Minu Pisa.

Saatuse tahtel elan Pisas 2010. aasta sügisest, kuid temast kui kodulinnast hakkasin mõtlema alles hiljuti.

Pisa asub Itaalia keskosas, Toscana maakonnas, kümmekond kilomeetrit enne Arno jõe suubumist Türreeni merre. Tuntuks on ta saanud viltuse kellatorni linnana. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on kindlaks tehtud,  et siin elatakse juba alates viiendast sajandist e.m.a. Linna nimi on püsinud muutmatul kujul aegade algusest peale ja pidavat tähendama deltat. Põhjatuulte eest kaitseb linna Pisani mäeahelik ja suvesooja aitab hoida Türreeni meri. See on peaaegu ainus koht Itaalias, kuhu lumesajud ja külmakraadid ligi ei pääse.

Pisa on umbes Tartu suurune ülikoolilinn ja ülikool rajati 1343.a., siis, kui Eestis oli Jüriöö ülestõus. Ülikooli õppehooned on nagu hernekommid paisatud mööda linna laiali. Rektoraat asub Arno jõe kaldal ja seal töötab välissuhete alal üks keelekoolist saadud tuttav, kellega koostöös oleme sõlminud isegi ühe kontakti Tartu ja Pisa ülikooli hambaravi teaduskondade vahel.

See kaunis valge hoone on Pisa Ülikooli Rektoraadi peakorter via Lungarno Pacinotti 43/44.

Pisas on sündinud Galileo Galilei ning imelikul kombel on enamik Pisa kuulsusi olnud matemaatikud, füüsikud ja täheteadlased. Käisin siinses Leonardo Fibonacci nimelises koolis itaalia keelt õppimas ja tema oli see mees, kes tõi Euroopasse araabia numbrid. Pisa teadlaste nupukus on kinkinud maailmale elektroonilised kalkulaatorid 1957 ja isegi esimese personaalkompuutri , mis nägi välja nagu kirjutusmasin ja jõudis turule 1965, kuid nende tootmise oli sunnitud kuulus kirjutusmasinate kuningas, Adriano Olivetti, viima USA-sse.

 Turiste tõmbab Pisa linna siiski peamiselt „Imede Väljak“ kus asuvad romaani stiilis Toomkirik (fassaadil ilutseb aastaarv 1063), viltune, silindrikujuline ja marmorist kellatorn (kõrgus 55 m ja kallak 4,5 m, sünniaasta 1173), Itaalia suurim ja parima akustikaga Babtisteerium ehk ristimiskoda aastast 1153 ja Camposanto, mis on suursugune matmispaik koos sarkofaagide ja freskodega aastast 1280.

 Tekib küsimus, kuidas üks linn on suutnud rajada sellised erakordsed maailmaimed? Asi on nimelt selles, et Pisa oli Veneetsia, Genova ja Amalfi kõrval üks neljast kõige võimsamast merelisest impeeriumist ning omas Vahemerel mitmete sajandite vältel ülemvõimu.  Saratseenidelt Palermos röövitud kuld võimaldaski rahastada Imede Väljaku ehitisi. Arvatakse, et  kellatorni viltuvajumises võib olla süü arhitekt Bonnano Pisanol, kes lootis, et pinnas peab vastu marmori raskusele ja toppis osa vundamendiks ette nähtud raha oma taskutesse. Pinnas aga osutus vesiliivaks ja hoone hakkas vajuma.

Pildil vasakul on kalmistu, esiplaanil ristimiskoda, selle taha jääb katedraal ja kuna torn tahab ka igale pildile jääda, siis on ta ennast ligi 5 meetrit küljele kallutanud.

 Mõistagi võimaldas selliseid kolosse ehitada ka asjaolu, et kuulsad Carrara marmorikaevandused asuvad Pisast vaid 50 km kaugusel. 

Rõõm on tõdeda, et Pisa on üks hoolitsetumaid ja puhtamaid linnu Itaalias. Tasapisi restaureeritakse ajaloolisi linnamüüre ja peatselt soovitakse müüride peal avada jalutustee.  Müüride jalamile on rajamisel kaunid iluaiad. Otse Imede Väljaku kõrval asub Pisa botaanikaed (1544). See on koht, kus esimesena Euroopas võidi imetleda kohvipuu õisi! Hiljuti võttis itaalia kultuuriministeerium vastu seaduse, et iga kuu esimesel pühapäeval on riiklikke muuseume võimalik külastada tasuta. Kuigi Imede Väljaku katedraal kuulub kirikule, saab nüüdsest ka jumalakoda uudistada tasuta, kuid selleks tuleb ikkagi seista pikas piletisabas ja lunastada pääse, mille hind on null eurot ning mis kehtib suuremeelselt kahele inimesele. Torni pilet maksab 18.- eurot, Babtisteerium  ja surnuaed  kokku 7.- eurot. 

