Prantslanna sünnipäev Itaalias.

Küllap on huvitav teada, kas ja kuidas peetakse sünnipäevi mujal maailmas? Mulle on jäänud mulje, et Itaalias peetakse reeglina vaid laste sünnipäevi, sest  vanemad inimesed ei hüppa just rõõmust lakke kui aastad turjale kogunevad.  Kuigi seekord oli tegemist 30-aastase päevakangelasega, võib ikkagi lugeda “lapsega”, sest et sellel 30-aastasel noorel naisel pole ei tööd, lapsi ega õiget kodugi. Ta elab Pisas oma abikaasaga, kes on samuti prantslane kuid töötab Itaalias.

 Meid oli seekord kutsutud ühte kohvikusse Arno jõe kaldal.  Selleks puhuks ostsime koolikaaslastega kingituseks hõbekõrvarõngad, pisikese nahkköites külalisteraamatu ning suure lillekimbu. Internetis täitsime osavõtjate lehe, kus pidulisi oli ennast kirja pannud üle kahekümne. Sünnipäeva alguseks oli kutse peal märgitud märgitud kell 16.30. Mina vaene lollike läksingi kohale karvapealt kella 16.30-ks. Kohvikus olid pisikesed ümmargused lauad kaetud valgete voodilinadega ja nende peale oli rullitud punane siidist tekstiil, mis meenutas jõuluaega.

Tegelikult jäi üldmulje üsnagi huvitav. Sünnipäevalapse ema oli Prantsusmaalt kohale tulnud ja koos väimehega kaunistas ta pruuni värvi muffineid mingi valge kreemi ja šokolaaditähekestega.

Sünnipäevalast kohal ei olnud. Istusin ühele seina äärde ritta seatud plastmasstoolile ja jäin ootama sündmuste käiku. Umbes paarikümne minuti pärast saabus hingeldades venetsueela-inglise segaperekond  oma lastega. Nad olid kartnud hiljaks jääda ja jooksid nii, et selg märg. Kui kell lõi viis, saabus üks teine prantsuse-inglise segaperekond oma kolme lapsega, seejärel juba tilkus kohale itaalia külalisi ja kelnerid hakkasid tooma lauale sampust ning veini, õlut, mahlu. Lõpuks tõi üks perekond martsipanitordi ja bulgaaria neiu tõi omaküpsetatud leiva. Sünnipäevalast aga polnud veel saabunud.  Lapsed pildusid koriandoleid ehk paberlitreid õhku, sest on ju saabumas karnevalide aeg. Mõned lapsed jonnisid, et tahavad süüa ja juua. Emad jagasid laiali plastist veetopsikuid kuid muffineid ei lubatud veel puutuda. Mõne aja pärast saabus juubilar. Ei mingit vabandamist tunnikese hilinemise pärast, kus sa sellega! Hakati kallistama ja musitama ning siis küsiti, et kes soovib vett või mahla. Avaldasin arvamust, et sooviksin hoopis shampust kuid sünnipäevalaps teatas, et selleks olevat veel vara. Jäin kohale puhtast ajakirjanduslikust huvist. Tahtsin teada saada kellaaega, mil on õige aeg shampust juua.

Siin pildil on veinid ja õlled, mida ei avatudki.

Kell lähenes kuuele….ja ohh imet! Võetigi lahti esimene shampus, mida aga ei jätkunud kõigile ja teist shampust mõistagi ei avatud. Koos ühe ameeriklannaga otsustasime, et teeme ise veel ühe pudeli lahti. Seejärel olid lapsed juba salaja palju muffineid nahka pistnud ja kuigi ma vihkan magusat kraami, otsustasin ikkagi proovida kuidas maitseb. Kuigi muffin oli jube magus, sõin ühe siiski peaaegu lõpuni. Nüüd tahtsin tõepoolest jalga lasta, kuid meie õpetaja märkas seda salakavalat plaani ja sundis mind istuma veel veidike.  Mingit muusikat, mängu või tantsu ei toimunud, kuigi oli tegemist „lapse“ sünnipäevaga. Õpetaja maitses ka martsipanist torti, mis olevat olnud veel magusam kui muffin.  Imekombel õnnestus mul siiski sünnipäevalapsega hüvasti jätta ja uksest välja hiilida. Koju jõudes olin nii suures suhkrudeliiriumis, et praadisin kiiresti ühe muna ja jõin klaasikese kuiva veini. Tõotasin endale, et ei lähe enam iialgi ühelegi siinsele sünnipäevale, kuid kujutan ette, et uudishimu saab siiski ka järgmisel korral võitu ja ükskord see mu tapab. 

Anneli Treumuth

25. veebruar 2014

Pisa, Itaalia

Lugu sellest kuidas mul Itaalias nahakasvajat eemaldati

Lugu sellest, kuidas ma käisin operatsioonil.

