Eurorahade kasutamisest Itaalias

Kuum maa Itaalia, on jäänud kauaks külma duṡṡi alla.

Kaunis ja meelitav maa Itaalia, on elanud üle oma võimaluste. Riigi välisvõlg on saavutanud uue rekordi ehk ulatub ühe elaniku kohta  36 225 euroni ehk kokku 2168 miljardini. Riigi SKP aga näitab vähenemist -0,4 % , seega liikumine toimub allamäge. Sellisest abipaketist nagu EU pakkus Kreekale, Itaalia keeldus. Mis toimub aga EU struktuurifondide kasutamise valdkonnas?  Aastateks 2007-2013 eraldatud summadest on Itaalia suutnud ära kasutada vaid veidi üle 45%, Euroopa keskmine näitaja on 60,81%. Kõige tublimad struktuurifondide kasutajad on Baltimaad, Poola, Tsehhi ja Slovakkia. Kuna sõidan autoga läbi Euroopa igal aastal, siis pean tunnistama, et tõepoolest need maad arenevad kohe silmanähtavalt (teede olukord, üldine heakord). EURISPES aruandes märgitakse, et Itaalia paistab silma oma oskamatusega fonde kasutada ja esitab aruandeid pideva hilinemisega. (Hilinemine on Itaalias viisaka käitumise üks osa:))   Kui 2015.a. lõpuks pole suudetud rahasid, jutt käib 14,4 miljardist eurost, ära kasutada, laseb EU need fondid vabaks.

Aastateks 2014-2020 on Itaaliale eraldatud struktuurifondide raha 41 miljardi euro suuruses summas. Euroopa komisjon kritiseerib Itaalia kava nende rahade kasutamise osas. Ette heidetakse nõrka haldussuutlikkust, digitaalse kava puudumist, viletsat strateegiat kultuuriväärtuste säilitamise osas, laste koolist väljalangemise vastu tõhusate abinõude puudumist, innovatsiooniks mõeldud rahade olulist vähenemist.  Minu silmade all on Itaalias vahetunud neli valitsust. Silvio Berlusconi vahetati apoliitilistest tehnokraatidest  Mario Monti (71) valitsuse vastu. Tema maksustas rahval nii eluasemed kui ka muidugi kõik ülejäänud kinnisvarad, välja arvatud Katoliku Kiriku varad, sest nende taha ei hakka ükski hammas. Kuna tehnokraadid ei oska mängida poliitikamaastikul, vahetus Monti valitsus peale valimisi Enrico Letta (48) valitsuse vastu. Lettast mäletan, et ta tõstis käibemaksu 22%-ni ja  võttis vastu seaduse naiste kaitseks ning koduvägivalla piiramiseks, mis aga pole andnud vähimatki tulemust. Seejärel asus pukki 39-aastane Matteo Renzi, kes alustas sellest, et rääkis iga päev mingist 80.- eurost, mille võrra ta soovis nende inimeste majanduslikku olukorda parandad, kelle palk kõikus kuskil 1200 euro piirimail. Seejärel üritas Renzi müüa ametiautosid (auto blu) ja kui tal tuli pähe vähendada sõjalennukite ostmist, lendas järgmisel päeval kohale Barack Obama, vahetas Renziga kinniste uste taga kaks kõvemat sõna, vaatas korraks Colosseumi ja lendas USA-sse tagasi. Seega lennukite arvel Renzil raha kokku hoida ei õnnestunud. Renzi valitsuse hea külg on see, et valitsuseliikmete keskmine vanus on 47 aastat, mida tasakaalustab riigi presidendi Giorgio Napolitano vanus 89!!! Need, kellele on kasulik, et kõik jääks vanaviisi, väidavad, et Napolitano tuleb hästi toime oma konstitutsiooniliste ülesannete täitmisega. Õnneks tegeleb praegune noor peaminister koolide reformimisega, sest Itaalia probleemiks on elanikkonna madal haridustase, mida süvendab immigrantide sissevool ja oma riigi talentide väljavool ning õpetajate madal kvalifikatsioon. Uuringud näitavad, et noored proovivad narkootikume juba algklassides ja ööklubides on erinevate narkootikumide tarvitamine tavaline. Raha narkootikumide ostmiseks saadavat sel moel, et hakatakse ise diileriks. Narkootikumid vähendavad veelgi noorte vaimset võimekust. Noorte tööpuudus on riigis 43%, üldine tööpuudus aga 12,6%.  Kinnisvaraturg on endiselt surnud punktis ja suvine turismiparameeter on langenud keskmiselt 40%. See on kaunile maale suureks tagasilöögiks. Pole valdkonda, mille põhjalikum uurimine ei mõjuks külma duṡṡina. Kui päevauudiste jälgimine viib tavaliselt pessimismi, siis suurt rõõmu valmistab minu Eesti külaliste siiras vaimustus soojast kliimast, kaunist loodusest ja heast veinist. Külalised ei pane tähelegi, et bensiinihind on 1.75 , pisikesed poed, mis ka siesta ajal avatud on,  kuuluvad juba ammu hiinlastele ja hindudele, mis viitab nende rahvaste töökusele. Ka linnade heakorraga on lood kurvad. Koerakakat siinsed loomasõbrad ei armasta koristada, Lõuna-Itaalia teed ja tänavad on kohati absurdini prahised. Võib-olla sinna ongi koer maetud, miks turism drastiliselt väheneb. Teen igal võimalikul juhul prahiprobleemist juttu ja tuleb välja, et see olevat kohaliku omavalitsuse süü! Millegipärast mina leian, et see on nende süü, kes prahti maha viskavad ja oma maja või poekese esist ei korista. Ka tööpuuduses olevat süüdi need sisserännanud, kes enamuse itaallaste töökohtadest on nende käest ära võtnud.  Hirmutav on see, et tööjõuturult eemale jäämine põhjustab omakorda tööharjumusest võõrdumist. On olemas käibetõde: „ära anna vaesele raha, vaid anna õng!“ Siin aga tuleb välja, et ei osata kasutada ei rahasid ega õnge.   