Linna pidustustest tuleb ära märkida selline omapärane sündmus nagu seda on uue aasta tähistamine 25. märtsil!!!!! See tähendab, et siia saabub uus aasta  liturgilise kalendri järgi. Teine tähtis sündmus on linna pühaku San Ranieri surmapäev 16. juunil. Kõiki neid sündmusi ehib luminara, ehk valgusmäng. Kesklinna hoonetel süüdatakse üle saja tuhande elava tulega küünalt, mis on  paigutatud kunstipäraste mustritena vastavatesse küünlajalgadesse ja ehivad majade fassaade ning Arno jõe kaldaid ning sildu. Jõel toimuvad regatid ja sildadel traditsioonilised etendused.  Vaade Arno jõe kaldapealsetele hoonetele. Pildil vasakul on näha üks sinine hoone. See on Palazzo Blu, Pisa esimese ja viimase doodži hoone 14.sajandist ja ühtlasi minu lemmikmuuseum.  Arno jõgi on 241 km pikk ja suuruselt 8-ndal kohal Itaalias.

 On tõeliselt kahju, et tavaliselt peatuvad turistid Pisa linnas vaid paar tundi. Tegelikult on Pisa ideaalne koht kuhu jääda paigale vähemalt nädalaks-paariks. Kuna siin on majutusasutuste, isegi toiduainete ja bensiini hinnad palju soodsamad kui näiteks Firenzes või Luccas, tasuks Toscanaga tutvumiseks elada just Pisas. Linnas asub rahvusvaheline Galileo Galilei nimeline lennuväli ja need, kes ei soovi rendiautoga seigelda, saavad hea rongi- ning bussiliikluse tõttu võtta sihikule näiteks Casciana kuumavee termid, Terricciola veinimõisad, Lucca vanalinna, maailmakuulsa karnevalilinna Viareggio, sadamalinna Livorno, mis kõik asuvad vaid pooletunnise tee kaugusel.  Firenze kunstiväärtused, Toscana võrratud mägilinnad ja keskaegne Siena pole samuti ületamatus kauguses.  Edasi-tagasi bussipilet Firenzesse maksab vaid 10.- eurot.

Teisel kohal kuulsuselt on Pisast vaid 11 km kaugusel,  Calci linnakeses, asuv väga põneva ajalooga satserdoti munkade klooster Certosa di Calci, mis on täielikult restaureeritud ja kaunis kui loss! Mäed, vanad oliivipuud ja rosmariinid kutsuvad jalutuskäigule kloostritagusesse lopsakasse loodusse.  Klooster on rajatud aastal 1366. Rannapuhkuse saab veeta Pisast 10 km kaugusel asuvas Marina di Pisas või veidi eemale jäävas Tirreenias. Marina di Pisas valmis 2013.a. suvel väga ilus ja kaasaegne luksusjahtide sadam. Sealset randa hakati juba 2000.a.  kindlustama suurte marmor- ja graniitrahnudega, sest meri tungib vägisi peale ja  liivarannad on praktiliselt kadunud, kuid liikudes edasi lõuna suunas on need veel olemas. Pildil Marina Di Pisa jahisadam.

Nagu igas sadamas, võib sealgi kohata eestlasi. Lugesin rannas raamatut kui kuulsin eestikeelset juttu. Selgus, et noored jutlejad olid tulnud otsima Pisasse korterit. Lilith õpibki nüüd Pisas itaalia keelt ja Madis töötab lennuväljal RyanAiri lennukite mehhaanikuna. Siin elab juba pikki aastaid koos oma perega ka Janika, kes töötab giidina.

Pildil on Pisa uus raamatukogu, mis asub Arno jõe kaldaäärses pargis ja valmis 2013.a.

Minu lemmikpaikadeks ongi  kujunenud Pisa uus raamatukogu ja matkarajad Medicite akvedukti lähistel. See "veevärk" sai valmis 1613.a. ja varustas Pisa linna veega ligi 300 aastat.

Olles elanud kolmes erinevas Itaalia piirkonnas ja reisinud selles saapasääreriigis peaaegu igas maakonnas, leian, et see on üks rahulikumaid, soodsaima kliimaga ja hoolitsetumaid paiku Itaalias. 

Anneli Treumuth ,veebruar 2015, Pisa
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised"

Kuidas Itaalia kasutab struktuurifonde

Soe lõunamaa, Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa, Itaalia, on pikka aega elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ja ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Maksudest kõrvalehoidjate käest jääb riigil igal aastal saamata 200 miljardit. Kui kõik maksaksid seadusekuulekalt makse, siis saaks välisvõlg tasutud 10-ne aastaga. Finantskontroll on nõrk ja maksud olevat liiga kõrged, seega langeb ülalmainitud võimalus kohe välja.  Riigi SKP aga näitab samal ajal vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias „viisaka“ käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele, kuid ka nemad hoiavad kõrvale maksude maksmisest. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada ja eriti räpased on Lõuna-Itaalia teed ning tänavad. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna näljasele kala, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei kala ega õnge.

Anneli Treumuth, 18.09.2014, Pisa, Itaalia (Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas okt.2014.a.)

Itaalia olevik on tume (põgenikest)

See on Itaalia, mitte “ideaalia”.

