida. Selg sirgu! Hoiak pidavat olema võimalikult uhke ja suursugune, sest hobused on suursugused loomad, kannad pisut allpool ja varbad pisut ülespoole. Kätega sadulale toetuda ei tohtinud, tasakaalu pidin hoidma oma ajus ja kehas olemasoleva tasakaalusüsteemi abil. Algul mõned minutid proovisime liikumist platsil ja seejärel läksime kolmeliikmelise grupiga tunniks ajaks metsaradadele ratsutama. Mets oli rohkem küll nagu džungel: puude juured, lombid, kivid. Kuskil talus tõmmati ootamatult käima mootorsaag ja hobused pöörasid ennast ehmunult ringi ning tegid isegi paar jooksusammu. Mina olin ennast täielikult usaldanud hobuse hoolde ja aeg-ajalt patsutasin ta kaela ning kiitsin tubliduse eest. Tegelikult ehmatavad hobuseid võõrad koerad ja ootamatud helid, kuid autode suhtes olid meie armsad loomad täiesti rahulikud ning isegi suur hulk metsamehi , kes korjasid veoauto kastidesse käbisid, jättis hobused täiesti ükskõikseks. Küsisin õpetajalt veel igasuguseid käitumisjuhiseid mäest alla ja mäest üles liikumiseks, kuid selle teooriani, et mida teha kukkumise vältimiseks, me ei jõudnudki. Tunnike sai enne otsa. 

Ratsutama ponidega lubatakse lapsi juba 6-ndast eluaastast, seega selgus, et  olin oma eluunistuse elluviimisega viivitanud vaid pisut üle poole sajandi, samas kui selleks polnud vaja tegelikult mitte midagi enamat kui vaid veidi julgust ja paarikümmet eurot.

Meie reisibürool oli kunagi üks klient, kelle eluunistus oli minna Kreekasse. Kui ta oli sealt tagasi tulnud, siis tuli ta meie juurde ja teatas oma teisest eluunistusest: minna veelkord Kreekasse. Sama lugu kordus Kreekasse minekuga veel kolmandatki korda, kuni meie kallis klient läks sinna oma abikaasaga päriseks elama. Tundub, et ratsutamisega on sama lugu. Hobustesse on väga kerge armuda, nii et tulevikus pole välistatud pikemadki ratsaretked.  Kogu selle pika looga tahan soovida kõigile, et viiksite oma unistused täide südikalt ja kartmatult.  Usun, et oma eluunistusest pere ja sõpradega rääkides, on võimalik leida ka toetajaid ja mõttekaaslasi, kui aga mitte, siis mis seal ikka halada. See on ju teie ainulaadne elu, mis tahab elamist!

Anneli Treumuth

18. veebruar 2014

Pisa, Itaalia  
Lugu on avaldatud ajakirjas "Lemmik" aprill, 2014    

Kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve

Kas ja kuipalju Itaalia pensionärid töötavad?