Sajandi suurim kunstirööv Veronas (2 aastat hiljem siiski maalid leiti Ukrainast)

Verona Castelvecchio muuseumist rööviti 19.novembril 17 meistriteost.

Castelvecchio, ehk Scagliero kindlus (1354) asub Verona südalinnas, Adige jõe kaldal. See on üks Itaalia kauneimaid  ja XX saj. tuntuima itaalia arhitekti, Carlo Scarpa, poolt aastatel 1958-1974  spetsiaalselt kohandatud muuseumiks-kunstigaleriiks. Alumisel korrusel asuvad skulptuurid ja teisel korrusel pildigalerii. Kokku 29 saali. Kolm relvastatud ja mustades maskides röövlit sisenesid muuseumi kell 19.30 ehk mõni hetk enne selle sulgemist. Muuseumitöötajatest oli sel momendil oma tööpostil vaid kassiir ja öise vahetuse valvur. Ülejäänud 11 töötajat olid juba töölt lahkunud. Öist valvesüsteemi polnud veel aktiveeritud.  Kassiir seoti kinni ja tema suu teibiti, valvurit sunniti liikuma koos kahe röövliga saalist saali. Röövlid ei rääkinud omavahel sõnagi. Osad maalid võeti raamidest välja ja rulliti kokku, teised jäid koos raamidega. Valiti väiksemamõõtmelised teosed ja need viidi minema valvuri autoga.  Saagiks langes meistriteoseid umbes 15 miljoni  euro väärtuses. „Kadunukeste“ nimekirjas on hilis-renessansiaja Veneetsia kunstniku, Tintoretto,  6 maali. Saagiks langes ka eestlastele tõenäoliselt kõige rohkem tuntud , kuulsa barokiajastu flaamlase, Peter Paul Rubensi, teos „La Dama delle Licnidi“ (Licnidi on lille nimetus).  Kurb loetelu jätkub hilisgooti ajastu Itaalia maalikunstniku Pisanello teosega „La Madonna della Quaglia“ (tõlkes madonna vutiga). Maal pärineb aastast u.1420 ja üldine arvamus on, et Verona muuseum ilma selle maalita on sama kui Louvre oleks jäänud ilma „Mona Lisata“. Maal kujutab kroonitud Madonnat, kes hoiab süles lapsukest. Tema pea kohal on kaks inglit ja jalge ees pisike linnuke vutt.

Külmavereliselt rööviti ka itaalia renessansiajastu maalikunstniku ja graafiku Andrea Mantegna  teos „Püha perekond pühakuga“, Veneetsia  maalikunstnik Jacopo Bellini  teos „San Girolamo penitente“ 15.saj. (tõlkes patukahetseja San Girolamo), Verona 16.saj. kunstniku Giovanni Francesco Caroto maal „Il fanciullo con disegno“ dateeritud aastal 1523 (tõlkes nooruk joonistusega), maastikumaalija , Hans De Jode 17. saj. teosed „Paesaggio“ (tõlkes maastik) ja „Porto di mare“ (meresadam)  ja Giovanni Benini maal „Ritratto di Girolama Pompei“ (Girolama Pompei portree, 18. saj.)

Tegemist on maalidega, millele võib küll omistada rahalist väärtust, kuid tegelikult on tegemist hindamatu kaotusega. Pole ju võimalik  mõõta rahaliselt kesk-ja renessansiajastust pärinevaid kunstiteoseid, mis on täiesti hindamatud.

Loodetavasti suudetakse mingi niidiots kätte saada vaadates läbi 48 videokaamera salvestused viie viimase päeva kohta. Abiks võivad olla ka tänavatel asuvad pankade ja restoranide videokaamerad. Oletused ja spekulatsioonid viitavad nii terroristidele kui ka idast pärit kollektsionääridele, kes võisid röövi tellida vahendajatele makstava kopsaka komisjonitasu eest. Mõistagi ei saa neid maale müüa mustal turul.  Taolist kunstiröövi peetakse üheks suurimaks Itaalia kunsti ajaloos.  On selgemast selgem, et sellises olukorras ei taha olla mitte keegi muuseumi direktrissi Paola Marini (63) nahas. Samuti mitte Verona linnapea Flavio Tosi (47) ega Itaalia kultuuriministri Dario Franceschini (57) olukorras. Temalt polegi veel kuulnud ühtegi kommentaari, sest ilmselt on ta kaotanud kõnevõime. 