Mul oli jala peal mingi kanamuna suurune ovaalne lööve juba poolteist aastat ja otsustasin seda dermatoloogile näidata. Arsti juures tuli mulle meelde, et käsivarre peal elutseb juba palju aastaid üks pisike punane kublake, nagu kolmejalgse sääse hammustus. See kublake andis vahetevahel endast märku sügelemise, veritsuse ja  kerge õhetuse näol. Dermatoloog andis kohe saatekirja kirurgi juurde ja kirjutas sinna ka histoloogilise uuringu soovituse, kuna tegemist olevat nahakasvajaga. Broneerisime kirurgi vastuvõtu Volterra linna, sest Pisas oli järjekord juuni keskpaigani. Maksin operatsiooni tasu 29 eurot ja sõit haiglasse, mis asub meist 70 km kaugusel, võis alata. Kuna operatsioon aeg oli mul kell 8.30 hommikul, siis läksime matkabussiga haigla parklasse juba eelmise päeva õhtul, et olla varakult kohal. Tee Volterrasse oli jube, sest  paarist kohast olid vihmad kurvilise mägitee minema uhtunud ja alles oli jäänud vaid pool asfaldist. Igatahes asusime kirurgi ukse taha pool tundi enne vastuvõtu aega ja hakkasin raamatut lugema, sest tean juba itaallaste “kellatundmist”. Ukse taha saabus veel neli patsienti, kelle kõigi vastuvõtu aeg oli 8.30. Nemad mängisid telefonidega ja käisid aeg-ajalt suitsetamas. Ühe naise telefon helises vahetpidamata, sest talle helistasid ema, isa ja sugulased. Helin oli täpselt selline, nagu mingi pardi kõhulahtisuse lörin.  Vastuvõtt algas kell 9.00. Kõigepealt kutsuti üks naine mingi kasvajaga juuste sees, siis  üks mees mingi salapärase hädaga, seejärel üks vanem naine ja neljandana hõigati mind.  Kirurg küsis, et kas ma mõtlen, et 29 euroga saab ka histoloogilise uuringu? Jäin teda lolli näoga vahtima ja vastasin, et ei tea, sest mul pole nahakasvajate osas erilisi kogemusi. Arst seletas, et dermatoloog oleks pidanud andma mulle ka teise kviitungi, mille alusel saaks kublakese laboratooriumi saata. Küsisin, et mida peaksin tegema ja tema vastas alistunult, et Ok, ta tuleb mulle vastu ja annab saatekirja laborisse, kuid kas mul ikka on 30 eurot, et selle eest maksta. Vastasin, et loomulikult on mul 30 eurot. Arst ütles, et enne see proov siit laborisse ei lähe kui raha makstud. Andsin õele oma pangakaardi, haigekassakaardi ja saatelehe ning palusin selle anda tasumiseks minu kaaslasele, ehk siis Francole arsti ukse taga. Ise olin juba lõikuslaual, välisjalatsidtes ja täies riides. Isegi ühekordseid susse ei antud jalga. Arst hoiatas, et toimub mingi torge ja kõrvetus, seejärel lõigati kasvaja välja ja asuti õmblema. Arst küsis õelt, et kus asub tekstiilipood, sest ta peab oma diivanile uue katte õmblema. Lõpuks otsustas arst, et ta läheb kangast ostma Rooma ja kiitles oma õmblemiskunstiga. Mu haavale sai neli õmblust pandud ja seejärel selgitati et 8 päeva pärast võib perearst õmblused välja võtta…kui mul ikka on perearst. Vastasin, et muidugi on. Seejärel küsis õde et kuidas kirjutatakse sõna ESTONIA, et kas X tähega peale E-d, st EXTONIA, seletasin , et "S" nagu Siena.   Samal ajal lõi Franco kuskil neljandal korrusel lahinguid haigla juhtkonnaga, sest need näitsikud, kes ticketite eest raha võtsid, ei soostunud rääkima uuringu tulemuste kojusaatmise teemal. Post minevat kaduma ja MIS SIIS SAAB? Talle teatati, et me peame 30 päeva pärast tulema vastusele järele. Mingit lootust ei antud, et tulemused saadetakse postiga koju. Selline on kord ja see polevat haigla süü. Kui Franco oli mingile ülemusele jätnud tähitud kirja jaoks raha ja karjunud kõigi peale, keda oma teel kohtas, siis lubati vastus koju saata. Franco värises vihast nii, et ei saanud jopet kah selga panna. Matkabussis pidi ta kõigepealt pool tundi midagi sööma ja jooma, et üldse tagasitee ette võtta. Tõtt öelda, ma pole kunagi kuulnud, et Franco karjuks kellegi peale ja pole ka näinud, et ta läheks endast välja. Kuid eks näis kas tuleb siis vastus postiga koju või peame tõesti minema Volterrasse  tagasi. Ilus linn ju iseenesest. Järgmisel öösel varises alla 30 meetrit keskaegset Volterra linnamüüri ja suur jupp teed. Selle serval olevast suurest mitmekordsest elumajast evakueeriti kõik elanikud varavalges, nii et keegi ei saanud kaasa võtta isegi isiklikke asju. Toscanas on suurte vihmade tagajärjel pidevad erosioonid ja üleujutused. Pääsesime Volterrast tulema sõna otseses mõttes ÜLE NOATERA. 
30.jaanuar 2014.