Tõele au andes oleks õigem küsida: kuidas veedavad Itaalia pensionärid oma üha pikenevat vanaduspõlve? Ütlen kohe alguses ära, et Eesti ja Itaalia pensionäridel on ühist vaid niipalju, et nad kõnnivad kahel jalal ( mõni üksik on ka ratastoolis). Selleks, et mõista kuivõrd erinev on vanaduspõlv Itaalias, tuleb lugejatel ära kannatada pisut statistikat: Itaalia on vananeva rahvastikuga maa, kus meestel on käesoleval ajal lootust elada keskmiselt 77-ja naistel 83-aastat. (Eestis on need näitajad pisut väiksemad). Minu arust võiksid nad elada nagu muinasjutus igavesti, kui poleks ühte küllaltki suurt häda: suisa tänavapildis on märgata, et siin leidub üsna agaraid suitsetajaid ning uuringud väidavad, et sigaret on pahatihti suus ligi 60 % naistest ja 50 % meestest. Itaalias on hea kliima, värske ja tervislik toidulaud, võrratu vein (kange alkohol ei leia massilist tarbimist), sellist haiglaslikku ülekaalulisust nagu näiteks USA-s, Itaalias õnneks veel ei esine, kuigi McDonaldsid on olemas.  Riiklik tervishoiusüsteem on üles ehitatud selliselt, et pensionärid ei maksa visiiditasude, rutiinsete uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte ainsamat eurot.  Hambaravi ja eraarstide tasu on küll kallis, kuid selle maksumusest tagastab riik 19 %.   PENSIONÄRIDE  TÖÖHÕIVEST rääkides, tuleks silmas pidada, et tublisti üle 50 % naistest pole oma pika elu jooksul ametlikku palgatööd teinud. (Naiste tööhõive on jõudnud 50% lävele alles hiljuti.) Nad on olnud koduperenaised ja oleks imelik kui järsku pensioniikka jõudes kääriksid nad käised üles ja hakkaksid käima tööl. Kui abikaasa peaks surema või lahutama, garanteeritakse naistele endine elatustase.  Need naised aga, kes on näiteks teinud 30 aastat ühte ja sama tööd kuskil tehases, põllumajanduses, kaubanduses … tunnevad tõepoolest, et jäädes koju, on nad äkitselt täiesti kasutud , nende päevad on tühjad ja kurvad, kuid avaldades soovi taas tööle asuda, selgub tööhõive keskuse (Centro per l`impiego) vestlusel, et neil pole õrna aimugi mida tähendab  Curriculum Vitae või kuhu panna käed arvuti  klaviatuuril. Sellel põlvkonnal kipub jääma vajaka neid  oskusi ja eeldusi, et tänapäeva tööturul jalg ukse vahele saada. Mida teha olukorras, kus noorte tööpuudus on hetkel  46 % ja üldine tööpuudus 12, 9 % ? Itaaliast toimub teistesse riikidesse pidev „fuga di cervelli“, sama, mis Eestis tähendab „talentide väljavoolu“, seega on selge pilt, et isegi haritud noored ei leia tööd oma kodumaal, mis siis rääkida veel pensionäridest! Igatahes tundub, et Itaalia riik seisab suure kuristiku serval ja kahetseb sügavasti tehtud vigu.  Katastroof seisneb selles, et isegi kuni 2000-2002 aastani  lasti riigiteenistujaid, riigiraudtee ametnikke ja postitöötajaid pensionile juba 40-45 aastaselt. Ei, see pole trükiviga, see on tõsi.  Riigitöötajad protesteerisid pikki aastaid oma väikeste palkade üle ja selleks, et nad jääksid vait ning teeksid ruumi noortele, lasti tihtipeale inimesed noorelt pensionile, säilitades neile enam-vähem endise palga ja pakkudes näiteks tasuta rongisõitu elu lõpuni (ma ei tee siinkohal nalja). Minu elukaaslane, kes oli Pisa peapostkontori direktor, lasti pensionile 59-aastaselt, säilitades talle 92 % palgast, sest ta oli pinnuks silmas oma lõputute parendusettepanekutega ja hoolika kaadrivalikuga. Meie kortermajas elab perekondi, kes on jäänud pensionile 40 ja 45 aastaselt ning oma pensionirahadest peavad nad üleval oma täiskasvanud lapsi, kes on töötud. 1970-ndatel sündinud põlvkond ei kipu ummisjalu abiellu astuma, ega lapsi tegema, sest  töötuna pole võimalik lastele kvaliteetset elu pakkuda. Iga kolmas itaallane elab üksi. Samas on Itaalia ja samuti teised Vahemeremaad lasknud tulla oma tööturule suured armeed Poola, Rumeenia, Ukraina,  Venemaa, Bulgaaria jt riikidest  pärit vanurite hooldajaid (badante), koristajaid (donne di pulizia)   ja perekonna abistajaid (COLF- collaboratrice  famigliare). Need viimased teevad lisaks koristamisele ka süüa. Viimasel ajal on ajalehekuulutustesse ilmunud ka Itaalia töötute kuulutused, kus selgub, et nad ei põlga enam ära isegi koristaja musta tööd. Kui näiteks mina peaksin soovima teha lihtsat koristaja tööd, siis peaksin maha vaikima kõik, mis puudutab haridust. Itaalias arvatakse, et haritud inimesel ei kõlba lihttöid teha, mina aga vastupidi , olen alati olnud seisukohal, et hädaga sööks isegi vanakurat kärbseid.

