Uusaasta pidustused Itaalias

Ajaloost on teada, et ettepaneku uut aastat tähistada tegi Rooma jumal Giano (eesti keeles Janus). Tema võimuses oli avada kõik uksed, väravad, südamed ja sünnid ning seetõttu hakatigi aasta esimest kuud nimetama jaanuariks. Januse üks naistest kandis nime Jana, seega on Januste ja Janade käes jaanuarikuu võtmed. Kujutan ette,  et  1. jaanuaril, või üldse jaanuaris  sündinud lastele võiks selle jumala järgi ka nime anda.  Itaalias nimetatakse uusaastapidustusi “capodanno”, mis lahtiseletatult tähendab capo-algus või pea ja anno on tõlkes aasta.

 Jumal Janus ei osanud muidugi aimata, et tema algatus võtab nii tohutud pöörded ning et enamik maailma rahvastest lähevad sel päeval peast täiesti segi. Itaalias näiteks, on alates VII sajandist neid pidustusi peetud  eriti maniakaalsel kombel. On olnud ajad, mil 31. detsembrit ehk San Silvestro päeva mäletavad  minu siinsed lähikondlased kui hirmuööd, mil aknaluugid suleti ja lapsed pugesid kappi peitu. Eriti hull oli olukord mõistagi Napolis ja sellest lõunapoole jäävates linnades. Asi on nimelt selles, et Napolis, mitte ainult ei pillutud keskööl aknast välja vana kola, vaid lisaks ilutulestikule lasti pauku ka tulirelvadest päris tõeliste kuulidega. Minu itaalia keele õpetaja rääkis, et nende rõdu oli 1. jaanuari hommikul padrunikesti täis.  Tema sõnul vihisesid kuulid nagu rahesadu. Kuna akendest lendas välja vanu WC potte, televiisoreid, laudu, lauanõusid, siis mõistagi ei riskeerinud keegi parkida autosid elumajade akende alla, rääkimata veel tänaval jalutamisest. Kell üks öösel, hakkasid mööda tänavaid sõitma prahikoristusautod ja politsei, et korraldada tänavate puhastamist. Leebemal kujul levis traditsioon ka itaalia kesk-ning põhjapoolsetes regioonides. Näiteks Toscanas oli prahipildujate esirinnas Livorno linn ja ega  Pisa linnakodanikudki polnud süüst puhtad. Nüüdseks on saadud see vanakraami akendest välja loopimine siiski kontrolli alla ja vaesus sunnib inimesi viima oma träni vanakraami kauplustesse müügile. Mäletan,  et palju aastaid tagasi leidis see akendest vanade televiisorite ja muu kola väljapildumise komme järgimist ka Tallinnas ühes ühiselamus.

Mis toimub Itaalias aga tänapäeval? Vastupidiselt jõuludele, on üldine tendents, et  aastavahetusel ei taheta koju jääda. Õhtusöögid restoranides broneeritakse ette juba mitu kuud. Kõige soodsam vana-aastapeo osavõtutasu ühe inimese kohta algab 50.- eurost ja lõpeb nn. kesklassi jaoks 200.- euro ringis. 2011. aastal käisin 50.- eurose osavõtutasuga peol ühes turismitalus, kus pidutsejate arv ulatus umbes 100 inimeseni. Panin selga oma parima õhtukleidi, jalga kõige kaunimad tantsukingad ja sõin kodus nälja vaigistamiseks mõned suupisted ning seejärel asusime teele.  Söömisega on Itaalias sellised lood, et vana-aasta õhtusöök serveeritakse kella üheksa-kümne paiku öösel. Selleks ajaks ma tavaliselt magan või olen minestanud nälja kätte.  Tookord suutsin kannatada vapralt kella kümneni, mil hakatigi lauale kandma veini, valget leiba, sinki, vorsti, juustu ja muude hõrgutiste täiesti läbipaistvaid viilusid.  Seejärel saabusid kaks esimest käiku, mis on reeglina üks pastaga ja teine riisiga ning  kaks erinevat teist käiku, mis on alati üks kalaga ja teine lihaga. Vein toodi lauale suurte kannudega. Lõpetuseks serveeriti magustoit, kohvi ja pitsike kangemat kraami.  Seejärel algas tants ja ilutulestik. Üks noor naine tantsis laua peal, piserdas kõik külalised (kaasaarvatud minu ilusa kleidi) üle sampusega ja tegi seejärel algust striptiisiga. Mingit rahvakultuuri traditsiooni sealses turismitalus ei järgitud

Tegelik kombestik, millest Itaalia perekondades tänapäevani rangelt kinni hoitakse näeb ette, et sel ööl peab sööma keedetud läätsesid (võite kasutada   hernesupi retsepti) koos seajalavorstidega. Iga läätseke tähistab ühte rahamünti ja mida rohkem läätsi jaksad sisse uhada, seda rikkamaks saad järgmisel aastal. Seajalg aga sümboliseerib külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha.  Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Mõistagi lendavad keskööl sampuse pudelitelt korgid ja sinna juurde serveeritakse lõiguke jõuludest ülejäänud keeksi pandorot või panettonet. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha oleks tulnud aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.

TÄHELEPANU!  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel, kuid üritan sel aastal proovida esialgu 10 euroga J. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29. detsember 2013.a. Lugu on avaldatud "Võrumaa Teatajas" 31. detsember 2013. 