Mingil saladuslikul moel on tavaks saanud Itaalia idealiseerimine. A la` : maailma parim köök, kogu maailma moemeka, kõige ilusam keel,  kirglikud mehed,  maailma kunstiväärtuste kõige kõrgem kontsentratsioon,  kaunis muusika, parimad näitlejad, võrratu kirjandus, kliimast ja loodusest rääkimata.  Tegelikult on Itaalia täiesti tavaline maa, koos oma võlude- ja valudega.

Arvan, et see üle-idealiseerimine on  samuti üheks paljudest põhjustest, miks musta-ja kollase mandri elanikud peavad Itaaliat üheks atraktiivseimaks paigaks, kus oma pagulus veeta ja seejärel vaikselt juured alla ajada ning paigale jäädagi. See oleks üsnagi  normaalne, kui sisseimbujad järgiks ühte põhireeglit: “ Roomas käitu nagu roomlane” . Üks väike seik: läksin oma itaallasest kaaslasega rahvaste sõpruse peole, mille korraldasid Pisas elavad välismaalased, et edastada oma ideed ja mõtted Pisa linnavalitsusele. Heast tahtest andis kohalik võim peoks tasuta ruumid ning linna juhid kuulasid hoolega, mis mõtted ja ideed immigrantidel on.  Mu kaaslane tervitas meie tuttavaid keelekooli päevilt, sh. somaallasi, etiooplasi, tuneeslasi kättpidi ja südamlikult. Üks nendest musta mandri külalistest lükkas pakutud käe tagasi, sest tema usk ei lubavat kätt anda. Huvitav, et seesama usk lubab neil Somaalias pidevalt  sõdida ning kurikuulsa  piraatlusega tegeleda, aga tervituseks kätt anda ei luba!

Talvel passisid pagulased parklates ja kerjasid raha , nüüd suvel on nad ennast sisse sättinud randades. Eilne rannapäev nägi välja selline: kõigepealt möödus meist stiilipuhas neegrinaine, pealael korv müügiks pakutavate kulinatega ning selga oli tal riideribaga seotud unine beebi. Seejärel tülitas meid veel kolm samasorti kauplejat, siis üks mees kes karjus cocco-bello, cocco-bello ja müütas kookost ning rongkäiguga olid ühinenud veel mitmed päikeseprillimüüjatest hindud.  Iga nädal saabub Itaaliasse paadipagulasi tublisti üle tuhande hinge, paljud lapsed on topitud paatidesse ilma vanemateta. Kas eestlane kujutaks ette, et näiteks Kärdla sadamasse saabuks iga päev sadu paate nagu Trooja hobuseid, kust valgub välja kodutute ja töötute armee, kes kõik tahavad süüa ja oma loomulikke vajadusi rahuldada?  Tagatipuks on põgenikel kaasavarana kaasas ka natuke tuberkuloosi, aidsi ning ebola viirust. Kui EL kavatseb hakata pesema Eesti poliitikute ja nemad omakorda eesti rahva ajusid ning koputama südametunnistusele, et kõik EL liikmesriigid peavad hakkama vastu võtma pagulasi, siis sellega ei tohiks mingil juhul nõustuda. Itaalia siseminister Angelo Alfano lubas peatada rannaliival kauplejate rongkäigu. Aga mil moel, seda keegi ei tea. Ilmselt ainult sõnades, sest vastasel juhul peavad need kauplejad ju leivapalukese saamiseks hakkama kerjama, röövima ja tapma. Kuritegevuse enneolematu tõus, korteriröövid ja kallaletungid on juba niigi ületanud igasuguse mõistuse piirid. Põgenike  hukkumise vältimiseks käivitatud meetmed nimetusega Mare Nostrum, on põgenike arvu tänaseks hoopis kolmekordistanud.  Käesoleval aastal on randunud Itaalia rannikule juba üle 100 000 immigrandi. Olen mõelnud, et võib-olla on see immigrantide sissevool Aafrikast, Lähis-Idast ja Aasiast lihtsalt  karmavõlg ajast, mil Mussolini surve tõttu Lõuna-Itaalia  maffiale, põgenes riigist ligikaudu miljon elanikku USA-sse. 

Muret teeb see, et rahvas ei tea kuhu on teel Euroopa Liidu paguluspoliitika ja kas meil on Euroopas  õigus elada inimväärset elu ilma võõra usu ja rahva seninägematult suure pealetungita?  Tean väga hästi, et seda nimetatakse rassismiks,  kui me ei nõustu võtma oma koju elama sadu tuhandeid tõmmusid, aga kui valge rass selle all kannatab, siis nimetatakse seda  humanismiks. On ülimalt imelik, et sellisele kolossaalsele sissetungile pole EL seadnud absoluutselt mittemingisuguseid piiranguid ega regulatsioone.