Tänaseks päevaks on jõutud olukorrani, kus paljud Itaalia perekonnad on meeleheitel ja tööjõuturule on lihtsal, kuid samas rahapuuduses vaevleval pensionäril, raske pääseda. Samas annan au neile pensionäridele, kes nokitsevad oma peenramaal ja lõikavad ajaviiteks oliivipuude oksi. Mõistagi olen harjunud, et eestlased harivad maakodus oma peenramaad ja kadestan positiivses mõttes iga Itaalia pensionäri, kellel on oma aiamaa. Mis puutub sukavarda liigutamisse, siis massilist pensionäride käsitöömaaniat Itaalias pole märgata. On olemas käsitöölaadad, kuid see pole siiski taoline „rahvuslik spordiala“  nagu Eestis.  Nüüd võite küsida, et mida siis Itaalia pensionärid teevad oma vaba ajaga?  Hommik algab tõenäoliselt sellega, et pensionär kurdab oma ängistust, tundes ennast kasutuna. Seejärel võtab ta sisse kamalutäie tasuta ravimeid oma krooniliste haiguste ohjeldamiseks ja läheb kas võimlemistundi, joogasse või hommikusele missale, kus on valdavas enamuses naised vanuses 70-82. Peale seda sööb korraliku lõuna ja laseb silma korraks looja. Õhtupoolikul läheb Itaalia pensionär õue ja teeb ühe pika jalutuskäigu mere või jõe kaldal, meespensionärid mängivad kohvikus kaarte. Mõni üksik hüppab sisse raamatukokku või võtab osa loengutest „kolmanda nooruse ülikoolis“ (L`Universita` della terza eta`), kus saab õppida 25-40 eurose aastamaksu  eest sõna otseses mõttes kõike: keeli, kunsti, arvutit, kirjandust, aiandust jms. Õpetajad on samuti pensionärid, kes teevad seda tööd tihtipeale tasuta ja vabast tahtest. Peale õhtusööki tuleb mõistagi võtta sisse teine peotäis tablette ning eriti aktiivne pensionär  läheb lisaks kõigele ka tantsutundi. Kella üheteistkümne paiku õhtul kulub marjaks ära üks  unerohutablett ning õnnis uni võib kesta kuni järgmise hommikuni.

Arvude austajatele lisaksin lõpetuseks veel paar huvitavat fakti: ametlik pensioniiga käesoleval hetkel on Itaalias naistel ja meestel ligikaudu 62-65, ning sõltub igal üksikjuhtumil tööstaažist. Neile, kes pole elu jooksul makse maksnud ja päevagi palgatööd teinud, määratakse sotsiaalpension 447.69  eurot kuus puhtalt kätte ning detsembris lisandub sellele 13-s pension samas summas,  keskklassil ulatub pension mõistagi üle tuhande euro. ( Eestis pole kuulnud kolmeteistkümnendast pensionist). Pensionile lisandub veel invaliidsuspension, juhul kui mingi puude tõttu on kaduma läinud vähemalt kolmandik elukvaliteedist. Kui nüüd rääkida teisest äärmusest, siis tundub, et soovi oma vanaduspõlve nautida ja noorematele koht loovutada pole kavas suurel osal  Itaalia poliitikutest. Näiteks Itaalia president Giorgio Napolitano on mulle teadaolevalt vanim ametis olev riigipea ning saab suvel 89 aastaseks! Kujutasin alati ette, et muldvanad pealikud võiksid olla vaid mõnesajaliikmelistel  Indiaani suguharudel, kuid siin on tegemist riigiga, mille elanike arv ulatub 60 miljonini, riigiga kuhu siseneb igal aastal 40-50 tuhat illegaalset põgenikku Aafrikast, Aasiast ja endistest Ida-Euroopa riikidest väljaspool Euroopa Liitu, riigiga, kus tegutseb maffia ja põlevad mürgised tööstus-ning olmejäätmed, kus rahvas on meeleheitel ja välisvõlg iga elaniku kohta on veidi üle 33 000 euro (st. et isegi imikutel on juba sündides kaelas võlakoorem). Siin väriseb maa ja leiavad aset suured üleujutused. See on riik, kus peaks juhtidel olema enneolematu töövõime, pingetaluvus ja nooruslik „samm“.