Itaalias on kuritegevus täpselt samasugune probleem nagu igas teiseski maailma paigas ja selle nähtuse dünaamika kipub ikkagi minema tõusujoones. Olen oma Itaalias elatud 8 aasta jooksul langenud kuritöö ohvriks mitmelgi korral. Viimati seisnes see internetikaubanduse pettuses. Pöördusin ka politseisse, kuid tunnistan, et pisiprobleemide puhul tuleb ainuüksi avalduse üleandmiseks oodata jaoskonnas mitu tubli tundi.  Tundsin isegi piinlikkust, et tülitan karabinjeere mingi 180 euro pärast, samas kui neil on vaja tegeleda selle sajandi ühe suurima kunstirööviga. Rääkimata mõrvadest, maffiast, relvadest ning narkootikumidest.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia

23.11.2015 

Leonardo da Vinci

Käesoleva aasta 15.aprillil möödus Leonardo Da Vinci sünnist 564 aastat. Sel puhul toimus Vinci linnateatris üritus nimega „Leonardo elab!“

Leonardo Da Vinci isa, notar Ser Piero, järglaste otsingud algasid 1973 aastal. Tänaseks on tehtud kindlaks, et tema isa järglastest on elu ja tervise juures 35 inimest ning nendest mõned osalesid ka üritusel. Leonardo isal oli kolmanda abikaasaga 6 last ja neljandaga samuti kuus last, seega oli vallaslapsena sündinud Leonardol kaksteist  poolõde ja poolvenda. Uurimustöö tulemusel selgus, et sugupuus on ka Gianfranco Corsi, kunstnikunimega Franco Zeffirelli, kes on Itaalias väga tuntud filmi, teatri, ooperilavastaja ja samuti senaator, sündinud 12. veebruaril 1923 ning elab tänasel päeval Roomas.  Tema isa, Ottorino Corsi, sündis ja elas Vincis ning oli 19. sajandil üks kuulsamaid Vinci linna elanikke. Kui 2007.a. president Giorgio Napolitano andis Franco Zeffirellile üle „il Premio Leonardo´“, mida antakse Itaalia talentidele, ütles auhinna saaja, et olen perekonnast, kes pärineb Leonardost. Tegelikult ei pärine keegi ju otseselt Leonardost, sest suur geenius oli gay. Sama saatust jagab ka Franco Zeffirelli, kes elas palju aastaid koos ressizöör Luchino Viscontiga (1906-1976). Tundub, et geniaalsus ja homoseksuaalsed kalduvused on omavahelises seoses, mis kahjuks küll ei aita kaasa parimale looduslikule valikule. Vinci linna lähedal on lõpuks jõutud taastada ka Leonardo sünnikodu, mis on juba paar viimast aastat turistidele avatud. Kahjuks pole seal sisustust ega mingit pidet,  mis tekitaks äratundmisrõõmu ja aitaks Leonardost loetud raamatutele ning temast loodud kujutlusele kinnitust saada. Vincis asuvad Leonardo leiutisi tutvustavad muuseumid ja pisike ning armas Santa Croce kirik, kus Leonardo ristiti. Need  väärivad aga kindlasti külastamist rääkimata juba Vinci linna ilust Toscana mägise maastiku kroonina.  Piisab ühestainsast pilgust mägedele ja orgudele,  et tekitada endas soov pintsel kätte haarata.

Anneli Treumuth

17. aprill 2016

aastavahetus 2015-2016 Itaalias

Uude aastasse tolmumaskis ja rahata.