Arstiabi Itaalias,

Töötan Itaalias, Pisa linnas miinimumpalga eest ja maksan igas kvartalis makse 325.- eurot. Mul on siin oma perearst ja kõik selle riigi kodanikele ette nähtud soodustused tervishoiuteenuste kasutamiseks. Perearsti ja kiirabi teenused on Itaalias täiesti tasuta. Haiglaravi samuti. Puuduvad igasugused voodikoha ja muud sümboolsed maksud. Ravimitest on täiesti tasuta need rohud, mis on vältimatud elu päästmiseks. Näiteks ei pea maksma ainsamat senti antibiootikumide eest, mis on mõeldud mingi ägeda põletiku raviks. Kui näiteks vere kolesteroolitase on ohtlikult kõrge, siis selle langetamiseks mõeldud ravimid on täiesti tasuta. Siin peres, kus elan, on võideldud kaheksa aasta jooksul sellise haigusega nagu vähk. Kõik ravi on olnud  tasuta, kaasa arvatud 8000.- eurot maksev organismisisene valuvaigisti dosaator. Lisaks on rasket haigust põdeval inimesel võimalus osta auto 20% hinnaalandusega. Tasuta on ka südamestimulaatorid. Inimesed vanuses 65+ ei maksa arstivisiitide-, uuringute ega krooniliste haiguste ravimite eest mitte midagi. Tasuda tuleb ainult 10.- eurot juhul kui tegemist on näiteks profülaktiliste uuringutega nt. põlve ultraheliuuring, aju skannermeetodil uurimine vms. Mina olen tööealine, seetõttu maksan eriarsti esimese visiidi eest 22.- eurot ja järgnevate visiitide eest 15.- eurot. Vere- ja uriinianalüüsid, mis on ülipõhjalikud ja võtavad enda alla kolm lehekülge, maksavad 58.-eurot. Eriotstarbelised analüüsid nagu näiteks borrelioosi uuring maksab 38.- eurot, kilpnäärme vereanalüüsid samuti 38.- eurot.   Kellel on kilpnääre haige, sellele patsiendile on väga paljud uuringud tasuta, näiteks südame kardiogramm, kuid nende tasuta uuringute nimekiri on pikk kaks A4 lehekülge. Rumeenia riigi (oli ka Bulgaaria, kuid enam mitte) kodanikke ravitakse tasuta ka siis, kui neil pole olemas ühtegi dokumenti. Näiteks kui mul oleks mustlase välimus, siis piisaks öelda, et olen näiteks Cefka Badis ja kõik arstiabi on tasuta, sest kardetakse, et kui mustlasi ei ravi, siis hakkavad levima mingid jubedad nakkushaigused. Seega nemad ei pea arstiabi saamiseks makse maksma. Üldse on Itaalia meditsiinisüsteem nii inimsõbralik, et alati kui elukaaslane tuleb apteegist rohtudega ja pole nende eest mitte midagi maksnud, siis ma ikkagi ei väsi imestamast. Meie peretuttavad, USA pensionärid, on tulnud Itaaliasse elama sel põhjusel, et siin on humaanne arstiabi. Seda peavad nad üheks kõige olulisemaks põhjuseks, miks  otsustasid vahetada kodumaad. Mis puutub aga hambaraviteenustesse, siis need on siin kallimad kui Eestis. Hambutute arvu kasvades, tundub siiski, et hinnalangust on selles meditsiini valdkonnas juba võimalik märgata.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

29.november 2013.a   Avaldatud "Postimehes" 

Mida kingivad itaallased jõuludeks.

Turu-uuringud kinnitavad, et jõulukuuse all leidub riideesemeid pereliikmetele, CD, DVD plaate ja raamatuid sõpradele, veini tuttavatele ja elektroonilisi vidinaid iseendale. Traditsiooniliste mänguasjade ning maiustuste kinkimine lastele, jääb alla elektrooniliste vidinate ja  videomängude kinkimisele, ning tavatelefonid jäävad alla nutitelefonidele.

Jõulukinke hakatakse ostma kolm kuud enne jõule, kuid 49,4 % sooritavad ostu ajavahemikus 1-15. detsember ja 34,8 % kingisõltlastest tormlevad poodides vahemikus 16-31. detsember.

Kuna ma ei soovi kasutada üldistamise libedat teed, siis palun lugejatel ära kannatada veel pisut statistikat.

48, 7 % itaallastest kulutavad kinkide ostmiseks 100-300 eurot, 19,5 % panevad mängu 300-500 eurot, 8,5 % raiskavad rõõmuga   500-1000 eurot ja 3,7 % ei pilguta silmagi, kui kinkideks kulub üle 1000 euro. Teadupärast saavad nii tööl käivad itaallased kui ka pensionärid detsembris kolmeteistkümnenda palga või pensioni ning koguni 71 % ostuhulludest, ei jää ootama seda 13-ndat palka, vaid teevad ostu juba enne raha laekumist.