 Itaalia valitsus oli kuni  käesoleva aasta veebruarini kohaks, kus vanad kalad hoidsid „tugitoolist“ kinni kõigi kümne küünega ning opositsioon karjus vajadusest geriaatria järele. Alates veebruarist 2014 on ministritoolidel  8 naist ja 8 meest, keskmise vanusega 47 aastat ning rahvas loodab nooruse jõusse.  Lisaks poliitikale on Itaalias veel üks valdkond, kus pensionärid hoiavad kinni oma positsioonist ja süstivad laubale botoxit, huultesse geeli ning rindadesse silikooni. See on  show-business. Teistes valdkondades  Itaalia pensionärid eriti silma ei torka.

Anneli Treumuth

Märts 2014               Lugu on avaldatud ajakirjas "Elukiri" aprill 2014

Pisa, Itaalia

Pisas saabus aasta 2015 25.märtsil kell 12.00 keskpäeval

         Pisas saabub UUS AASTA ehk siis 2015.aasta. juba 25.märtsil kell 12.00, mil Imede Väljaku Katedraali langeb läbi ümmarguse katuseakna päikesekiir, mis puudutab kiriku kantsli samba konsoolil asuvat marmormuna täpselt keskpäeval. Esimest korda, sellel aastal on ürituste arv mitmekordistunud ning turistide huvi sündmuse vastu  kasvamas.

Sellel fenomenil on juured, mis ulatuvad keskkaega. Ka Inglismaal ja Iirimaal tähistati uue aasta saabumist XII sajandist kuni aastani 1752 just 25. märtsil ning Juliuse kalendris oli uue-aasta alustamiseks isegi mitmeid teisi kuupäevi. Aga tänapäeval on iga põhjus piisavalt hea, et jälle pikemalt pidutseda. Pidustused algasid juba 22.märtsil õhtupoolikul nn. “Kesksillal” Ponte di Mezzo, kuid halva ilma tõttu jäid ära langevarjuhüpped. Lennukilt visati alla vaid paar itaalia lipuvärvides riideriba ning vana Scotto aiataguses kindluskraavis toimusid ratsutamisega seotud meelelahutused, ning öösel leidis aset võimas ilutulestik.

    Arno jõel ja selle kallastel süüdati küünlad dekoratiivsetel metallist küünlajalgadel. Pidustused kestavad neli päeva ja keskaegset miljööd aitavad luua luksuslikud kostüümid, rikkalikud lõuna-ning õhtusöögid, mitmesugused rongkäigud ja keskaegsed mängud. Linnapea Marco Filippeschi (54), kes on Pisa  linnapea juba 2008 aastast, taotleb valgusmängu ehk luminara  kandmist ka UNESCO maailmapärandi mittemateriaalsete väärtuste nimistusse. Üritusele on saabunud UNESCO vaatlejad. Tõeliselt võimas luminara leiab aset aga hoopis 16. juunil,  linna pühaku San Ranieri surma-aastapäeval, mida Pisa tähistab rohkete üritustega ja 100 000 elava tulega küünalt paigutatakse kaunite kompositsioonidena majade fassaadidele ning Arno jõe kallastele. Viimastel aastatel on Pisa muutunud tunduvalt hoolitsetumaks, huvitavamaks ja atraktiivsemaks linnaks. Peagi jõutakse lõpule ka linnamüüride restaureerimisega, ning nende ümber kujundatakse võrratud aiad. Loodetavasti saab 2015.a. ka müüridel jalutada (asi viibib mõnede linnaelanike protesteerimise tõttu, sest ülevalt müürilt olevat turistidel võimalik piiluda nende vannitubadesse J) . Arno jõe suudmes Marina di Pisas avati eelmisel aastal võimas ning kaasaegne jahisadam. Pisa pole ainult viltune kellatorn ja Imede väljak, see linn pakub huvilistele palju enamat ning areneb edasi otse silmanähtavalt. Siia tasub tõesti tulla!