Pisa

Anneli Treumuth

Lugu sellest, kuidas ma viinamarju korjamas käisin.

Meil on Toscanas oma „kodustatud“ veinimõis www.vallorsi.it  „Kodustamine“ tähendab seda, et viime sinna veinitallu kõik oma külalised degusteerima ja ostma ning soovitame ka kohalikele itaalia sõpradele  Vallorsi veinitalu, sest seal on vähemalt degusteerimine tasuta, hinna ja kvaliteedi suhe aga lausa suurepärane. Vallorsi, kui veinimõis, on asutatud 1966.a. olles enne seda tegeletud pikka aega hoopis leivaküpsetamisega. Kuna pereisal on neli tursket poega ja kahest pojast on saanud haritud veinimeistrid, siis muutis perekond oma tegevusala. Lisaks veinile pakutakse ka kõrgel tasemel taluturismi teenust. Klientideks on peamiselt Saksamaa turistid ja minimaalne talus viibimise aeg on üks nädal. Lisaks kõigele on töökal suurperel  Pisa linnas  oma restoran „I Santi“ (tõlkes pühakud), mis asub Imede Väljaku läheduses ning on klientide poolt taevani kiidetud. Nagu muinasjutus, töötab sealgi üks perepoegadest.  

Kuigi meie perele tuuakse vein tellimise peale otse koju, läksime septembri keskel ise sinnakanti ja ma mainisin, et tahaksin  osaleda viinamarjakoristusel (vendemmia) nagu lihttööline ning kirjutada sellest kogemusest artikkel ühele Eesti ajalehele. Stefano Bibbiani, üks peremeestest, oli sellega nõus, kuigi neil on olemas alaline tööjõud ja minu virkasid käekesi tegelikult vaja polnudki.  

Nagu kokku lepitud, sõitsingi 17. septembri hommikul tööriietuses ja kindad ning võileib kotis, oma elu esimesele viinamarjakoristusele. Talul on istandusi mitmes erinevas vanuses, ning mõistagi kasvatatakse erinevaid viinamarjasorte kokku 17-l hektaril. Kui mina põllule jõudsin olid 12 virka kätepaari juba ühe traktorikoorma jõudnud kõrgtehnoloogiliste masinate vahelt läbi lasta, st. traktori käru põhjas asub suur tigukruvi, mis juhib kobarad läbi pisikese avause ja ühest küljest kukuvad teise traktorikärusse kobara varred ning viinamarjad ise lähevad aastatepikkusele müstilisele teekonnale MARJAST VEINIKS JA GRAPPAKS. Mulle anti väga teravad pisikesed käärid, mis kujult meenutavad oksakääre ning Merlot viinamarjakobarate lõikumine suurtesse paarikümneliitristesse ämbritesse läks lahti.  Merlot järel korjasime veel Shiraz (Syrah) viinamarju, mis on varavalmivad sordid. Käesolev aasta on erakordselt saagirohke ja kobarad on ennast kasvatanud läbi väätide ja traatide, nii et kobaravart on mõnikord raske leida, kuid mingil juhul ei tohi kogemata vääti läbi lõigata. Kümneaastase istanduse vääti on muidugi võimatu läbi lõigata, sest see on käsivarre jämedune, aga noorematel istandustel on väät tõesti peenike ja saak on ka pisut väiksem. Mõnus on korjata kahekesi paaris, st. teisel pool väätide rivi kasvavaid kobaraid lõigub teine korjaja. Nii aga võib ka hooletuse korral oma sõrmest ilma jääda. Hommikul, kui töölised   on veel puhanud, kostab pidevat lõõpimist, jutuvada ja anekdoote ning sõimatakse roppude sõnadega Berlusconit, enne lõunasööki aga võtab väsimus võimust ja töö käib vaikselt nahistades. Lõunapaus algab minutipealt kell 12 ja kestab kella 13.00-ni. Kõik sõidavad põllult üles talu juurde, kus pererahvas sööb köögis ning töölised söövad kaunil avatud terrassil. Kõik söövad ainult võileibu. Mind kutsutakse nii tööliste kui pererahva lauda. Igaks juhuks lähen lahke pererahva juurde, kuigi näen, et minuga sõbruneda jõudnud töölised muutuvad väga kurvaks. Niipea kui peremees lauda istub, ütleb ta ainult ühe sõna „KOLMTEISTKOMASEITSE“. Küsin, et mida see peaks tähendama? Tuleb välja, et see tähendab viinamarjade suhkrusisaldusest sõltuvat veini kanguse  kraadi ja on pererahva söögilauas kõige tähtsam jututeema. Iga päikseline päev tõstab viinamarjade suhkrusisaldust, kuid samas tuleb olla väga täpne korjeaja määramisel, sest vihmane ilm paneb marjad omakorda riknema ning hallitama. Marju söövad ka faasanid ja metssead. Kahjuriteks on samuti teod.