14.08.2014

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia    (artikkel on avaldatud Nelli Teatajas 12.september 2014)

Kalalkäik Vahemerel

Meie sugulane Guido on sündinud Messinas, kuid praegu elab Itaalia saapaninas täpselt suure varba kohapeal. Kuna mees on 59 aastat olnud merega sinasõber, siis reisi turvalisuse pärast paanilist hirmu tundma ei pidanud. Messina väina kaldal on tal puust mootorpaat ja sellega tegime esimese merereisi. Mina kui tsiviliseeritud kodanik nõudsin endale päästevesti. Seda otsiti mööda paadisadamat taga tubli veerand tundi, kuni leitigi! Olin täiesti naeruväärne oma vestiga ja veel lollim oma igasuguste küsimustega püügilubade ja muude kalapüügieeskirjade kohta.  Guidol pole eladeski olnud mingeid püügilubasid ega päästeveste. Kipperi ehk väkepaadi juhiload siiski on olemas, aga neid pole iial keegi kontrollinud. Itaalia merepolitsei kontrollivat vaid suuremaid laevu.

Messina väina vesi on tänu hoovustele väga puhas, kuid hoolimata kõrgest õhutemperatuurist on vesi alati suhteliselt külm. Traalisime terve hommikupooliku ja saime saagiks vaid pisikese sardiini, mille lasime vette tagasi. Lõunaks ostsime poest suure alalunga nimelise kala, mille liha on tume nagu tuunikalal ja suurus sama nagu mõõkkalal. Grillisime seda Guido õues naabrinaise karjumise saatel. Kõigepealt tegi sinjoorale tüli grillsöe suits ja hiljem tekitas kadedust krõbedate külgedega delikatess. Kuna õhtupoolikul Messina väina hoovused muudavad suunda, siis läksime uuesti kalale. Meile anti rannas pisikesi vihjeid kalaparvede kohta. Guido paadis on ka sonar, millega näeb mitmekümne meetri sügavusele, seega kalaparve kohale jõudes pole muud muret kui kiiresti välja tirida kala-kala järel nagu tavaline konveieritöö. Püüdsime ämbritäie suuri sardiine. Neid kutsutakse nimega „sarde“ , aga väikesi kutsutakse „sardini“.  Guido puhastas kõik kalad juba merel ära ja sardede pead ning sisikonnad läksid merevette suurtele kaladele toiduks. Õhtusöögiks piisas vaid mõnest fileeritud ja friteeritud sardest, ülejäänud panime soola nagu heeringad. Kaks sardiini jätsime mädanema, et nendega järgmistel päevadel suuremaid kalu ning kalmaare püüdma minna. Rannas päiksevarju all istus mulle juba eelmisest reisist tuttav paksuke mafiooso. Tema kalalkäik näeb välja selline: annab käsu poistekamba liidrile, kes omakorda annab käsu oma „alluvatele“. Nn. viimase lüli poisid tervitavad randuvaid kalamehi ja küsivad „isakesele“ parima osa saagist. Meie oma silkudest ei pidanud midagi ära andma. Vedas.