Pisa

Anneli Treumuth

Üleeile olid matused ja tüdrukute kirstud viidi nende kodumaale Albaaniasse

mõtlen lihtsalt viimastest uudistest....ning mul hakkab õudne. Itaalias viimaste aastate ning viimaste päevade uudised on ületanud igasuguse valuläve ja lootuse, et võiksin asjadest aru saada, neid õigustada, põhjendada, mõista. Olen rääkinud sellest, mis toimub, nii oma tuttavatega, lähedastega, kaaslastega. Ja ma ei mõista ka nende selgitusi: "meeleheites olevat kõik need sündmused võimalikud". Asi on nimelt selles, et ...siin tapavad oma kõige kallimaid 1. ex-kallimad, 2.isad, 3.pojad 4. emad. Hiljutine uudis, mida ei ole võimalik mõista on see, et ema tappis noaga oma kolm tütart, mil nad magasid. Rahvuselt olid nad küll albaanlased, kuid see ei muuda midagi. Fakt jääb faktiks. Mulle selgitatakse, et "kui sul pole lastele anda süüa, pole võimalik anda haridust, siis on mõistetav, et lähed hulluks ja tapad oma lapsed". Arvan, et selline selgitus on isegi hullem tehtud teost. Selline selgitus vihjab asjaolule, et sellega pole veel kõik. Veel leidub teisigi, kes mõtlevad samamoodi.

Pisa, 15. märts 2014

Itaalia pensionäri ostukorv

Pean arvestust jooksvate kulude kohta juba kolm aastat, kuid mitte just iga kuu. Piisab täiesti kui kontrollida väljaminekuid mõned korrad aastas, sest sagedasem arvestus kaotaks elu nautimise täielikult ja taandaks kogu elu üheks täikraenduseks. Ostutṡekkide äraviskamine ei tule Itaalias kõne allagi. Seadus sätestab, et tṡekid peab alles hoidma vähemalt 500 meetri raadiuses  kauplusest, vastasel korral võid saada süüdistuse kogu kauba varastamise kohta. Loomulikult on seda vaja ka igasuguste pretensioonide lahendamiseks. Niisiis, kui mul tuleb peale raamatupidamise maania, kraamin sahtlisse kogutud nn. kuludokumendid lagedale ja hakkan kokkuvõtteid tegema. Toidupoe kviitungitest saab kõige pikem jada ja ülejäänud „lõbud“ on apteek, bensiin, vesi, elekter, gaas ning muud ettenägematud väljaminekud.  Ükskõik, mis pingutusi me ka ei teeks soodsamate hindade leidmiseks, on toidupoe kviitungite summa ühe inimese kohta umbes 200 eurot kuus. Selle summa sees on samuti üliharvad väljaspool kodu söömised, kohvitamised, paberkäterätikud, mõned majapidamiskaubad ja muud raha läbi sõrmede libistamised. Bensiini ja diisli peale kulub meie perel samuti keskmiselt 200 eurot kuus. Ettenägematud kulutused on radiaatorite või boileri lekkimine, pesumasina katkiminek, jms. Enamiku parandustöödest teeb õnneks perekonnapea, kuid esineb juhtumeid, kus ühe hoobiga kulub näiteks 400 eurot katastroofikolde likvideerimiseks. Elektri, gaasi, vee ja interneti ning telefoniarved saabuvad Itaalias iga kahe-kolme kuu möödudes, mitte nagu Eestis, kus tasuda tuleb igakuiselt. Gaasiarve, mis sisaldab kütet, sooja vett ja toidukeetmist on  110 ruutmeetrise korteri kohta keskmiselt 80 eurot kuus ning sisaldab võrguteenuseid ning mitmesuguseid makse, internet ja telefoniarved on 25 eurot kuus, elekter 30 eurot ja vee arve on 26 eurot kuus (see sisaldab veepuhastusteenust ja korteriühistu vee tarbimist, mis jagatakse korterite vahel). Korteriühistu teenused maksavad ühe inimese kohta 50 eurot kuus (raamatupidamine, maja koristus, lift, muruniitmine). Prahivedu on eraldi rida ja maksab 350 eurot aastas.  Niisiis kuluvad ÜHE inimese kohta kuus keskmiselt alljärgnevad rahanumbrid: toit 200, bensiin 100, gaas 40, telefon-internet 12, vesi 13, elekter 15, korteriühistu 50 , prahivedu 14 eurot, ettenägematud kulud 100 eurot kuus (katuse lekkimine, pesumasina surm, pliidi ventilaatori purunemine, kooliõpiku ostmine, kursusetasud jne. ) Kõik kulutused on toodud aasta keskmise näitaja põhjal. Kokku ühe inimese enam-vähem inimlik elu maksab vältimatult  544 eurot kuus. „Enam-vähem“  tähendab seda, et juuksuri- maniküüri –pediküüri -jms.  teenuseid osutame perekonnasisese vastastikuse abistamise meetodil. Kino, teater ja kontsert, toimuvad kõik koduseinte vahel,  raamatud ning filmid laenutame tavaliselt raamatukogust. Lehti loeme internetis ja raamatukogus, muuseumid on pensionäridele sooduspiletitega. Itaalias on pensionäridele arstiabi tasuta, samuti ka krooniliste ja ägedate haiguste ravimid, kuid kes teab veel kui kauaks seda lõbu jätkub. Kui valitsus kärpeid teeb, siis igatahes mitte sealt, kust peaks.   Säästetud raha kulub meil viimseni reisimiseks, sest see on antud eluperioodil seatud ühiseks prioriteediks.  Kogu peremajandus käib mõistagi kokkuhoiu režiimil ja mingit „laiutamist“  ei toimu. Peamiste toidukaupade hinnad on võrreldes Eestiga umbes samad. Kõige soodsamad on hinnad suurtes supermarketites: piimaliiter 0.65, leib 1.00, munad 10 tk 1.50 jne. Bensiiniliiter on umbes 1.70. Itaalia miinimumpension on 495.43 eurot. Kinnitan oma kogemuste põhjal, et majanduskulude analüüs toob välja enneolematud kurioosumid, mida igapäevases elus muidu tähelegi ei paneks ja seetõttu oleme suutnud ebamõistlikke oste vähendada.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia
Lugu on avaldatud ajakirjas "Elukiri" märts, 2014.a.