Lisaks ametlikule statistikale hakkasin küsitlema ka oma lähikondseid, sõpru ja koolikaaslasi, et mida nad sooviksid saada jõulukingiks. Mõned arvasid, et soovin neile kinki teha ning seetõttu vajan häid vihjeid. Kurvastuseks teatasin, et kasutan infot  vaid ajakirjanduse huvides. Niisiis, minu õpetaja soovis jõuluimet:  et Itaalia valitsus võtaks vastu mõne edasiviiva seaduse, otsuse või positiivse muudatuse. Mu elukaaslane soovis, et mitte keegi ei teeks mitte kellelegi ebavajalikke kingitusi. Ta võttis kohe tarvitusele ka vastavad abinõud ja helistas oma lähikondsetele, et mingit kinkimist sel aastal ei tule ja armastust ning hoolimist väljendatakse aasta jooksul pidevalt, mitte aga jõuluaegse „peavaluga“, mida kinkida. Pikapeale sugulased nõustusid selle seaduse muudatus-ettepanekuga. Koolikaaslased ütlesid, et nende lapsed tahavad kingiks saada kõike seda, mis on nende sõpradel, kuid tegelikkuses  kavatsevad nad lastele kinkida vaid riideid ja raamatuid. Lisaks selgitasin välja, et kogu oma teadliku elu vältel on itaallased täie südamerahuga neile kingitud vidinad pakendist lahti harutanud, õnnitluskaardi eemaldanud, ning seejärel kingituse lasknud teisele ringile st. uuesti pakkinud ja edasi kinkinud. Nüüd taipan, miks ma pole kunagi näinud, et meie kingitud õlasalle, ehteid, raamatuid kasutatakse. Selge pilt, järelikult on need  kingitud edasi oma sõpradele!

Neile, kes ei viitsi oma peaga mõelda on igas Itaalia supermarketis müügil nii-öelda „näidis kingipakid“. Seal sees on üks sampus, pudelike veini, pakk kohvi, jõulukeeks, kommipakk jms. Need koond-pakendid  on tõesti imeilusad ja sisu on suhteliselt praktiline, seetõttu on nad mõeldud kinkimiseks oma firma töötajatele, klientidele, perearstidele, advokaatidele ja miks mitte ka sugulastele ja sõpradele. Paki hind on keskmiselt 30 eurot. Lõhnaõli ja potte-panne itaallased teineteisele ei kingi. Asi on nimelt selles, et lõhnaõli kinkimine justkui vihjaks asjaolule, et kingi saaja on silma paistnud oma haiseva kehaga ja potid pannid on siiski mõeldud ju kodule, mitte personaalselt inimesele keda armastame.

Mulle isiklikult meeldib kingitusi teha, kuid tuleb tunnistada, et jõulumöll jätab mind täiesti külmaks. Ilmselt on see tingitud ealistest iseärasustest  ja jõuluvana on ikkagi laste rõõm. Omatehtud kingitusi võiks siiski teha, sest jõulud on tõesti hea põhjus avaldada hoolimist ja armastust ning tänu, just nende väikeste tähelepanuavaldustega, olgu selleks kasvõi lihtsalt jõulukaart.  Mr. Beanist eeskuju võttes, on tark tegu teha kingitus ka iseendale.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia  avaldatud ajalehes "Võrumaa Teataja" 30. november 2013.a.

Minu koolitee Pisas ja kontrollimatust immigratsioonist.

Elus mängivad rolli juhused. Kolm aastat tagasi sattusin pizzat sööma koos ühe itaalia keele õpetajaga, kelle kaudu sain teada, et Itaalias on välismaalastel võimalik keelt õppida väga soodsatel tingimustel. Selleks on üle terve Itaalia loodud CTP (Centro Territoriale Permanente) keskused, mis on mõeldud täiskasvanutele keele õpetamiseks. Aastane õppetasu on olenevalt kursuse tasemest 45 kuni 50 eurot ja õppeaasta lõpus saab sooritada eksami, mille tulemuste põhjal antakse vastav sertifikaat. Võimekad õppurid saavad ühe aastamaksu eest teha ka mitu kursust korraga. Kooli astumine mingit bürokraatiat ei kujuta, vaja on lihtsalt pass ette näidata ja õppemaks postkontoris ära maksta. See postkontori asi on küll imelik, aga ilmselt siis elektroonilisi pangaülekandeid paljud õppurid ei saa teha ja seetõttu tuleb kõigil postkontoris pool päeva järjekorras istuda enne luugi juurde pääsemist. (Itaalia postkontorid pole nõrganärvilistele, aga sellest mõni teine kord). Õppetöö toimub tavalise põhikooli ruumides ja kolmel päeval nädalas. Õpin juba kolmandat aastat ja kevadel saan sooritada C1 tasemetöö. Koolikaaslased on pärit Prantsusmaalt, Nigeeriast, Somaaliast, Kolumbiast, Tsehhist, Bulgaariast, Rumeeniast, Mehhikost, Hispaaniast, Indoneesiast….. ja samuti Itaaliast, sest Itaalias on tänaseni 10 % täiskasvanutest kirjaoskamatud. See tähendab, et 6 miljonit inimest ei oska lugeda ega kirjutada. Selline olukord on kestnud juba kümme viimast aastat ilma paranemise märkideta, sest suure sisserände tõttu araabiamaadest ning Aafrikast on kirjaoskamatute arv isegi kasvamas.  Esimene hea võimalus sotsialiseerumiseks ongi tegelikult kool, kust saab vastuseid igale pähekargavale küsimusele. Meie õpetaja, kena 60-aastane naine, on suutnud õppuritest luua sellise grupi, mis meenutab pigem perekonda kui akadeemilist klassi.  Ta organiseerib ka kooliväliseid üritusi, nagu ühised jalutuskäigud, rahvustoitude õhtud, kohtumised linnavõimudega ja piknikud. Imelik on see, et õpetaja, olles filoloog, ei oska isegi algtasemel ühtegi teist võõrkeelt. Olevat koolis õppinud pisut prantsuse keelt, kuid ei mäleta sellest midagi. Õpikud on täiesti värsked, st. praegu õpin raamatust mille väljaandmisaasta on 2013.  Raamat põhineb Itaaliat puudutavatel statistilistel andmetel, kultuuril, poliitikal jms. igatahes on raamat paks ja raske nagu telliskivi, kuid väga huvitav.   Itaallastele seal armu ei anta ja välja on toodud kõik nende head ning vead. Näiteks on seal kirjas, et Itaaliat kimbutavates hädades on põhisüüdlased raske ajalugu täis võõrvallutajaid,  katoliku kirik ja maffia. Iga peatüki järel toimub kirjalik teadmiste kontroll ja hindamiseks on punktisüsteem kus maksimaalne punktide arv on 100. 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis oma kooliteest. Lähen kooli jalgsi ning teekond on pikk ligi kolm kilomeetrit. Niipea kui nina koduuksest välja pistan, tervitavad mind igal nurgal aafriklased, kes kõik tahavad müüa möödujatele pabertaskurätikuid ja vihmavarje. Tegelikult on nad nn. „parkimise korraldajad“. Igaüks, kes soovib autot parkida, peab süsimustadele noormeestele maksma vähemalt ühe euro, seejärel panema raha ka parkimisautomaati ja kui seda ei tee, võib juhtuda, et autot kriimustatakse mingi terava esemega või antakse autole paar vihast jalahoopi. Politsei ja tegelikud parkimispolitseinikud ei vii isehakanud ärimehi minema, vaid teevad neile vaid aeg-ajalt märkusi, et „pange praht ikka prügikotti, jms.“ mida nad ka teevad.