Võileibade juurde pakutakse rose´ ja valget veini ning magustoiduks jäätist ja kanget maitsvat kohvi. Imetlusväärselt kiiresti on lõunatund möödunud, kuid õnneks on ka jõud taastunud.  Hakkame innukalt kobaraid lõikuma ning taaskord Berlusconit sõimama.  Sõim vaibub umbes kella nelja paiku ja tunnen, et mul löövad kükitamisest kõik jalalihased tuld välja. Töölised soovitavad mul tühja ämbri keerata tagurpidi ja tarvitada seda toolina. Ämbritool aitabki viimase tunni veel vastu pidada.  Töölised räägivad, et neile makstakse töö eest 7 eurot tunnis ja palgapäev on kord kuus.  Lõpetame oma tööpäeva minutipealt kell 17.00 ja sõidame pesema. Minu riided, sokid, kindad, pluus, seisavad kõik nagu skulptuurid iseseisvalt püsti, sest viinamarjade magusus on muutnud nad suhkrukujudeks. Nüüd näen, et teised loputavad kraani all oma vahariidest põllesid ja ongi puhtad poisid. Kindad on kõigil nn. “pika varrega“ et mitte käsivarsi kriimustada.    Vaatan veel viimase koorma kadumist mehhanismide sisse, seejärel pestakse suurest voolikust kõik traktorikärud ja riistad ning ongi tööpäev läbi. Koju jõuan surmväsinuna, lihaste valu pole veel nädala möödudeski järele andnud ja normaalseks kõndimiseks pean isegi valuvaigistit võtma. Jah, ei tule see vein nii kergelt lauale, olgu mehhaniseerimise tase ükskõik kui kõrge. Tõeliselt kvaliteetse toodangu saamiseks ei saa mingil juhul läbi ilma raske käsitsitööta. Vallorsi valmistab veine Argante, I Cerroni, Chianti D.O.C. , San Bartolomeo, Vermentino ja muidugi grappat. Meie tarbime Vallorsi punast majaveini ning maksame 1.70 liitrist.  Kujutan ette, et selline hind meeldiks ka Eesti veinisõpradele. 

Anneli  Treumuth

Pisa

Itaalia Lugu on avaldatud ajakirja "Vine" 2014 aasta jaanuaris, veebiväljaandes.

Uusaasta pidustused Itaalias

Ajaloost on teada, et ettepaneku uut aastat tähistada tegi Rooma jumal Giano (eesti keeles Janus). Tema võimuses oli avada kõik uksed, väravad, südamed ja sünnid ning seetõttu hakatigi aasta esimest kuud nimetama jaanuariks. Januse üks naistest kandis nime Jana, seega on Januste ja Janade käes jaanuarikuu võtmed. Kujutan ette,  et  1. jaanuaril, või üldse jaanuaris  sündinud lastele võiks selle jumala järgi ka nime anda.  Itaalias nimetatakse uusaastapidustusi “capodanno”, mis lahtiseletatult tähendab capo-algus või pea ja anno on tõlkes aasta.

 Jumal Janus ei osanud muidugi aimata, et tema algatus võtab nii tohutud pöörded ning et enamik maailma rahvastest lähevad sel päeval peast täiesti segi. Itaalias näiteks, on alates VII sajandist neid pidustusi peetud  eriti maniakaalsel kombel. On olnud ajad, mil 31. detsembrit ehk San Silvestro päeva mäletavad  minu siinsed lähikondlased kui hirmuööd, mil aknaluugid suleti ja lapsed pugesid kappi peitu. Eriti hull oli olukord mõistagi Napolis ja sellest lõunapoole jäävates linnades. Asi on nimelt selles, et Napolis, mitte ainult ei pillutud keskööl aknast välja vana kola, vaid lisaks ilutulestikule lasti pauku ka tulirelvadest päris tõeliste kuulidega. Minu itaalia keele õpetaja rääkis, et nende rõdu oli 1. jaanuari hommikul padrunikesti täis.  Tema sõnul vihisesid kuulid nagu rahesadu. Kuna akendest lendas välja vanu WC potte, televiisoreid, laudu, lauanõusid, siis mõistagi ei riskeerinud keegi parkida autosid elumajade akende alla, rääkimata veel tänaval jalutamisest. Kell üks öösel, hakkasid mööda tänavaid sõitma prahikoristusautod ja politsei, et korraldada tänavate puhastamist. Leebemal kujul levis traditsioon ka itaalia kesk-ning põhjapoolsetes regioonides. Näiteks Toscanas oli prahipildujate esirinnas Livorno linn ja ega  Pisa linnakodanikudki polnud süüst puhtad. Nüüdseks on saadud see vanakraami akendest välja loopimine siiski kontrolli alla ja vaesus sunnib inimesi viima oma träni vanakraami kauplustesse müügile. Mäletan,  et palju aastaid tagasi leidis see akendest vanade televiisorite ja muu kola väljapildumise komme järgimist ka Tallinnas ühes ühiselamus.