29. detsember 2013.a. (avaldatud ajakirjas Elukiri märts 2014)

Prantslanna sünnipäev Itaalias.

Küllap on huvitav teada, kas ja kuidas peetakse sünnipäevi mujal maailmas? Mulle on jäänud mulje, et Itaalias peetakse reeglina vaid laste sünnipäevi, sest  vanemad inimesed ei hüppa just rõõmust lakke kui aastad turjale kogunevad.  Kuigi seekord oli tegemist 30-aastase päevakangelasega, võib ikkagi lugeda “lapsega”, sest et sellel 30-aastasel noorel naisel pole ei tööd, lapsi ega õiget kodugi. Ta elab Pisas oma abikaasaga, kes on samuti prantslane kuid töötab Itaalias.

 Meid oli seekord kutsutud ühte kohvikusse Arno jõe kaldal.  Selleks puhuks ostsime koolikaaslastega kingituseks hõbekõrvarõngad, pisikese nahkköites külalisteraamatu ning suure lillekimbu. Internetis täitsime osavõtjate lehe, kus pidulisi oli ennast kirja pannud üle kahekümne. Sünnipäeva alguseks oli kutse peal märgitud märgitud kell 16.30. Mina vaene lollike läksingi kohale karvapealt kella 16.30-ks. Kohvikus olid pisikesed ümmargused lauad kaetud valgete voodilinadega ja nende peale oli rullitud punane siidist tekstiil, mis meenutas jõuluaega.

Tegelikult jäi üldmulje üsnagi huvitav. Sünnipäevalapse ema oli Prantsusmaalt kohale tulnud ja koos väimehega kaunistas ta pruuni värvi muffineid mingi valge kreemi ja šokolaaditähekestega.