 Sõitsime järgmisel päeval praamiga üle Messina väina. Praamiliiklus on seal katkematu ja 20 minutiga olime teisel kaldal. Messinast läbi sõites jäi silma absurdini ulatuv mustus teedel ja tänavatel. Messinalased ise on  lõhnastatud, sätitud, meigitud ja lakitud. Rõdud on lilletatud, aga oma koduümbruse praht ei paista kedagi häirivat. Meie reisisihiks oli 100 km kaugusel asuv San Giorgio kalurilinnake Gioiosa Marea vallas. Selles linnakeses on mu kaaslane sündinud, seega piisas vaid tema ema perekonnanime mainimisest kui meisse hakati suhtuma nagu kuninga kassidesse. Võtsime platsi sisse Il Cicero nimelises kämpingus ja hakkasime otsima paadilaenutusi. Selgus, et kõik paadid on broneeritud vähemalt 3 päeva ette.  Siiski saime tutvuste kaudu suure kaheksale inimesele mõeldud mootorpaadi ja  ülejärgmisel hommikul olid meil kõik salarelvad kalmaaride püügiks valmisolekus number üks. Ilm oli täpselt nõuetekohane: mitte ainsamat pilvevahtu, tuulekiirus null meetrit sekundis ja meri sile nagu õli (nii on neil kombeks öelda). Läksime sadamasse 10 minutit enne kokkulepitud aega ja siis hakkas peale „itaalia kino“. Paat oli tankimata, omaniku väitel oli bensiinijaamas järjekord ja tal olevat paat juba hooaja lõpuks ette valmistatud, seega pidi ta nüüd jälle kõik juhtmed ja voolikud uuesti välja otsima. Ehh, igatahes pooleteise tunnise hilinemisega saime paadi kätte. Ladusime omanikule peo peale rendiraha 110 eurot ja õhtul lubati arvestada kütuse kulu veel juurde.  Viskasime sadamast väljudes ühe salarelva juba paadi taha lohisema ning kohe võttis konksu otsa üks imeilus tuunikala. Saak paati tiritud, kihutasime meeletu kiirusega Eolie saarestiku suunas. Poole tunniga jõudsime Vulcano saare alla ja liginesime sellele sama ohtlikult lähedale nagu kurikuulus kapten Schettino Giglio saarele.  Hing jäi küll korraks kinni, aga paat pääses õnneks karidest puutumatult mööda. Nüüd on selge, miks paate üürida eriti ei taheta.  Teisel pool seda vulkaanilist saart heitsime ankrusse, et paadis maha pidada üks väike piknik. Veealune maailm paistis kristallselgest veest oma veetaimede ja kivikestega nagu peopesal. Vein-viinamarjad-vetikad! See hetk ei olnud midagi taolist, mille kohta võinuks öelda: „Jah, vot sellest olengi unistanud!“ see oli midagi, millest kindlapeale ei oleks osanud unistada. Kuigi olen varem ühel Eolie saarestikku kuuluval müstiliselt kaunil Salina saarel käinud ja seal kappareid korjanud, ei saa miski ühe metsiku kalaretke vastu. Peale piknikut hiivasime ankru ja alustasime kalmaaripüüki. Sõitsime nende mereelukate asualale ning hakkasime tegema ettevalmistusi spetsiaalsete püügivahendite laskmiseks 600-800 meetri sügavusse. Kõigepealt valguslambikese kruvimine mingi megaharpuuni külge, siis mädanenud silgu mähkimine ümber püügiriista. Seejärel õng ise kerib kogu kupatuse ettenähtud sügavusse. Seejärel ootamine, et midagi juhtuks. Aga ei juhtunud mitte kui midagi! Lõpuks sundisime õnge oma jõhvi üles tagasi kerima ja selgus, et Sitsiilia kaupmehe müüdud lambike oli läbi põlenud. Õnneks oli meil kaasas veel üks tugevam varulamp. Kogu tegevus algas otsast peale. Niimoodi hekseldasime läbi kogu asuala, aga kalmaaridel oli vist siesta nagu õigetel vahemeremaade kodanikel olema peab ja neid ei häirinud meie valguslambike. Kalmaarid elavad nagu õiged itaallased kunagi, vilgast ööelu. Seega oleks õige olnud kalale minna öösel. Randa tagasi jõudsime meiegi „täpselt kokkulepitud ajaks“ st. poolteist tundi hiljem. Maksime 80 eurot paadikütuse eest ja suundusime kämpingusse, et  190 eurot maksma läinud tuunikala õhtusöögiks ette valmistada. Tegelikult kolme peale jagades polegi nii hullult kallis roog :)  Järgmiseks aastaks lubasid mehed San Giorgio rannale oma paadi muretseda ja sinna terveks septembriks ning oktoobriks paigale jääda. Absoluutselt kõik soovijad saavad selle meiega kaasa teha, sest kipper Guido on nõus individuaalselt iga kalausku inimesega tegelema.  https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KalapuukVahemerel?authkey=Gv1sRgCN-mvtbukeaKxAE

Anneli Treumuth    05.sept.2014.a. Pisa, Itaalia 
Artikkel on avaldatud 15.okt.2014 Eesti Ekspressis Kohvri rubriigis

Itaalia tänavamoest, no karju appi!

Moeteemadel kirjutama ajendas mind ühe sõbranna küsimus, et „kas itaallased on moeahvid?“ Koheselt meenusid paar uut moesuunda, mis Itaalia suvises päikeselõõsas, tundusid karjumapanevalt ebanormaalsed. Need on nimelt ratsasaapad ja pika jalgevahega püksid (haaremipüksid). Ise käin suvekuumuse tõttu lugematuid kordi päeva jooksul duṡṡi all ja õues hiilin mööda varjulisemaid tänavaid, ning mõistatuseks jääbki kuidas on võimalik 30-40 kraadises lõõsas saabastega ringi käia. Ju siis pean sõbrannale vastama, et „jah, üsnagi mitmed itaallased on moeahvid!“  Haarasin ka kaamera ja tegin toidupoodi sisenedes mõned klõpsud. https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KasItaallasedOnMoeahvid?authkey=Gv1sRgCMH_sfHr8JD6qgE

Esimestel minutitel õnnestus tabada vaid üks saapakandja, kuid neid on mõistagi rohkem.  Supermarketis oli ostlejate riietus täielik katastroof: kes oli tulnud aluspesus, kes täiesti mingites ebamäärastes hõlstides.  Et Itaalia kui moe Meka ja Eesti kui kalli kodumaa moeelamuste vahel paralleele tõmmata lasin moeteemadel peas veelkord laagerduda ja mõtlesin asja üle tõsiselt järele. Üldrahvalikke koolitusi ju igapäeva- ja tänavamoe teemadel ei toimu. Kuskilt leidsin sellise definitsiooni:

Mood on selleks, et saata kaaskodanikele sõnumeid sõnatus keeles. Riietuda tuleks võimalikult mugavalt jälgides ilmastikuolusid, aset leidvaid sündmusi ja kui see ülesanne osutub liiga raskeks, siis tuleks häbenemata küsida nõu sõbrannalt või stiilinõustajalt.