Seejärel kohtan ristmikul vähemalt kolme rumeenlast, kes ei müü midagi, äärmisel juhul pakuvad autodele esiklaasi pesemise teenust ajal, mil valgusfooris on punane tuli. Mõistagi tuleks neile kõigile anda üks euro. Kust ma tean, et tegemist on rumeenlastega? Aga kui kerjused raskest tööpäevast ära väsivad, siis ootab neid meie maja taga Rumeenia numbrimärgiga auto. Pangaautomaadi all istub samuti üks inetu ja karvakasvanud kerjus, juhuks kui kellelgi tuleb mõte sularaha võtta, siis on tingimata vaja anda ka kerjusele üks euro. Järgmisele ristmikule on suisa elama asunud mustlaste suurearvuline perekond. Seal on selline suur muruplats, mis on täis mustlaste pampusid, toole, lapsevankreid (nad paljunevad jõudsalt)  ja nemad muidugi oma prügi ei pane iialgi kuskile kotti või konteinerisse. Kõik praht lendab automaatselt maha ja tuul kannab selle igas ilmakaares laiali.  Edasi kulgeb tee läbi vanema kvartali, kus kõik seinad on täis grafitit ja kirju NO TAV (treni alta velocita) , mis tähendab, „EI ÜLIKIIRETELE RONGIDELE“.  Muidugi on absoluutselt kõikidel akendel ja ustel, millest kooliteel möödun, trellid, sest itaallased oskavad pidada lugu turvalisusest. Kooli värava taga pean jupp aega kella laskma, sest värav langeb iga siseneja taga kohe lukku. Valvur, aga peab ju ka lõppude lõpuks aeg-ajalt oma asju ajama, seega tuleb tsipake oodata. Koolis on alates käesolevast aastast uus sisekorra eeskiri, mis näeb ette, et täiskasvanud ei tohi kasutada lastele mõeldud WC-d. Vastasel korral saab hukkamõistu osaliseks ja ei ole välistatud ka pedofiilias kahtlustamine.

Õhtupoolikul  häirib kahel korral  vaikset koolilapse elu lihast ja luust läbilõikav sireen, mis kuulutab lähedalasuva surnuaia väravate sulgemist, sest hoidku jumal, kui keegi sinna nelja meetri kõrguste müüride taha lõksu jääb.  Jah, Itaalias suletakse mõned väiksemad surnuaiad isegi päevaseks siestaks, rääkimata ööpimedusest. Mõtlen ikka, et miks ei võiks surnuaia väravate sulgemisest teavitada valjuhääldajast tuleva hoiatusega, aga EI! Tavaks on sireen!

Kontrollimatu sisseränne on sundinud itaallasi võtma tarvitusele täiendavaid turvameetmeid, mida Eestis veel ei märka, kuid võib-olla oleks viimane aeg ka  eestlastel endale teadvustada, et Eesti piir ei lähe enam Valkast vaid Maltast ja kõik, mis on hästi või halvasti teistes EU riikides jõuab suure tõenäosusega ka meie Maarjamaale. Lisaks lubas Itaalia president alustada vangidele amnestia andmist.