Mis toimub Itaalias aga tänapäeval? Vastupidiselt jõuludele, on üldine tendents, et  aastavahetusel ei taheta koju jääda. Õhtusöögid restoranides broneeritakse ette juba mitu kuud. Kõige soodsam vana-aastapeo osavõtutasu ühe inimese kohta algab 50.- eurost ja lõpeb nn. kesklassi jaoks 200.- euro ringis. 2011. aastal käisin 50.- eurose osavõtutasuga peol ühes turismitalus, kus pidutsejate arv ulatus umbes 100 inimeseni. Panin selga oma parima õhtukleidi, jalga kõige kaunimad tantsukingad ja sõin kodus nälja vaigistamiseks mõned suupisted ning seejärel asusime teele.  Söömisega on Itaalias sellised lood, et vana-aasta õhtusöök serveeritakse kella üheksa-kümne paiku öösel. Selleks ajaks ma tavaliselt magan või olen minestanud nälja kätte.  Tookord suutsin kannatada vapralt kella kümneni, mil hakatigi lauale kandma veini, valget leiba, sinki, vorsti, juustu ja muude hõrgutiste täiesti läbipaistvaid viilusid.  Seejärel saabusid kaks esimest käiku, mis on reeglina üks pastaga ja teine riisiga ning  kaks erinevat teist käiku, mis on alati üks kalaga ja teine lihaga. Vein toodi lauale suurte kannudega. Lõpetuseks serveeriti magustoit, kohvi ja pitsike kangemat kraami.  Seejärel algas tants ja ilutulestik. Üks noor naine tantsis laua peal, piserdas kõik külalised (kaasaarvatud minu ilusa kleidi) üle sampusega ja tegi seejärel algust striptiisiga. Mingit rahvakultuuri traditsiooni sealses turismitalus ei järgitud

Tegelik kombestik, millest Itaalia perekondades tänapäevani rangelt kinni hoitakse näeb ette, et sel ööl peab sööma keedetud läätsesid (võite kasutada   hernesupi retsepti) koos seajalavorstidega. Iga läätseke tähistab ühte rahamünti ja mida rohkem läätsi jaksad sisse uhada, seda rikkamaks saad järgmisel aastal. Seajalg aga sümboliseerib külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha.  Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Mõistagi lendavad keskööl sampuse pudelitelt korgid ja sinna juurde serveeritakse lõiguke jõuludest ülejäänud keeksi pandorot või panettonet. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha oleks tulnud aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.

TÄHELEPANU!  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel, kuid üritan sel aastal proovida esialgu 10 euroga J. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29. detsember 2013.a. Lugu on avaldatud "Võrumaa Teatajas" 31. detsember 2013. 

Arstiabi Itaalias,

Töötan Itaalias, Pisa linnas miinimumpalga eest ja maksan igas kvartalis makse 325.- eurot. Mul on siin oma perearst ja kõik selle riigi kodanikele ette nähtud soodustused tervishoiuteenuste kasutamiseks. Perearsti ja kiirabi teenused on Itaalias täiesti tasuta. Haiglaravi samuti. Puuduvad igasugused voodikoha ja muud sümboolsed maksud. Ravimitest on täiesti tasuta need rohud, mis on vältimatud elu päästmiseks. Näiteks ei pea maksma ainsamat senti antibiootikumide eest, mis on mõeldud mingi ägeda põletiku raviks. Kui näiteks vere kolesteroolitase on ohtlikult kõrge, siis selle langetamiseks mõeldud ravimid on täiesti tasuta. Siin peres, kus elan, on võideldud kaheksa aasta jooksul sellise haigusega nagu vähk. Kõik ravi on olnud  tasuta, kaasa arvatud 8000.- eurot maksev organismisisene valuvaigisti dosaator. Lisaks on rasket haigust põdeval inimesel võimalus osta auto 20% hinnaalandusega. Tasuta on ka südamestimulaatorid. Inimesed vanuses 65+ ei maksa arstivisiitide-, uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte midagi. Tasuda tuleb ainult 10.- eurot juhul kui tegemist on näiteks profülaktiliste uuringutega nt. põlve ultraheliuuring, aju skannermeetodil uurimine vms. Mina olen tööealine, seetõttu maksan eriarsti esimese visiidi eest 22.- eurot ja järgnevate visiitide eest 15.- eurot. Vere- ja uriinianalüüsid, mis on ülipõhjalikud ja võtavad enda alla kolm lehekülge, maksavad 58.-eurot. Eriotstarbelised analüüsid nagu näiteks borrelioosi uuring maksab 38.- eurot, kilpnäärme vereanalüüsid samuti 38.- eurot.   Kellel on kilpnääre haige, sellele patsiendile on väga paljud uuringud tasuta, näiteks südame kardiogramm, kuid nende tasuta uuringute nimekiri on pikk kaks A4 lehekülge. Rumeenia riigi (oli ka Bulgaaria, kuid enam mitte) kodanikke ravitakse tasuta ka siis, kui neil pole olemas ühtegi dokumenti. Näiteks kui mul oleks mustlase välimus, siis piisaks öelda, et olen näiteks Cefka Badis ja kõik arstiabi on tasuta, sest kardetakse, et kui mustlasi ei ravi, siis hakkavad levima mingid jubedad nakkushaigused. Seega nemad ei pea arstiabi saamiseks makse maksma. Üldse on Itaalia meditsiinisüsteem nii inimsõbralik, et alati kui elukaaslane tuleb apteegist rohtudega ja pole nende eest mitte midagi maksnud, siis ma ikkagi ei väsi imestamast. Meie peretuttavad, USA pensionärid, on tulnud Itaaliasse elama sel põhjusel, et siin on humaanne arstiabi. Seda peavad nad üheks kõige olulisemaks põhjuseks, miks  otsustasid vahetada kodumaad. Mis puutub aga hambaraviteenustesse, siis need on siin kallimad kui Eestis. Hambutute arvu kasvades, tundub siiski, et hinnalangust on selles meditsiini valdkonnas juba võimalik märgata.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29.november 2013.a   Avaldatud "Postimehes" 