See väide, et Itaalia on maa, kus kõik käivad ringi stiilses ja elegantses riietuses, tundub olevat lihtsalt üks paljudest legendidest. Ei aita Versaci, Armani,Prada, Dolce-Gabana, Roberto Cavalli ega mitte keegi teine kui ikka iseendal pead otsas pole.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

2014
   

Kes on Franco?

Kes on Franco?

Franco sündis Sitsiilias 12-ndal maikuu päeval 1942.a. Tema ema läks Sitsiiliasse sünnitama selletõttu, et perekond elas Itaalia poolt koloniseeritud Liibüas koos kahe tütrekesega ja emale tundus, et ohutum on sünnitada oma õe juures väikeses Gioiosa Marea kalurikülas, Messina provintsis.  Kuna isa selle sünnituse juures ei olnud, siis imelikul kombel ei võtnud ta oma esimest poega kunagi päriselt omaks.  Kui Franco sai kolme aastaseks, läks ema oma lastega Liibüasse abikaasa juurde tagasi ja viie aasta möödudes sünnitas veel ühe poja, kellest sai isa lemmiklaps. Nende kolme aasta jooksul, mil isa oli üksi Liibüas, müüs ta kogu oma pere majakraami maha, selleks et päästa oma vend kaardimängu võlgade eest vangi minemast. Järele ei jäänud ei voodilinu, käterätte ega lauanõusid. Ema, oma kolme lapsega, pidi alustama kodu sisseseadmist nullist. Elati Liibüa pealinnas Tripolis ja kuna seal oli olemas ka Itaalia kool, läksid tütred kooli, kus õppetöö käis itaalia keeles. Õde Lucia oli Francost vanem 4 aastat ja Amelia 3 aastat. Kui poiss sai kooliealiseks pandi ta samasse kooli koos õdedega, kus õppis kuni kuuenda klassini. Kuna Mussolini oli sõja kaotanud ja pere oli nö.  „näljas ning paljas“ pöörduti tagasi Itaaliasse. Itaalias polnud sõjajärgselt majanduslik olukord samuti märkimisväärselt parem  ning nad suunati oma kodumaal elama Laterina põgenikelaagrisse Arezzo provintsis Toscana maakonnas. Isa töötas elektriliinide insenerina ja tegi ka kaevude kaevamise ning muid tehnilisi töid, ema oli kodune, kuid teenis pisut lisaraha õmblustöödega.  Laagris elati veidi rohkem kui üks aasta. Magada tuli põhuga täidetud kottide peal ja teistest perekondadest eraldasid neid barakkides „vaheseinteks“ ülesriputatud tekid. Kahjuks juhtus just see talv olema väga karm ja lapsed nägid oma elus esimest korda lund ning külmetasid nagu kärnased koerad täiesti ebainimlikul kombel. Riik jagas pisikest toimetulekuraha ja riideid, kuid need polnud talveriided. Lõpuks eraldas riik neile kolmetoalise kuid pisikeste tubadega korteri Livornos, kus Franco elas kuni sõjaväkke minekuni. Sõjaväeteenistus kestis kolm aastat ja väeüksus asus Vigevano asula lähistel Pavia provintsis Lombardia maakonnas. Tegemist oli bersaglieride sõjaväeosaga ehk rünnak-rühmlastega. Algusaastal Franco vihkas sõjaväes absoluutselt kõike: vastiku maitsega toitu, ülbeid ülemusi, 50 mehelisi magalaid ja muid raskeid elamistingimusi. Igal öösel haudus ta põgenemisplaane, mida aga ellu viia ei õnnestunud. Kui ta sai aga seersandiks muutus olukord tunduvalt paremaks. Peale kolmeaastast teenistust tuli ta sõjaväest tulema ja mõeldes veel praegu nendele ennasttäis harimatutele ülemustele, tulevat tal oksemaitse suhu. Peale sõjaväge isa ei võimaldanud pojale edasiõppimise võimalust ja noormees läks tööle. Kõigepealt tegeles ta jäätisekohvikute varustamisega nn. esmase toorainega ja seejärel juuksuritöökodadele vajalike materjalide müümisega. Selle tööga seoses sõitis ta läbi terve Itaalia.  Töö kõrvalt siiski käis raamatupidamise kursustel ja püüdis ennast igati harida. Kuna Franco oli erakordselt ilusa välimusega mees, siis kuni 28-nda eluaastani kulus aeg peamiselt naisi taga ajades.

Ühe kurvalt lõppenud armuloo tagajärjel otsustas ta südamevalu vaigistamiseks abielluda esimese ettejuhtuva kaunitariga. Aga see oli suur viga, sest naine oli usklik, kitsa silmaringiga, koduse eluviisiga ja traditsioonilise ning konservatiivse ellusuhtumisega. Ametilt oli naine õmbleja. Kuna naine hoidis kümne küünega kinni oma harjunud eluviisidest ja elukohast, siis asus värske abielumees elama oma abikaasa kodulinna Pisasse ja sai töökoha postkontorisse. Peagi sündis perre tütar, kelle kasvatuslikud küsimused otsustas kõik naine, sest karune mees ei sobivat õrna naishinge suunajaks. Tütar pandi kooliealiseks saades nunnade kooli ning temast kasvas piiratud silmaringiga, frigiidne ning üksik naine, kes jäi oma vanemate juurde elama kuni 40-nda eluaastani. 