 Itaalias pole olemas sellist asja nagu toimetuleku toetus, niisiis…. mis te arvate,  mil viisil tuhanded vangist vabanejad, miljonid töötud ja võõra keele ning usutunnistusega immigrandid oma igapäevase leivakääru kätte saavad? Võib-olla tuleb tõesti otsida tõde piiblist, kus kerjustele annetamine on lausa vajalik. Pole ju meeldivam, kui inimestele tungitakse kallale tänaval ja rebitakse käest kott, murtakse sisse korterisse või autosse, varastatakse isegi surnud haudadest ja nõutakse laiba tagasisaamiseks omastelt lunaraha. Tundub õudne, kuid nii see on.

Pildil via Garibaldi "kaunistatud " majasein.

10.nov.2013.a. avaldatud "Sõnumilehes"

kastanipidu turismitalus

Toskaana on kuulus kastanikasvatamise piirkond Itaalias. Meil Põhja-Euroopas kasvab ainult hobukastan, mille viljad pole söödavad. Vahemeremaades aga kasvab harilik kastan, mille viljad on aidanud rahval ellu jääda rasketel sõja ja näljaaegadel. Harilik kastan tahab kasvamiseks vähemalt 600-700 meetrit merepinnast ja vajab rohkesti niiskust, seega leidub teda mägedes. Haigused ja putukad on viinud suured kastanimetsad hingusele, aga palju talupojad on mitmetes mägipiirkondades need uuesti istutanud ja elatuvad kastanitoodete müügist. Käesolev aasta oli liiga põuane ja taaskord kimbutasid kahjurid, seetõttu langes saak ja tõusid loomulikult hinnad. Talupojad nõuavad riigilt ikalduse toetust…..kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!  Jutt pidi tulema hoopis kastanipidudest ja laatadest, mis leiavad aset iga-aastaselt just oktoobris. Niipea kui ilmuvad tänavanurkadele grillitud kastanitega kauplevad hiigelgrillid, on selge märk sellest, et sügis on käes, kuigi õues võib veel vabalt temperatuur ulatuda 29 kraadini (nagu näiteks täna, 26.oktoobril, mil lugu kirjutan).  Kuna me oleme Pisa matkabussi assotsiatsiooni liikmed, siis igal aastal saame kutse osaleda kastanipeol. Aga kahjuks on alati juhtunud nii, et  kui registreerimistasu tormame maksma on osavõtjate arv juba täis. Sel aastal lõpuks õnnestus saada jalg ukse vahele, maksime 25.- eurot nägu  ning jäime õhinal pidu ootama. Programmi pealkiri tõotas maksimaalset lõbu ning pillerkaar pidi kestma kaks päeva. Sõitsime turismitallu kohale täpselt programmis määratud kellaajaks st. 15.30 mil pidi algama  muusika ja grillitud kastanite maiustamine ning rohke veiniga allaloputamine. Hetkel, mil neid ridu kirjutan, on möödunud juba kolm ja pool tundi ning mingit pidu pole ollagi. Kohal on umbes 25 matkabussi ja vähemalt 60 inimest, kõik jutlevad gruppides, istuvad rahulikult pinkidel, peletavad sääski. No mis siis, et ei alanud pidu kell 15.30 !!! grillpannide tooja hilines ja muusik jäi haigeks, lööge laulu kui igav on, iga väikese asja pärast pole vaja viriseda! Ja kell 20.00 algab  õhtusöök, seega midagi pole ju katki. Iga kord kui kirjutan artikleid Itaaliast, mõtlen, et nüüd aitab irooniast!!!! Annan alati endale tõotuse, et edaspidi kirjutan vaid rõõmust rõkkavaid ja üdini positiivseid lugusid…..aga ei õnnestu.  Mitte ei harju ära, et kõik üritused algavad heal juhul vähemalt paaritunnise hilinemisega, aga halvemal juhul viietunnise viivitusega.  Eestlased oleks selle aja peale ammu löönud kokku õlle ja viinaklaase, kuid itaallased vahivad kristallkainelt üksteisele otsa ja ei nurise.  Tund aega on veel kannatada, juba on läinud pimedaks, rahvas jalutab ringi taskulampidega. Kes ütles, et itaallased on temperamentsed, see näidaku mulle ühte koleerikut sel maal! Ma ise pole küll kedagi kohanud. Kui Beppe Grillo välja arvata (aga selle jätame teiseks korraks).