Mida kingivad itaallased jõuludeks.

Turu-uuringud kinnitavad, et jõulukuuse all leidub riideesemeid pereliikmetele, CD, DVD plaate ja raamatuid sõpradele, veini tuttavatele ja elektroonilisi vidinaid iseendale. Traditsiooniliste mänguasjade ning maiustuste kinkimine lastele, jääb alla elektrooniliste vidinate ja  videomängude kinkimisele, ning tavatelefonid jäävad alla nutitelefonidele.

Jõulukinke hakatakse ostma kolm kuud enne jõule, kuid 49,4 % sooritavad ostu ajavahemikus 1-15. detsember ja 34,8 % kingisõltlastest tormlevad poodides vahemikus 16-31. detsember.

Kuna ma ei soovi kasutada üldistamise libedat teed, siis palun lugejatel ära kannatada veel pisut statistikat.

48, 7 % itaallastest kulutavad kinkide ostmiseks 100-300 eurot, 19,5 % panevad mängu 300-500 eurot, 8,5 % raiskavad rõõmuga   500-1000 eurot ja 3,7 % ei pilguta silmagi, kui kinkideks kulub üle 1000 euro. Teadupärast saavad nii tööl käivad itaallased kui ka pensionärid detsembris kolmeteistkümnenda palga või pensioni ning koguni 71 % ostuhulludest, ei jää ootama seda 13-ndat palka, vaid teevad ostu juba enne raha laekumist.

Lisaks ametlikule statistikale hakkasin küsitlema ka oma lähikondseid, sõpru ja koolikaaslasi, et mida nad sooviksid saada jõulukingiks. Mõned arvasid, et soovin neile kinki teha ning seetõttu vajan häid vihjeid. Kurvastuseks teatasin, et kasutan infot  vaid ajakirjanduse huvides. Niisiis, minu õpetaja soovis jõuluimet:  et Itaalia valitsus võtaks vastu mõne edasiviiva seaduse, otsuse või positiivse muudatuse. Mu elukaaslane soovis, et mitte keegi ei teeks mitte kellelegi ebavajalikke kingitusi. Ta võttis kohe tarvitusele ka vastavad abinõud ja helistas oma lähikondsetele, et mingit kinkimist sel aastal ei tule ja armastust ning hoolimist väljendatakse aasta jooksul pidevalt, mitte aga jõuluaegse „peavaluga“, mida kinkida. Pikapeale sugulased nõustusid selle seaduse muudatus-ettepanekuga. Koolikaaslased ütlesid, et nende lapsed tahavad kingiks saada kõike seda, mis on nende sõpradel, kuid tegelikkuses  kavatsevad nad lastele kinkida vaid riideid ja raamatuid. Lisaks selgitasin välja, et kogu oma teadliku elu vältel on itaallased täie südamerahuga neile kingitud vidinad pakendist lahti harutanud, õnnitluskaardi eemaldanud, ning seejärel kingituse lasknud teisele ringile st. uuesti pakkinud ja edasi kinkinud. Nüüd taipan, miks ma pole kunagi näinud, et meie kingitud õlasalle, ehteid, raamatuid kasutatakse. Selge pilt, järelikult on need  kingitud edasi oma sõpradele!