Sünnipäevalast kohal ei olnud. Istusin ühele seina äärde ritta seatud plastmasstoolile ja jäin ootama sündmuste käiku. Umbes paarikümne minuti pärast saabus hingeldades venetsueela-inglise segaperekond  oma lastega. Nad olid kartnud hiljaks jääda ja jooksid nii, et selg märg. Kui kell lõi viis, saabus üks teine prantsuse-inglise segaperekond oma kolme lapsega, seejärel juba tilkus kohale itaalia külalisi ja kelnerid hakkasid tooma lauale sampust ning veini, õlut, mahlu. Lõpuks tõi üks perekond martsipanitordi ja bulgaaria neiu tõi omaküpsetatud leiva. Sünnipäevalast aga polnud veel saabunud.  Lapsed pildusid koriandoleid ehk paberlitreid õhku, sest on ju saabumas karnevalide aeg. Mõned lapsed jonnisid, et tahavad süüa ja juua. Emad jagasid laiali plastist veetopsikuid kuid muffineid ei lubatud veel puutuda. Mõne aja pärast saabus juubilar. Ei mingit vabandamist tunnikese hilinemise pärast, kus sa sellega! Hakati kallistama ja musitama ning siis küsiti, et kes soovib vett või mahla. Avaldasin arvamust, et sooviksin hoopis shampust kuid sünnipäevalaps teatas, et selleks olevat veel vara. Jäin kohale puhtast ajakirjanduslikust huvist. Tahtsin teada saada kellaaega, mil on õige aeg shampust juua.

Siin pildil on veinid ja õlled, mida ei avatudki.

Kell lähenes kuuele….ja ohh imet! Võetigi lahti esimene shampus, mida aga ei jätkunud kõigile ja teist shampust mõistagi ei avatud. Koos ühe ameeriklannaga otsustasime, et teeme ise veel ühe pudeli lahti. Seejärel olid lapsed juba salaja palju muffineid nahka pistnud ja kuigi ma vihkan magusat kraami, otsustasin ikkagi proovida kuidas maitseb. Kuigi muffin oli jube magus, sõin ühe siiski peaaegu lõpuni. Nüüd tahtsin tõepoolest jalga lasta, kuid meie õpetaja märkas seda salakavalat plaani ja sundis mind istuma veel veidike.  Mingit muusikat, mängu või tantsu ei toimunud, kuigi oli tegemist „lapse“ sünnipäevaga. Õpetaja maitses ka martsipanist torti, mis olevat olnud veel magusam kui muffin.  Imekombel õnnestus mul siiski sünnipäevalapsega hüvasti jätta ja uksest välja hiilida. Koju jõudes olin nii suures suhkrudeliiriumis, et praadisin kiiresti ühe muna ja jõin klaasikese kuiva veini. Tõotasin endale, et ei lähe enam iialgi ühelegi siinsele sünnipäevale, kuid kujutan ette, et uudishimu saab siiski ka järgmisel korral võitu ja ükskord see mu tapab. 

Anneli Treumuth

25. veebruar 2014

Pisa, Itaalia

Lugu sellest kuidas mul Itaalias nahakasvajat eemaldati

Lugu sellest, kuidas ma käisin operatsioonil.