Kell 19.50 hakatakse tõesti lauda katma ja peagi tuuakse kohale leib ning vein. Sellele järgnevad vaagnad eelroogadega, singid, juustud ja soojad õlis friteeritud saiakesed. Niipea kui suupistete vaagnad tühjaks saavad, tuuakse kohe esimene pearoog milleks on seene-risotto ja seejärel teine pearoog: tagliatelled metssea-raguuga.  Veini voolab ojadena ja lauale kantakse teine käik. Selleks on metssea carre` ja pardipraad ahjukartulitega, lisandiks salat. Lõpetuseks tuuakse lauale kuum õunakook, kohvi, oma talus valmistatud amaro- liköör ja viinamarjaviin grappa. Muide kõik toidud on talu ümbrusest. Neil on lopsakaim juurviljaaed ja priskeimad pardid, mida eales olen näinud. Jahimehed jalutavad ringi püssid seljas ja metsloomad kütitakse sealtsamast mägedest. Enne pidu lugesin internetist, et kastanitest saab teha vähemalt 160 erinevat toitu kuid sellel nn. kastanipeol pole neist ühtegi! Järgmisel hommikul kell kümme on kogunemine ja igale perekonnale antakse kätte kotitäis kastaneid. Neile tuleb ise terava noaga  teha sisselõiked ja seejärel suurte pannide peal grillida. Pannide põhjad on pisikeste augukestega ja grillimine käib suures kaminas elava tule peal.  Meie kastanid saavad valmis, kuid veini veel pole. Asi on selles, et grillitud kastanid on üsnagi jahused ja ilma veinita neid ei sööda. Samas aga on kellaaeg veini joomiseks liiga varane. Niisiis tuleb oodata veel paar tunnikest, et veini rüübata tunduks juba sündsam.  Niipea kui kell saab üks kantakse lauale ahjus küpsetatud imemaitsev lasagne. Selle lõunasöögi nimetus oli programmis „pranzo libero“ ehk „vaba lõuna“, mis tähendab seda, et igaüks võib lauale tuua lisaks ka kodunt kaasavõetud kraami.  Naised toovadki liudadel rulaade, salateid, saiakesi ja mehed limoncellosid ning muid omavalmistatud likööre. Kõik muidugi ülimaitsvad.  Lõpuks mängime veel tombolat, mis on umbes bingo-loto taoline mäng, aga palju huvitavam. Kui 6 eurot ilma võitmata saab maha mängitud, algab kojusõit.

Olen Itaalias käinud nii mitmetelgi pidudel: pulmas, ülikooli lõpupeol, naistepäevapeol ja nüüd siis kastanipeol, kuid need on olnud ainult ühed suured söömapeod. Lõpetuseks võin öelda, et itaallased oskavad süüa, kuid nad oskavad ka juua. Purjus inimest pidudel ei näe ja peo lõpus piirdutakse alati vaid ühe pitsi kangemaga. Seda kunsti eestlased pole selgeks saanud.
   Avaldatud "Eesti Ekspressis" ja "Võrumaa Teatajas" 29. oktoober 2013

Sügispilk itaallaste keldritesse, sahvritesse ja ravimtaimede riiulisse.

Võin käsi piibli peal vanduda, et Itaalia linnaelanike kortermajade keldrites on vaid autogaraazid ja kui auto kõrval peaks olema pisutki vaba ruumi, siis seal on vana kola. Korteri sisemuses asuvates panipaikades, aga on hoiul kasutu kraam, mida võib-olla kunagi tulevikus läheb vaja. Ravimtaimi ei ripu „kunksmoori“ köögi kombel, mitte ainsamaski ruuminurgas. Need üksikud linnakodanikud, kes pärinevad nn. ürgajast ja nostalgia mõttes keedavad talveks mustikamoosi ning tomatikastmeid, elavad tavaliselt eramutes või ridaelamutes, kus on võimalik hoidiseid jahedamas ruumis säilitada. 

Elan Pisa linnas, mille elanike arv koos eeslinnadega ulatub ligi 100 000-ni ning käesoleval sügisel olen näinud vaid kahte inimest, kes koos minuga linna lähiümbruse tühermaadel viigimarju korjasid.  Viigimarjad küpsevad puu otsas nö. järkjärgult ja iga kord kui läksin „marjule“ võisin olla raudkindel, et keegi teine pole minust ette jõudnud.  Saak oli väga rikkalik ja ulatus parematel päevadel 40 kilogrammini, mille keetsin kõik moosiks. On väga raske mõista, miks  rahvas suhtub ükskõikselt ülimaitsvate viljade all lookas olevatesse puudesse.  On ju teadupoolest majanduskriis, 40% noortest on töötud, riik ägab immigrantide koorma all JA MITTE KEEGI EI KORJA ei kreeka pähkleid ega viigimarju, kusjuures nende kilohind supermarketites ulatub  7-8 euroni. Ma pole näinud mitte kedagi, kes  korjaks loorberilehti, rosmariinioksi, saialilli, salveid, lavendlit jms., mis kõik kasvavad looduses täiesti vabalt ilma inimliku hooleta. Lõuna-Itaalias märkasin pidevalt, et mõned linnaelanikud korjasid metsikult kasvavat apteegitilli ja nurmedelt mitmeid erinevaid taimi, mida sobis potti panna või kuivatada, kuid Põhja-Itaalias seda ei näe.

Maaelanike keldrites on muidugi asi täiesti teistsugune, sest nemad on ju need, kes linnarahvast toidavad. Maarahva keldris on vein ja oliiviõli ning tomatikastmed kindlal kohal.   Ajakirjanduslikust huvist käisin sel sügisel viinamarjaistanduses tööl ja selle veinimõisa pere tööpuuduse üle ei kurda :)