Franco jätkas töötamist postkontoris, algul tavalise arveametnikuna ja hiljem direktorina. Oma töökohast leidis ta kena armukese, ning elas ligi kolmkümmend aastat kaksikelu.  Pensionile jäädes ei saanud ta salakallimaga enam kohtuda ning kavatses oma abielu lahutada, hoolimata sellest, et Itaalias on see väga raske ning mees jääb kohtuotsusega kodust ilma. Olles valmis oma plaanist abikaasale rääkima, avas naine oma suu esimesena ja teatas, et tal on avastatud vähk. Franco mõtles asja üle järele ja otsustas ennast pühendada naise eest hoolitsemisele. Tema kaalutlus kõlas nii: „kui mina oleksin haigestunud, siis olen kindel, et abikaasa oleks minu eest hoolitsenud“. Lisaks vähkkasvajale haigestus naine ka Parkinsoni tõppe. Võitlus haigustega kestis 8 aastat ja naine suri 69 aasta vanuselt.  Selleks hetkeks oli ka Franco tervis täielikult läbi. Tal olid tekkinud südame rütmihäired ning kõrgvererõhutõbi. Koheselt peale abikaasa matuseid hakkas Franco skype vahendusel otsima endale uut elukaaslast. Itaalia naiste suure asjatundjana, välistas ta nad koheselt. Kahe nädala jooksul suutis ta leida ühe kandidaadi  Bulgaariast, teise Lätist ja kolmanda Eestist. Kuna oskasin itaalia keelt, siis jäi valik minu peale pidama, sest tema inglise keel oli nõrguke ja sellele nõrgale jääle ta ei julgenud suhet rajama hakata. Franco ostis kohe lennupileti ja broneeris hotelli Riias, kuhu sõitsin oma autoga. Skeem võis olla ka selline, et kui mina osutun mittesobivaks, siis tuleks veel kõne alla kohalik lätlanna. Õnneks osutusin ma väga meeldivaks inimeseks J ning Franco tuli uuele kohtamisele juba Tallinna. Seejärel käisime Niiluse reisil, puhkasime koos Tirreenias ja oligi kätte jõudnud aeg teha  tütrele teatavaks, et majja tuleb uus naine. Tütar sõnas seepeale: „arvasin, et sa oled targem ja oskad hinnata vabadust“, pakkis oma asjad, võttis kassi kaenlasse, ostis pisikese korteri ning ei võtnud isaga ühendust ligi kaks aastat. Isa kõnedele ta ei vastanud. Kui isa kirjutas tütrele kirja, milles palus tema endise kodu võtmed tagastada ja panna need lihtsalt postkasti, tärkas tütres seoses hirmuga pärandusest ilma jääda, taas enneolematult suur isaarmastus ning nad suutsid omavahel ära leppida. Seoses sellega, et Franco ei käitunud oma abikaasa surma järgselt nii nagu peab, st. ei nutnud iga päev kummuli tema kalmul, ütlesid temast lahti kõik sõbrad ja enamik sugulasi.  Franco aga kurvastanud põrmugi. Ostis hoopiski  matkabussi ning viis täide oma eluunistuse, milleks oli reisimine. Nüüdseks oleme oma reisiteekondadest suutnud joonistada Euroopa kaardile tiheda ämblikuvõrgu ning käinud ka paar korda ka Aafrikas. Iseloomult, oma vaimsuselt ning hingelt on Franco mängur. Kaardimängukiusatusest on ta suutnud lahti saada ning nüüd võtab oma elu lihtsalt ja lustiliselt. Ta on hakanud laenutama raamatukogust sügavasisulisi ning filosoofilisi raamatuid (raamatulugemise ja reisimise harjumust tema eelmises peres polnud). Järjekindlalt tellib vaatamiseks filmiklassikat, lahendab ristsõnu, käib „kolmanda nooruse“ ülikoolis inglise keelt täiendamas, paar korda nädalas võtab võimlemistunde ning paar talve käisime ka tantsukoolis. Tema jaoks pole olemas ei halba ilma ega kehva tervist: absoluutselt igal õhtupoolikul sõidame me kuskile avastusretkele, kas mere äärde või mägedesse, kas linnadesse või küladesse. Tal on kombeks öelda: “ oma nelja seina vahel ma surma oodata ei kavatse!“ Franco on inimene, kes annab alati rohkem kui võtab, tal on stiili, huumorisoont, nii mehelike kui naiselike kodutööde oskusi, millest eriliselt vaimustav on tema „kodurestoran“.  Mis võiks saatusel veel varuks olla, see teda ei huvita, kuna ta elab vaid käesolevas hetkes.  

Anneli

14.aprill 2014

Pisa

Lugu on avaldatud ajakirjas "Saatus&Saladused" juuni 2014 

Kelmused Itaalia toiduäris

Kelmused Itaalia toiduäris.