Käesoleva aasta esimestel päevadel Itaalias puhuma hakanud tuul ja vihmasajud tõid makaronimaa suurimatele linnadele, selle sõna otseses mõttes, kergema hingamise. Asi on nimelt selles, et vana-aasta viimaste  nädalate massimeedia uudistes kindlat esikohta hoidnud Itaalia linnade õhusaaste probleemile loodeti lahendust just vihmasadude näol. Juba aastaid on Milano smog sama kurikuulus nagu Londoni, Pekingi või mistahes teiste suurlinnade tahma ning udu segu. Parema termini puudumisel on smog võetud kasutusele ka itaalia keelde. Kõige suurem oligi peentolmu, PM10 ja PM2,5, tase Milanos, Torinos, Roomas ja Napolis. Nendes linnades oli 2015 aastal  täheldatud korduvalt, et peentolmu tase ei vasta normidele 35-l järjestikusel päeval ja ületab 50 PM10 ühes kuupmeetris õhus.  Frosinone linnas (Roomast veidi lõuna suunas) on näiteks püsinud peenikeste tahkete osakeste õhusaaste 101 päeva järjest.  Lisandunud on nimistusse isegi Veneetsia. Numbrid 10 ja 2,5 tähendavad peentolmu osakeste läbimõõtu mikromeetrites, mis on tuhandik millimeetrist ja sattudes kopsudesse põhjustavad väga raskeid haigusi. Hädiste põhjendustena kurdetakse vihmasadude ja tuule puudumist, jättes mainimata, et süüdi on ikkagi ametkondade tegematajätmised ja linnarahva vähene keskkonnateadlikkus. Tööstustes pole õhupuhastusseadmed nõuetekohased, rahvas ei taha kulutada raha oma majade soojustamiseks, päikesepaneelide paigaldamiseks ja kütteseadmete reguleerimiseks. Autode tehnilised ülevaatused tehakse tihtipeale fiktiivselt ja vanadest Fiattidest purskuvad välja mustad suitsupilved.  28- 30. detsembrini piirasid nii Milano kui ka Rooma linnavõimud autode liiklemist hommikul kella 10.00 kuni õhtupoolikul kella 16.00. Roomas võivad  ühel päeval sõita paarisarvuga lõppevate numbrimärkidega autod ja teisel paarituarvuga lõppevad.  Ühistranspordi piletite hinnaks määrati 1.50 eurot ja see kehtis kogu päeva ulatuses nii trammis, trollis, bussis kui metroos. Sellised meetmed pidavat aga teadlaste arvates aitama sama palju, nagu aspiriinitablett vähihaigele. Mingit olukorra leevenemist transpordi piirangud tõepoolest ei andnudki. Õhusaaste jäi samale tasemele ja Roomas isegi tõusis. Kui varem tundusid Aasia turistid oma tolmumaskidega naeruväärsed, siis nüüd hakkasid maske kandma ka mõned kohalikud. Eriti kahjulik on teha tänavatel sörkjooksu või tegeleda suduses linnas mistahes spordialadega, sest sporti tehes tõmbab inimene kopsudesse õhku veelgi sügavamalt.  30. detsembri uudistes teatati, et  kõik ettevõtted, asutused ja eraisikud peavad oma kütteregulaatorid keerama kaks kraadi jahedama temperatuuri peale ning soovituslikuks temperatuuriks pakuti 18 kraadi (välja arvatud haiglad ja koolid). Lisaks pidid kõik autojuhid vähendama kiirust: kui tavaline lubatud kiirus on 50 km/h siis sudu ajal oli see 30km/h. 70 km/h alal tuli sõita 50km/h ja 90-ne alal omakorda 70km/h    Politsei tegutses usinalt ja liikluspiirangute  rikkujaid ootasid kopsakad trahvid, mis olid suurusjärgus umbes 300 eurot. Itaallastele oli selline pühadeaeg suureks piinaks, sest kõik soovisid ju oma mammadele-papadele külla sõita, aga selliseks sõiduks tuli valida soovitavalt öine kellaaeg. Vana-aasta viimastes uudistes teatati, et Napolis kehtestatakse 6 päevane liikluspiirang.  Kuna naapollased pole kuigi seaduskuulekad, siis selline piirang poleks nagunii läbi läinud ja nende õnneks hakkas sadama ka vihma. Tahaks siiski loota, et eelmise aasta lõpus Pariisis toimunud 21. kliimakonverentsi otsused suudab Itaalia valitsus kiiremas korras täitmiseks võtta, sest õhusaastus riigipiire ei tunne. Riigipühasid samuti mitte.

 Üks ebameeldiv asi veel, mis antud teemaga, ehk saastusega kaudselt seostub on see,  et Rooma linnas sajab taevast alla kuldnokkade sitta (il guano di storni). Neid linde püütakse pidevalt peletada valjuhääldajatest lastava lindude hädakisaga, kuid seekord tulemusteta. Linnud ei reageeri peletavale helile enam üldse. Lindude väljaheiteid olevat väga raske tänavatelt maha nühkida ja see põhjustab autode ning inimeste libisemist asfaldil ning isegi liiklusõnnetusi.   Esineb juhtumeid, kus sitarahe kaitseks peavad jalakäijad kasutama vihmavarje, eriti just pargis jalutades. Eestis ehitatakse kevadekuulutajatele heldinult pesakaste, aga Itaalias kujutavad nad tõsist ohtu tervisele, sest levitavad tuberkuloosi tekitajaid. Hinnanguliselt terroriseerib roomlasi 4 miljonit kuldnokka.

Lisaks mustale masendusele, mida tekitas tervisele üliohtlik  õhusaastumine,  läksid Itaalias aasta lõpus pankrotti neli panka. (Banca Etruria, Marche, Carichieti ja Carife) . Hoiustajad, kes olid pankurite pealekäimisel oma raha paigutanud riskantsetesse obligatsioonidesse, jäid oma rahadest ilma. Sellele järgnes kohe ka ühe pereisa enesetapp, kes kaotas 110 000 eurot oma eluaegseid sääste. Riik garanteerib küll hoiustajatele raha 100 000 euro ulatuses, aga obligatsioonidesse paigutatud raha enam täies ulatuses tagasi ei saa. Seetõttu möödus aastalõpp Itaalias nende pankade poolt paljaksröövitud rahva meeleavalduste saatel. 