Neile, kes ei viitsi oma peaga mõelda on igas Itaalia supermarketis müügil nii-öelda „näidis kingipakid“. Seal sees on üks sampus, pudelike veini, pakk kohvi, jõulukeeks, kommipakk jms. Need koond-pakendid  on tõesti imeilusad ja sisu on suhteliselt praktiline, seetõttu on nad mõeldud kinkimiseks oma firma töötajatele, klientidele, perearstidele, advokaatidele ja miks mitte ka sugulastele ja sõpradele. Paki hind on keskmiselt 30 eurot. Lõhnaõli ja potte-panne itaallased teineteisele ei kingi. Asi on nimelt selles, et lõhnaõli kinkimine justkui vihjaks asjaolule, et kingi saaja on silma paistnud oma haiseva kehaga ja potid pannid on siiski mõeldud ju kodule, mitte personaalselt inimesele keda armastame.

Mulle isiklikult meeldib kingitusi teha, kuid tuleb tunnistada, et jõulumöll jätab mind täiesti külmaks. Ilmselt on see tingitud ealistest iseärasustest  ja jõuluvana on ikkagi laste rõõm. Omatehtud kingitusi võiks siiski teha, sest jõulud on tõesti hea põhjus avaldada hoolimist ja armastust ning tänu, just nende väikeste tähelepanuavaldustega, olgu selleks kasvõi lihtsalt jõulukaart.  Mr. Beanist eeskuju võttes, on tark tegu teha kingitus ka iseendale.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia  avaldatud ajalehes "Võrumaa Teataja" 30. november 2013.a.

Minu koolitee Pisas ja kontrollimatust immigratsioonist.

Elus mängivad rolli juhused. Kolm aastat tagasi sattusin pizzat sööma koos ühe itaalia keele õpetajaga, kelle kaudu sain teada, et Itaalias on välismaalastel võimalik keelt õppida väga soodsatel tingimustel. Selleks on üle terve Itaalia loodud CTP (Centro Territoriale Permanente) keskused, mis on mõeldud täiskasvanutele keele õpetamiseks. Aastane õppetasu on olenevalt kursuse tasemest 45 kuni 50 eurot ja õppeaasta lõpus saab sooritada eksami, mille tulemuste põhjal antakse vastav sertifikaat. Võimekad õppurid saavad ühe aastamaksu eest teha ka mitu kursust korraga. Kooli astumine mingit bürokraatiat ei kujuta, vaja on lihtsalt pass ette näidata ja õppemaks postkontoris ära maksta. See postkontori asi on küll imelik, aga ilmselt siis elektroonilisi pangaülekandeid paljud õppurid ei saa teha ja seetõttu tuleb kõigil postkontoris pool päeva järjekorras istuda enne luugi juurde pääsemist. (Itaalia postkontorid pole nõrganärvilistele, aga sellest mõni teine kord). Õppetöö toimub tavalise põhikooli ruumides ja kolmel päeval nädalas. Õpin juba kolmandat aastat ja kevadel saan sooritada C1 tasemetöö. Koolikaaslased on pärit Prantsusmaalt, Nigeeriast, Somaaliast, Kolumbiast, Tsehhist, Bulgaariast, Rumeeniast, Mehhikost, Hispaaniast, Indoneesiast….. ja samuti Itaaliast, sest Itaalias on tänaseni 10 % täiskasvanutest kirjaoskamatud. See tähendab, et 6 miljonit inimest ei oska lugeda ega kirjutada. Selline olukord on kestnud juba kümme viimast aastat ilma paranemise märkideta, sest suure sisserände tõttu araabiamaadest ning Aafrikast on kirjaoskamatute arv isegi kasvamas.  Esimene hea võimalus sotsialiseerumiseks ongi tegelikult kool, kust saab vastuseid igale pähekargavale küsimusele. Meie õpetaja, kena 60-aastane naine, on suutnud õppuritest luua sellise grupi, mis meenutab pigem perekonda kui akadeemilist klassi.  Ta organiseerib ka kooliväliseid üritusi, nagu ühised jalutuskäigud, rahvustoitude õhtud, kohtumised linnavõimudega ja piknikud. Imelik on see, et õpetaja, olles filoloog, ei oska isegi algtasemel ühtegi teist võõrkeelt. Olevat koolis õppinud pisut prantsuse keelt, kuid ei mäleta sellest midagi. Õpikud on täiesti värsked, st. praegu õpin raamatust mille väljaandmisaasta on 2013.  Raamat põhineb Itaaliat puudutavatel statistilistel andmetel, kultuuril, poliitikal jms. igatahes on raamat paks ja raske nagu telliskivi, kuid väga huvitav.   Itaallastele seal armu ei anta ja välja on toodud kõik nende head ning vead. Näiteks on seal kirjas, et Itaaliat kimbutavates hädades on põhisüüdlased raske ajalugu täis võõrvallutajaid,  katoliku kirik ja maffia. Iga peatüki järel toimub kirjalik teadmiste kontroll ja hindamiseks on punktisüsteem kus maksimaalne punktide arv on 100. 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis oma kooliteest. Lähen kooli jalgsi ning teekond on pikk ligi kolm kilomeetrit. Niipea kui nina koduuksest välja pistan, tervitavad mind igal nurgal aafriklased, kes kõik tahavad müüa möödujatele pabertaskurätikuid ja vihmavarje. Tegelikult on nad nn. „parkimise korraldajad“. Igaüks, kes soovib autot parkida, peab süsimustadele noormeestele maksma vähemalt ühe euro, seejärel panema raha ka parkimisautomaati ja kui seda ei tee, võib juhtuda, et autot kriimustatakse mingi terava esemega või antakse autole paar vihast jalahoopi. Politsei ja tegelikud parkimispolitseinikud ei vii isehakanud ärimehi minema, vaid teevad neile vaid aeg-ajalt märkusi, et „pange praht ikka prügikotti, jms.“ mida nad ka teevad.