Itaallased on teoreetiliselt vägagi teadlikud tervislikust toitumisest, mahetoodangust, ravimtaimedest, kuid nad leiavad siiski, et hoopis mugavam on ravimid osta apteegist ja moosid-mahlad supermarketist. Loodustoodete apteegid ehk erboristeriad on klientide poolest vaesed, aga tavalises apteegis peab sisenedes kohe võtma järjekorranumbri, sest rahvast on seal alailma. Pisa linnas on aasta tagasi avatud ka mahetoodangu kauplus koos taimeravi apteegiga, kuid hetkel on see suletud, sest toimub omanikuvahetus. Hinnad mahetoodangul on 3 kuni 7 korda kõrgemad muust toodangust. Kui näiteks tavalises supermarketis maksab makaronitoodete kilo ühe euro ringis, siis mahemakaroni kilohinnaks tuleb 6 eurot. Supermarketi oliiviõli  maksab umbes 3 eurot liiter, mahetootja juures aga vähemalt 12 eurot liiter. Kui tavalises poes maksab aedoa kilo näiteks 1 euro, siis turul on kilohind 7 eurot, kusjuures kauba juures ei olnud isegi mahetoodangu silti. Siit järeldub, et kui ma kulutan reaalselt söögi-joogi ostmiseks 200 eurot kuus, siis puhtaid loodustooteid tarbides kuluks  vähemalt 3-6 korda suurem summa.  Seega on tarbijatel 3 valikut:

1.     Kulutada ühe kuuga kõik oma säästud mahetoidule ja järgmisel kuul paastuda.

2.     Hakata sööma kolm kuni seitse korda väiksemaid koguseid, kuid see-eest mahedaid. Figuuri nimel tasub kaaluda seda varianti.

3.     Elada nii kaua kui jumal elupäevi annab, aga süüa väetiste, umbrohutõrjete ja putukamürkide abil kasvatatud kraami, kuid mis on siiski tervisekaitse poolt kontrollitud, et mürkide tase ei niidaks kohe jalust maha.

Mis puutub ravimtaimedesse, siis neid kasvatavad Itaalias vastavalt sellele tegevusele spetsialiseerunud talud. Mingit rahvahulkade poolt  initsiatiivi ülesnäitamist ei toimu ja rahvas metsast ning aasalt lisa ei korja. Üldrahvalikult on levinud nipp, et  külmetuse puhul tarvitatakse meega segatud sidrunimahla ja kui see ei aita siis „apteek avita“ kuni antibiootikumideni välja! Mina segan meega ka aaloe mahla, kuid see on itaallaste jaoks liiga mõru ja sellist piinamist nad ei kannata.

Kuna Itaalia on vananeva rahvastikuga riik ja pensionid on siin ikka tunduvalt suuremad kui Eestis ning toiduga seotud teemadele pööratakse palju rohkem rõhku, siis on selge, et aeg-ajalt lubab terviseprobleemide ennetamisele mõtlev  itaallane endale ka kallimat toidukraami. Kuid mingit küünarnukkidega tunglemist mahetoodangu lettide ees ei ole ega saagi olema, sest talutav  hinnavahe oleks  maksimaalselt 30% kuid mitte mingil juhul 300-600%!

Miks aga rahvas ei tegele koriluse ja moosikeetmisega, kuigi aiamaalappe on ka linnarahval? Põhjus on lihtne. See põlvkond, kes praegu on 30-50-aastased, on kaotanud vastavad traditsioonid ja huvid. Selle põlvkonna emad-isad on pealesõjajärgsel elatustaseme paranemise perioodil hoidnud oma võsukesed eemal raskest tööst ja seljaküürutamisest. Kui poest on kõike saada, siis milleks vaeva näha!? See põlvkond isegi häbeneb tegeleda korilusega, mida näitab fakt, et meist kõnniti mööda suure kaarega kui puu otsast pähkleid küünitasime.  Aga päevade viisi kodus pidžaamaga ringi uimerdada ja oma ema-isa kapi taga põõnata ning nende pensionist elada, seda nad miskipärast ei häbene.

 Meil on nüüdseks  suur külmkapp ääreni viigimarja moose täis ja kuna nendest enamus on mõeldud kinkimiseks, siis on ka jõulukingitused kõigile sugulastele ja sõpradele  olemas.  

Anneli Treumuth, 10.10.2013 Pisa, Itaalia

Artikkel on avaldatud ka Võrumaa Teatajas 26.oktoobril 2013 

   

Püha õhtusöömaaeg budismi instituudis Toskaanas

Kuna meie, 1950-ndatel sündinud põlvkonna, ainus religioon oli usk helgesse kommunistlikku tulevikku, siis peale raudse eesriide langemist on mul pidevalt olnud kange tahtmine teada saada, mida meie eest isakesed Hrustsovid ja Breznevid ligi pool sajandit varjasid ning surmapatuks pidasid.  Juba ammu tahtsin piiluda usumeeste telgitagustesse. Aga tuleb välja, et vähemalt budistidel polegi midagi varjata, pole luukeresid kapis, ega liiga palju mooniseemneid söönud karjuslaste hallutsinatsioone inglitest ning Madonnadest. Kuna vanas eas ma nagunii ei suudaks ära õppida selliseid mõisteid nagu stupa, mahajaana, sangha, suutra, thankad jne, siis otsustasin minna kergema vastupanu teed ja süüa instituudis koos targematega üks õhtusöök. Rääkisin augu pähe oma Itaalia perekonnale ja püüdsin korduvalt selgitada, et budistid on taimetoitlased. Õhtusöögi broneerisime telefonitsi ja kuigi oleks pidanud minema selle eest maksma kaks ja pool tundi enne söögi algust, jäädi meid siiski uskuma, et tuleme ja maksame vahetult enne sööma asumist.  Õhtusöögi hind on 10 eurot.