Anneli Treumuth, Pisa, Itaalia.  Jaanuar 2016

Funktsionaalne kirjaoskamatus

Funktsionaalne kirjaoskamatus Itaalia näite varal.

Tegelikult on Itaalias kurvad lood isegi marginaalse kirjaoskusega, selle tavalise lugemise ja kirjutamise oskusega, aga järjest enam on hakatud rääkima nn. funktsionaalsest kirjaoskamatusest. See tähendab, et inimene on küll võimeline lugema ja kirjutama, kuid ta ei saa täielikult aru näiteks ajaleheartiklitest, ei ole võimeline mõistma oma elu-või autokindlustuspoliisi termineid, ei suuda analüüsida poliitilist olukorda ei oma riigis ega ammugi mitte kogu maailmas. Ta võib olla inimene, kes ei käi tööl, ei osale valimistel, ei oska kasutada arvutit või kui kasutab digivahendit, siis vaid arvutimängudeks ja suhtlusportaalides surfamiseks. Kuid ta on siiski võimeline elementaarseks analüüsiks hindade langemise, tõusmise või muudes isiklikes kasudes ja kahjudes orienteerumiseks.  Itaalias on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), 2008.a. andmetel, FUNKTSIONAALSE KIRJAOSKAMATUSE tase , vanuses 16-65 aastat, koguni 47 %, mis olevat kõrgeim kogu maailmas. Järgnevad Mehhiko 43,2 %, USA 20 %, Ungari 17,0 %, Šveits 15,9%, Kanada 14,6%, Austraalia 13,9 %, Uus-Meremaa 13,4%. Põhjusteks on elanikkonna vananemine, noorte tööpuudus, koolikorralduse pikaaegne stagnatsioon, bürokraatia keerukus, arvutialase kirjaoskamatuse kõrge tase. 2009.a. kasutas internetti vaid 55% elanikkonnast. Funktsionaalne kirjaoskamatus on korrelatsioonis ka  kuritegevusega, sest inimene, kes ei saa aru, mida ta ühiskonnas tegema peab, milliseid makse maksma või reegleid jälgima, hakkab lihtsalt kõike ignoreerima. Seaduste ülikeerukus, tuludeklaratsioonide, kindlustuspoliiside, dokumentide ja blankettide mittemõistetavus, kõik need tegurid soodustavad veelgi funktsionaalset kirjaoskamatust. Vanem põlvkond kardab arvutimaailma, eriti just seetõttu, et algul oli kogu tarkvara inglise keeles ja seda valdav enamus elanikkonnast, vähemalt Itaalias, ei oska vajalikul määral. Kardetakse ka privaatsuse riivamist.  Ma ei räägi mitte ainult lihtsatest töömeestest või vanemapoolsetest talupoegadest. Jutt käib ka arstidest, õpetajatest ja teistest ülikoolidiplomiga inimestest. 

Funktsionaalne kirjaoskamatus avaldab negatiivset mõju nii üksikisikule endale kui kogu riigi majandusele. Sellega kaasnevad riskid inimese tervisele ja ühiskonnast eraldumisele, töötuks jäämisele ja liiga madala palga eest töötamisele. Riigi majandust mõjutab see madala tööviljakuse, töö- ja muude õnnetuste ning intsidentide  kaudu, mis on enamasti tingitud võhiklikkusest.

Kui juba oma riigi elanikkond vaevleb selle käes, et ei suuda sammu pidada tänapäevaste igapäevaelu kiirete arengutega, mis juhtub siis kui riiki siseneb sadu tuhandeid inimesi, kes ei saa aru ei keelest, kultuurist ega seadustest. Reformid, näiteks koolireform, pensionireform, tervishoiureform, kõik  konstitutsioonimuudatused jne., takerduvad Itaalias ka seetõttu, et inimestel on hirm muudatuste ees.    

Pisa,

Itaalia. 28.veebruar 2016                                 Anneli Treumuth                     

kartulimarmelaad Pisa toidufestivalil

.

Kartulimarmelaadi avastasin Pisa toidufestivalil.  Olles ise maal elanud, mäletan et suve saabudes viskasid  talupojad salvedest vanad kartulid lihtsalt minema. Nüüd aga ostsin peale korralikku degusteerimist pisikese 200 grammise purgikese tervelt viie euro eest. Tulin koju ja asusin katsetama. Võtsin kolm hästi suurt kartulit (600 gr), koorisin ja tükeldasin üsnagi väikesteks  kuubikuteks ja panin vett just niipalju, et kartulid oleksid vaevu kaetud.  Keetsin neid 20 minutit ja lisasin poole sidruni mahla. Loomulikult ilma seemneteta ja pigistatud pressi abil. Riivisin moosi sisse umbes paar sentimeetrit ingveri juurt ja seejärel lisasin 200gr tumedat roosuhkrut ning 20 grammi fruttapec suhkrut, mis teeb moosi paksemaks. Seejärel püreestasin moosi saumikseriga ja kolme minuti möödudes  tõstsin tulelt.  Panin pisikestesse purkidesse, nagu ikka katsete puhul, mis vajavad veel tõestamist. Moos sai taevalikult hea. Kuumalt meenutas ta õunamoosi, aga külmalt oli tunda ka kartuli maitset. Hommikul sõin seda salaamivorsti võileivaga ja kaaslane sõi röstsaiaga.  Kujutan ette, et kartulimoos sobib  suurepäraselt ka verivorstide juurde. Edaspidi üritan lisada veidi rohkem sidrunimahla ja riivida sisse ka sidrunikoort . Külmalt maitstes tundus, et moos vajab veidi krehvtisemat aktsenti.