Seejärel kohtan ristmikul vähemalt kolme rumeenlast, kes ei müü midagi, äärmisel juhul pakuvad autodele esiklaasi pesemise teenust ajal, mil valgusfooris on punane tuli. Mõistagi tuleks neile kõigile anda üks euro. Kust ma tean, et tegemist on rumeenlastega? Aga kui kerjused raskest tööpäevast ära väsivad, siis ootab neid meie maja taga Rumeenia numbrimärgiga auto. Pangaautomaadi all istub samuti üks inetu ja karvakasvanud kerjus, juhuks kui kellelgi tuleb mõte sularaha võtta, siis on tingimata vaja anda ka kerjusele üks euro. Järgmisele ristmikule on suisa elama asunud mustlaste suurearvuline perekond. Seal on selline suur muruplats, mis on täis mustlaste pampusid, toole, lapsevankreid (nad paljunevad jõudsalt)  ja nemad muidugi oma prügi ei pane iialgi kuskile kotti või konteinerisse. Kõik praht lendab automaatselt maha ja tuul kannab selle igas ilmakaares laiali.  Edasi kulgeb tee läbi vanema kvartali, kus kõik seinad on täis grafitit ja kirju NO TAV (treni alta velocita) , mis tähendab, „EI ÜLIKIIRETELE RONGIDELE“.  Muidugi on absoluutselt kõikidel akendel ja ustel, millest kooliteel möödun, trellid, sest itaallased oskavad pidada lugu turvalisusest. Kooli värava taga pean jupp aega kella laskma, sest värav langeb iga siseneja taga kohe lukku. Valvur, aga peab ju ka lõppude lõpuks aeg-ajalt oma asju ajama, seega tuleb tsipake oodata. Koolis on alates käesolevast aastast uus sisekorra eeskiri, mis näeb ette, et täiskasvanud ei tohi kasutada lastele mõeldud WC-d. Vastasel korral saab hukkamõistu osaliseks ja ei ole välistatud ka pedofiilias kahtlustamine.

Õhtupoolikul  häirib kahel korral  vaikset koolilapse elu lihast ja luust läbilõikav sireen, mis kuulutab lähedalasuva surnuaia väravate sulgemist, sest hoidku jumal, kui keegi sinna nelja meetri kõrguste müüride taha lõksu jääb.  Jah, Itaalias suletakse mõned väiksemad surnuaiad isegi päevaseks siestaks, rääkimata ööpimedusest. Mõtlen ikka, et miks ei võiks surnuaia väravate sulgemisest teavitada valjuhääldajast tuleva hoiatusega, aga EI! Tavaks on sireen!

Kontrollimatu sisseränne on sundinud itaallasi võtma tarvitusele täiendavaid turvameetmeid, mida Eestis veel ei märka, kuid võib-olla oleks viimane aeg ka  eestlastel endale teadvustada, et Eesti piir ei lähe enam Valkast vaid Maltast ja kõik, mis on hästi või halvasti teistes EU riikides jõuab suure tõenäosusega ka meie Maarjamaale. Lisaks lubas Itaalia president alustada vangidele amnestia andmist.

 Itaalias pole olemas sellist asja nagu toimetuleku toetus, niisiis…. mis te arvate,  mil viisil tuhanded vangist vabanejad, miljonid töötud ja võõra keele ning usutunnistusega immigrandid oma igapäevase leivakääru kätte saavad? Võib-olla tuleb tõesti otsida tõde piiblist, kus kerjustele annetamine on lausa vajalik. Pole ju meeldivam, kui inimestele tungitakse kallale tänaval ja rebitakse käest kott, murtakse sisse korterisse või autosse, varastatakse isegi surnud haudadest ja nõutakse laiba tagasisaamiseks omastelt lunaraha. Tundub õudne, kuid nii see on.

Pildil via Garibaldi "kaunistatud " majasein.

10.nov.2013.a. avaldatud "Sõnumilehes"