Mul oli jala peal mingi kanamuna suurune ovaalne lööve juba poolteist aastat ja otsustasin seda dermatoloogile näidata. Arsti juures tuli mulle meelde, et käsivarre peal elutseb juba palju aastaid üks pisike punane kublake, nagu kolmejalgse sääse hammustus. See kublake andis vahetevahel endast märku sügelemise, veritsuse ja  kerge õhetuse näol. Dermatoloog andis kohe saatekirja kirurgi juurde ja kirjutas sinna ka histoloogilise uuringu soovituse, kuna tegemist olevat nahakasvajaga. Broneerisime kirurgi vastuvõtu Volterra linna, sest Pisas oli järjekord juuni keskpaigani. Maksin operatsiooni tasu 29 eurot ja sõit haiglasse, mis asub meist 70 km kaugusel, võis alata. Kuna operatsioon aeg oli mul kell 8.30 hommikul, siis läksime matkabussiga haigla parklasse juba eelmise päeva õhtul, et olla varakult kohal. Tee Volterrasse oli jube, sest  paarist kohast olid vihmad kurvilise mägitee minema uhtunud ja alles oli jäänud vaid pool asfaldist. Igatahes asusime kirurgi ukse taha pool tundi enne vastuvõtu aega ja hakkasin raamatut lugema, sest tean juba itaallaste “kellatundmist”. Ukse taha saabus veel neli patsienti, kelle kõigi vastuvõtu aeg oli 8.30. Nemad mängisid telefonidega ja käisid aeg-ajalt suitsetamas. Ühe naise telefon helises vahetpidamata, sest talle helistasid ema, isa ja sugulased. Helin oli täpselt selline, nagu mingi pardi kõhulahtisuse lörin.  Vastuvõtt algas kell 9.00. Kõigepealt kutsuti üks naine mingi kasvajaga juuste sees, siis  üks mees mingi salapärase hädaga, seejärel üks vanem naine ja neljandana hõigati mind.  Kirurg küsis, et kas ma mõtlen, et 29 euroga saab ka histoloogilise uuringu? Jäin teda lolli näoga vahtima ja vastasin, et ei tea, sest mul pole nahakasvajate osas erilisi kogemusi. Arst seletas, et dermatoloog oleks pidanud andma mulle ka teise kviitungi, mille alusel saaks kublakese laboratooriumi saata. Küsisin, et mida peaksin tegema ja tema vastas alistunult, et Ok, ta tuleb mulle vastu ja annab saatekirja laborisse, kuid kas mul ikka on 30 eurot, et selle eest maksta. Vastasin, et loomulikult on mul 30 eurot. Arst ütles, et enne see proov siit laborisse ei lähe kui raha makstud. Andsin õele oma pangakaardi, haigekassakaardi ja saatelehe ning palusin selle anda tasumiseks minu kaaslasele, ehk siis Francole arsti ukse taga. Ise olin juba lõikuslaual, välisjalatsidtes ja täies riides. Isegi ühekordseid susse ei antud jalga. Arst hoiatas, et toimub mingi torge ja kõrvetus, seejärel lõigati kasvaja välja ja asuti õmblema. Arst küsis õelt, et kus asub tekstiilipood, sest ta peab oma diivanile uue katte õmblema. Lõpuks otsustas arst, et ta läheb kangast ostma Rooma ja kiitles oma õmblemiskunstiga. Mu haavale sai neli õmblust pandud ja seejärel selgitati et 8 päeva pärast võib perearst õmblused välja võtta…kui mul ikka on perearst. Vastasin, et muidugi on. Seejärel küsis õde et kuidas kirjutatakse sõna ESTONIA, et kas X tähega peale E-d, st EXTONIA, seletasin , et "S" nagu Siena.   Samal ajal lõi Franco kuskil neljandal korrusel lahinguid haigla juhtkonnaga, sest need näitsikud, kes ticketite eest raha võtsid, ei soostunud rääkima uuringu tulemuste kojusaatmise teemal. Post minevat kaduma ja MIS SIIS SAAB? Talle teatati, et me peame 30 päeva pärast tulema vastusele järele. Mingit lootust ei antud, et tulemused saadetakse postiga koju. Selline on kord ja see polevat haigla süü. Kui Franco oli mingile ülemusele jätnud tähitud kirja jaoks raha ja karjunud kõigi peale, keda oma teel kohtas, siis lubati vastus koju saata. Franco värises vihast nii, et ei saanud jopet kah selga panna. Matkabussis pidi ta kõigepealt pool tundi midagi sööma ja jooma, et üldse tagasitee ette võtta. Tõtt öelda, ma pole kunagi kuulnud, et Franco karjuks kellegi peale ja pole ka näinud, et ta läheks endast välja. Kuid eks näis kas tuleb siis vastus postiga koju või peame tõesti minema Volterrasse  tagasi. Ilus linn ju iseenesest. Järgmisel öösel varises alla 30 meetrit keskaegset Volterra linnamüüri ja suur jupp teed. Selle serval olevast suurest mitmekordsest elumajast evakueeriti kõik elanikud varavalges, nii et keegi ei saanud kaasa võtta isegi isiklikke asju. Toscanas on suurte vihmade tagajärjel pidevad erosioonid ja üleujutused. Pääsesime Volterrast tulema sõna otseses mõttes ÜLE NOATERA. 
30.jaanuar 2014.

Pisa

Anneli Treumuth