https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/Kartulimarmelaad

Anneli Treumuth

Pisa

Artikkel on avaldatud augustikuises Eesti Naises 2015

Ebausust Itaalias

Ebausust Itaalias.

Naljakas on see, et nii eestlased kui itaallased peavad ennast kõige ebausklikumaks rahvaks maailmas. Aga jätame selle lugeja otsustada.

Itaallased ise arvavad, et kõige ebausklikum on just Napoli kandi rahvas. Must kass kui ebaõnne tooja, peegli lõhkumine ja 7 aastat õnnetut armastust , ämblik kui õnneloom, need on  ebausu rusikareeglid, kuid kõige rohkem ebausku on makaronimaal seotud  vana-aasta kommetega. Praeguseks on seadusega keelatud vana-aasta öösel vanu asju aknast välja loopida, aga salaja ikka mõni vana püksipaar või vihmavari maandub alumiste naabrite rõdudele. Ebausk on nii juurdunud, et seda nimetatakse hellitavalt traditsiooniks. Näiteks läätsede söömine koos seajalgadega vana-aasta öösel olevat traditsioon, tegelikult aga loodetakse läätsesupi söömisega suurendada oma rahalist rikkust, sest iga lääts sümboliseerib ühte münti. Seajalg sümboliseerib samuti külluslikkust, sest see on toitvam kui mistahes muu liha. Keskööl on täiesti kohustuslik süüa mõned viinamarjad, mis tähendavad seda, et kui Sul on viinamarju isegi talvisel perioodil, siis oled sa eriliselt õnnistatud küllusega. Väga tähtis on avada valgustatud toas üks aken, et uus aasta saaks sisse tulla ja pimedas toas teine aken, et kurjad vaimud saaksid välja minna. Ukse taha tuleks aegsasti panna üks puuvõõrik või tuulepesa. See ei lase kurjadel vaimudel majja siseneda ning oma armuõnne nimel oleks väga soovitav  puuvõõriku all suudelda ning kanda punast värvi aluspesu. Itaalia kombed on jõudnud Eestisse vähemalt selles osas, et  arvatakse olevat õnnetoov kohata aasta esimesel päeval kõigepealt meesolevust. Mida pikemat kasvu ja tõmmum, seda parem.  Aasta esimesel päeval ei tohi mitte mingil juhul väljuda kodunt tühjade taskutega. Teil peab olema tingimata taskus kasvõi veidike raha. Kui selle vastu eksite, pole hiljem vaja kaevelda oma vaesuse ja viletsuse üle, sest raha on nagu taim, mis vajab kasvamiseks seemet. Usutakse samuti,  et andes 1.jaanuaril kellelegi võlgu, saate raha tagasi sajakordselt. Ma isiklikult ei ole selles küll väga kindel. Nagu märkasite sellest jutustusest, käib kogu nõiakunst ikka raha ümber. Seejärel panustatakse pisut ka armastusele. Järeldada võime vaid seda, et itaallased peavad esmatähtsaks raha ja armastust.  Võib-olla on neil isegi õigus. Ei saa ju meist keegi hakkama täiesti ilma rahata ega ammugi mitte ilma armastuseta.

Kuid ebausk saadab itaallasi ka igal argipäeval. Ükskord tulin tuppa ja panin märja vihmavarju avatuna kuivama. Franco tormas minu suunas ja käskis   kiiresti vihmavarju sulgeda ning uksest väljuda. Itaallastele toob ebaõnne vihmavarju avamine kodus. Neil on enamasti kõigil ukse taga vihmavarju vaasid ja samuti ei tohi vihmavarjuga siseneda ei kooli, mistahes asutusse ega muuseumi. Välisjalanõudega on normaalne siseneda isegi arstikabinetti, aga vihmavarjuga mitte mingil juhul.

Algul ma ei saanud aru, miks Franco keset sõiduteed järsku hüüatas: „katsu mune, katsu mune!“ Asi on nimelt selles, et kui kellestki möödub surnuauto, siis tuleb kiiresti haarata kinni munadest. Naised peaksid kohe katsuma mingit metallist eset, kasvõi juukseklambrit. Avalikus paigas libistavad mehed käe taskusse ja katsuvad oma mune, abikaasa võib sama teha oma mehe teise tasku kaudu J.