Instituut Laama Tsong Khapa, asub Toscanas, Pomaia nimelises asustatud punktis, ligi 40 kilomeetrit Pisast lõuna suunas. www.iltk.org  See on minu arust üks kaunimaid paiku terves maakonnas ja asub keset kõige tüüpilisemaid Toscana künkaid, küpresse, põlde ja mõisaid. Budistidel on õnnestunud enda käsutusse saada üks mõisa ja lossi ristsugutise moodi imposantne hoone, kus toimuvad huvilistele õppepäevad. Ööbimisvajaduseks on ehitatud hulgaliselt armsaid bungalow tüüpi majakesi. Need, kes ei soovi osaleda instituudi töös, võivad sellegipoolest seal puhkust veeta. Ööpäev koos kolme toidukorraga maksab 38 eurot inimese kohta. 

Instituudi territooriumile jõudes hakkas minu Itaalia perekond tegelema peamiselt sääsetõrjevahendi pritsimisega oma tundlikele jalakestele ja ümbruskonna kasside silitamisega. Aruteluks tuli ka kasside taimetoitluse võimalikkus planeedil Maa.  Tuletasin neile meelde, et see pole restoran ja toit tuleb iseteeninduslikus korras lauale tuua, seistes eelnevalt pikas järjekorras. Õnneks lasti meid järjekorras ette, sest viimaseks jäeti need külastajad, kes polnud ettetellimist vormistanud. Menüüs olid kruubisupp köögiviljadega (kapsas, kartul, porgand jne.), läätsesalat millele oli lisatud maisi, hautatud spinat, mis oli maitsestatud vist sidrunimahlaga, keedetud aedoad, värske rukola, penned tomatikastmes, riisi ja sojajahust valmistatud kotlet, mis oli paneeritud riivsaias, leib ja lõpetuseks meloniviilud, üliküpsed viigimarjad ning persikud. Joogiks vesi. Igaüks sai valida toidud, mida isikliku prognoosi kohaselt oleks meelsasti suutnud ära süüa. Lauale oli asetatud toidupalve, mida üritasin kõigile ette lugeda, kuid mind ei kuulatud. Üldjoontes taheti toidupalvega öelda seda, et toit on nagu ravim, mida tuleks süüa vaid keha varustamiseks vajalike ainetega.  Üks vanem proua meie seltskonnast küsis, et mis lihast kotlet on tehtud? Vastasin kulmu kergitamata, et riisist ja sojast, seepeale maitsesid kõik kotletti vaid  raasukese ning jätsid söömata. Suppi meie seltskonna härrasmees Carlo ei söönud, maitses ja lükkas eemale.  Mingeid muid toite ta samuti ei proovinudki. Annetasin talle oma puuviljad ja leivakääru. Puuviljad sõi ära, leiva jättis järele. Prouad Lucia ja Amelia jätsid järele lisaks ka neli kääru leiba, mille kohta tegin neile märkuse, et budismile on ahnitsemine võõras ja toitu tuleks suhtuda austusega. Kui ei söö, siis pole ka vaja oma taldrikuid täis laduda. Sellest märkusest tekkis ebameeldiv üllatusmoment, mis kestab praeguseni, sest ma peaksin hoidma oma arvamused endale. Toidu sõid jäägitult ära ainult Giada, kes on suur tervislike eluviiside pooldaja, mina ja Franco. Kõht sai tõesti täis, sest kruubid vist jätkasid paisumist. Laudades istus sadakond inimest. Kõik piirdusid vaid ühe taldrikutäiega ja ma ei näinud, et toitu oleks järele jäetud. Lõpetuseks tuli muidugi nõud kööki tagasi viia ja sorteerida toidujäätmed sel viisil, et kompost eraldi ja salvrätikud paberikorvi. Taldrikud eraldi esimesse pesuvanni ja noad-kahvlid teise ning klaasid kolmandasse vanni. Kuna Budistide territooriumil on suitsetamine rangelt keelatud, siis märkasin kuidas ühe suitsunäljas naise käed peale õhtusööki värisema hakkasid. Usun, et omal jõul ta hiljem sigaretti enam põlema ei saanud.

 Nagu lugeja juba aimab, lõppes meie pere „püha õhtusöömaaeg“  ühes pizza-baaris, kus Carlo tellis endale suure singipizza ja ühe sellise magusa pizza, mis on valmistatud põhimõttel nagu minu lapsepõlve  suhkrusai, millele pandi pisut vett, siin aga pannakse oliiviõli. Pizzade allaloputamiseks oli vaja ka ohtrasti õlut.

Siinkohal ei imestaks et Carlo on paks nagu kümnendat kuud rase olev elevant ja põeb suhkruhaigust ning budistide söögilauas käitumine meenutas mulle lasteaeda, kus pisikesed songivad toidus ning lõpuks lähevad koju ning pugivad krõpse ja pizzat.  Teised sõid veel lisaks jäätist ja jõid öisele ajale vaatamata kohvi, selleks et hiljem lasta endale kalli raha eest teha unetuse ravi. Mõistsin jäädavalt, et mingit nirvaanasse jõudmist või valgustushetke pole mõtet loota, selline asi jääb tuhandete valgusaastate kaugusele.

Anneli Treumuth, Pisa, Itaalia

avaldatud ka Eesti Ekspressis 03.10.2013