Seda, et Itaalias on kehv söök, ei usuks keegi, sest legend Itaalia köögist kui parimast maailmas, on liialt juurdunud.  Kuid ettevaatust!

Kuulsaks on saamas ütlus: "Itaalias pole miski nii, nagu näib". Kuritegevust, mida pannakse toime toiduainete kallal, võib nimetada laiaulatuslikuks kelmuseks. Nüüd, mil lihtrahval kulub raha peamiselt söögi ostmiseks, on saabunud tõeline kuldaeg toidukraami võltsimiseks.  Ärihaid on avastanud, et  tarbija eelistab kaupa, millel on märge "made in Italy" ja  mis oleks veel lihtsam, kui selle sildi kleepimine võimalikult paljudele toitudele. Ma ei väida, et Saksamaa sealiha, Poola piim, Hispaania oliivid ja Rumeenia munad oleksid halvad, kuid millise galopi  ja muundumise on see kraam enne tarbijani jõudmist teinud? Politsei on viimasel ajal avastanud, et kuulus „värskest pühvli piimast valmistatud mozzarella“, on toodetud piirkonnas, kus pühvleid ei kasvatata ja tooraineks on hoopis Poolast ning Rumeeniast saabunud külmutatud piim. Munad, mida müüakse kui Rooma piirkonnas toodetud ja värskelt munarestidesse munetud kraami pähe, on tegelikult teinud pika reisi Rumeeniast (märge RO) ja pitsatil on pakendamise kuupäev. Saksamaa sealihatööstuste kintsud saabuvad Itaaliasse ning hakkavad justkui võluväel kandma kuulsa Parma singi templit. Varasemad kontrollimised on avastanud, et maailmakuulsat  Chianti D.O.C.G.veini on toodetud ja müüdud kolm korda rohkem, kui seda iialgi võimaldaks antud piirkonna viinamarjasaak. Hiljuti avastas toiduainete inspektsioon, et unarusse pole jäetud ka vana kommet sulatada üles külmutatud kala, tõmmata see korraks mereveest läbi ja müüa värske kala pähe. Kui kõike ära ei osteta, külmutatakse kala uuesti ja üha uuesti, kuni lõpuks kalas tekivad  mürgised ained.

 Kõige hullem lugu tuli aga ilmsiks oliiviõli äris. Kontrollimisel selgus, et Livorno sadamasse saabub kümnete tuhandete tonnide viisi Hispaania madalakvaliteedilist oliiviõli, mida Itaalia tööstus kohe kindlasti sellistes hiigelkogustes ei vaja. Tegemist on nn. „olio lampante“ ehk lambiõliga, mis on oliividest umbes 20% kvaliteetse õli kättesaamise järel kõige viimane jääkprodukt ning enne täiendavat töötlemist toiduks kõlbmatu. Selle äri ohvriks langesin  isiklikult ning tarvitasin vapralt kannatades ära tervelt viis liitrit lambiõli. Asi tuli ilmsiks kahel põhjusel. Esiteks oli õli maitse tuntavalt mõru ja lõhn imelik. Teiseks kandis riigitelevisioon üle saate, kus nimetati Salvadori firma toodangut, lambiõli müüjaks õige ekstra vergine õli pähe ja selle märkega õlipudelile olin just põhja peale teinud. Täiendaval uurimisel selgus, et Itaalia seadus lubab müüa lambiõli toiduainena kui selle happelisust on vähendatud kahelt protsendilt ühe protsendini, kuid mõistagi ei luba seadus pudelile kleepida silti ekstra vergine oliiviõli, 100% Itaalia toodang. Et happelisust vähendada, töödeldakse lambiõli sooda ja kuuma pesuga, värvi normaliseerimiseks kasutatakse samasuguseid lahusteid, mis on bensiini koostises, seejärel õli filtreeritakse, vajadusel lisatakse klorofüllivärvi. Haisu eemaldamiseks teostatakse destillatsioon 220 kraadi juures. Kõige lõpuks toimub de-marganiseerimine, ehk tahke osa eraldamine temperatuuril alla null kraadi. Kardan, et ka margariin müüakse maha. Õli hinnaks kujuneb veidi alla 3 euro liitri eest, mis tähendab, et kui arvestada maha oliivide korjamise, transportimise, töötlemise kulud ja kaubanduse juurdehindlused, siis õli ise on praktiliselt tasuta. Samasuguseid trikke kasutatakse ka teiste õlide solkimisel, lisades näiteks madalakvaliteedilisele õlile 5% kvaliteetset õli.

On tavaks saanud öelda: „sa oled see, mida sööd!“ Nüüd, mil olen õlilamp, võin valgustada ka teisi, et Itaalia imelised toiduained oleks võib-olla kindlam osta ökopoest, kuigi hind on palju kõrgem, aga kvaliteet on loodetavasti parem ja kontrollitud. Veelgi õigem tegu oleks eelistada Eestimaist!

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

26.märts 2014

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis 4.juuni 2014