Nii Eestis kui  ka Itaalias ei tohi söögilauda pühkida palja käega vaid ikka lapiga. Muidu tuleb nälg majja. Samuti ei tohi voodist  välja astuda vasaku jalaga, kuid eestlaste kombest, sülitada kolm korda üle vasaku õla, pole enamik itaallasi kuulnudki. Algul oli sellega palju nalja, sest  sülitasin iga ebaõnne kahtluse korral kiiresti ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla, mispeale kõik jäid üllatusest suurte silmadega vahtima.Algul ei teadnud ma sedagi, et soola ei tohi kogemata maha minna. Kui see juhtub, tuleb võtta seda soola näpuotsaga ja visata üle vasaku õla. Itaallased ei tohi minna ei trepi ega redeli alt läbi, täpselt nagu eestlasedki, aga seda, et kaks inimest ei tohi tänaval kõndides jätta enda vahele puud või posti, nad ei tea. Nuga ja prossi ei tohi kinkida, see ajab suhted teravaks. Kui anda vastutasuks üks münt, siis sellega saab asi silutud. Eriti hull märk on see, kui ämm kingib miniale prossi või vastupidi. Siis tuleb pross kauplusse tagasi viia, seal muu nõu ei aita. 

Pulmadega seoses tuleb silmas pidada sadu pisikesi nõidusi. Pruudi riietuses peab olema tingimata midagi uut, näiteks aluspesu. Samuti midagi vana, näiteks juuksekinnitus. Midagi peab olema sõbrannalt laenatud, näiteks käevõru. Mingi ese peab olema kingitud, näiteks kaelakee ja mingi detail peab olema sinist värvi, see sümboliseerib siirust ja puhtust. Pruutpaari tuleb kirikust väljudes pilduda riisiga, see kindlustab lasteõnne, rikkust ja rõõmu.  Kui kogemata peaks  abielusõrmus kaduma, siis tuleb jooksujalu minna uut sõrmust ostma. Abielluda ei ole soovitav reedesel päeval ja kurjakuulutav on pulmi pidada maikuus. Kui pulmapäeval sajab vihma, siis see toob õnne: „sposa bagnata, sposa fortunata“ ehk tõlkes „märg pruut on õnnelik pruut“ .

Mõistagi on tähtis, et pulmareisile ega üldse mingile reisile ei mindaks teisipäevasel päeval. See tooks kaasa sekeldusi ja takistusi. Esimese kuu jooksul peale pulmi, peaks noorpaar iga päev lusikatäie mett sööma, selleks, et abielu saaks hästi magus olema.

Enamasti on nii itaallaste kui eestlaste õnne ja ebaõnne sümbolid üsnagi sarnased: sülega õnne toob neljaleheline ristik, mündi leidmine, talismani kandmine jms. Viie õielehega sirelit aga siinmail ei tunta.

 Uudiseks on mulle itaallaste uskumus, et imikut ei tohi kaelale suudelda, muidu maimuke ei maga hästi. Nüüd on selge, miks mu pojad öösiti mürglit tegid.

Itaalias  ei tunta ka seda lihtsat trikki, et eksamitele peab minema alati samade riietega. Üks  itaallannast tuttav käis ülikoolis tervelt kümme aastat nelja aasta asemel! Pidevalt kukkus eksamitest läbi! Ilmselt ei teadnud vaeseke ka seda, millise käega  eksamipiletit peab võtma ja kuhu spikrid peita. Piletit peab võtma alati parema käega ja uksepoolsest reast esimese nelja hulgast. Sel viisil sain  maksimumhindeid ja spikrit ei läinudki vaja. Mu abikaasa sokid aga olid peale viimast eksamit nii mustad, et seisid ise pesumasina kõrval püsti. Sellest oli kõvasti abi ja ülikool sai edukalt lõpetatud.

Lõpetuseks ütleksin, et igaüks on oma õnne sepp, kuid mingil juhul ei tohi lasta vasarat ära varastada.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia,

27.detsember 2014 artikkel on avaldatud märtsis 2015, ajakirjas "Müstilised Lood"

 

UFO-d Itaalias

UFO-d Itaalias.

Alates 1972.a. on Itaalias „ametlikult“ registreeritud  445 Ufo vaatlust. Nende all peetakse silmas ainult neid objekte, mida on kirjeldatud Itaalia Sõjalennunduse spetsialistide poolt. Lihtkodanike poolt kirjeldatakse samuti igal aastal mitusada objekti, kusjuures näiteks 1978.aastal isegi üle 800 lendava objekti. (Igaüks võib Aeronautika kodulehel täita vastava blanketi, kui on märganud mingit ebatavalist objekti või näiteks avastanud mustreid oma viljapõllul. Blanketil on 21 küsimust, mis teevad kirjeldamise lihtsamaks.) Taolised andmed toodi välja toimikus, mis esitati  Ülemaailmsele Ufoloogia Kongressile San Marinos 30. märtsil 2014.a. Näiteks vaadeldi viimase nelja aasta jooksul  56  tundmatut lendavat objekti, neist seitset 2013.aastal., kümmet objekti 2012.aastal, 17 objekti 2011.aastal ja kakskümmend kaks lendavat objekti 2010.aastal  Sõjalennunduse Amet peab koguma, kirjeldama ja tõestama ufode ilmumisi ning läbi viima tehniliste andmete uurimusi, et panna paika informatsioon, kas nähtud objektid on inimolendite poolt fabritseeritud või sootuks loodusnähtused. Seda kõike tehakse eelkõige selleks, et garanteerida Itaalia õhuruumis toimuvate lendude ohutus. Kui tsiviillendurid märkavad UFO-sid, ei julge nad sellest enne rääkida, kui pensionipõlves. Sest muidu peetaks neid hulluks ja nad kaotaks töö. Juhul kui pole olnud võimalik kindlaks teha tehnilist või looduslikku päritolu, kvalifitseeritakse episoodid nagu tundmatud lendavad objektid. Unknown flying objects ehk ufo inglise keeles ja oggetti volanti non identificati ehk ovni itaalia keeles.  Täheldatud on ka seda, et mõnes Itaalia piirkonnas ei ole praktiliselt ühtegi juhtumit registreeritud, samas kui Lazio maakonnas (Rooma) ümbruses on esinemissagedus kõige suurem. Kusjuures esineb aastaid, mil ei registreerita ühtegi objekti, samas aga 1978.a. registreeriti koguni 69 juhtumit. Kongressil käsitleti ka UFO-de seost mõjukate isikutega, näiteks Eisenhoweri juhtumit 1954.a., mil püstitati hüpotees, et USA administratsioon ja maavälised olendid on olnud kontaktis. Kongressi kokkuvõtvas otsuses märgitakse, et kuigi oletusi on igasuguseid, on UFO-de näol siiski tegemist reaalse fenomeniga. Mina isiklikult usun, et Antarktikal lendurite poolt nähtud UFO-de maa-alune baas on olemas ja et UFO-d on inimestega kontaktis. Pealegi tundub mõningaid inimesi vaadates, et nad pole maapealsed olendid ei käitumiselt ega välimuselt. Arvatakse, et nad on hübriidid. Olen pannud tähele, et mõningaid inimesi teleekraanil nähes ma sõna otseses mõttes ehmun ja tunnen nii tugevat vastikust, et pean kanalit vahetama. Lapsepõlvest mäletan, et ehmusin alati kui nägin meie kooli direktorit. Kõik kutsusidki teda Fantoomiks. Kõige ohtlikumaks pean aga seda fenomeni, et valitsused vaikivad UFO-dest, samas on nii ajaloost kui tänapäevast selge, et paljud valitsusjuhid ei käitu nagu inimesed, kellelt eeldaks alalhoiuinstinkti, empaatiavõimet ja muid üldinimlikke omadusi. Rahvas ei saadaks iseennast hukatusse kui juhid nendega ei manipuleeriks. 

Artikkel on avaldatud minu varjunime all ajakirjas Müstilised Lood juunis 2015  

Taimemaagia Itaalias

Roheline maagia.

Taimemaagia on suhteliselt lihtne, sest maagiaks vajalik vägi, energia ja vibratsioonid asuvad taimede sees ning pole vajadust kutsuda appi väliseid jõude. Vajalikud on vaid mõned lihtsad võtted nagu taimede kimpu sidumine, keetmine, põletamine, õmblemine riidest kotikestesse  või maasse matmine. Tööriistadeks on vaja vaid uhmrit, et purustada seemneid või pulbriks hõõruda kuivatatud taimeosakesi, puust  või savist kausikesi, kus võluväega taimi hoida, riidest kotikesi, klaaspurki leotiste jaoks ja tulekindlat keeglit kus taime põletada viiruki asendajana. Enne taimede kasutamist tuleb neilt selleks luba küsida ja lausuda sõnu, mille jaoks me neid appi palume. Sõnad harmoniseerivad vibratsioone ja muudavad abi tõhusamaks. Maksimaalne efekt on võimalik saavutada 24.juunil, suvisel pööripäeval, mil taimedes on eriline vägi. Traditsiooniliselt kogutakse taimi 23.juunil kuni südaööni ja sel ajal korjatud taimi kasutatakse terve aasta jooksul sellisteks maagilisteks rituaalideks nagu näiteks vannide võtmiseks, võidmisteks, suitsuga puhastamiseks, õlidesse lisamiseks, kotikestesse puistamiseks, nukkude valmistamiseks.

Vahemeremaades kasvavatest taimedest on maagias kõige rohkem kasutamist leidnud loorber, rosmariin, sidrun, salvei, basiilik, oliiv, granaatõun, lavendel, kuid loomulikult ka sellised tuntud taimed nagu küüslauk, sibul, nõges, raudrohi, naistepuna, saialill, kummel, tähtaniis, õun, piparmünt, koirohi, palderjan, ristik, puju ja samuti paljud teised vähemtuntud taimed, kelle kodumaaks on eksootilised paigad (lootos, zen-zen jt.) Antud kontekstis tuleks taimede kohta öelda „kes“, sest nad on elusorganismid, kes sünnivad, kasvavad, muutuvad ja lõpuks surevad. Lisaks maagias kasutamisele on nad ka mõistagi ka võimsad ravimtaimed ning selleks, et neid raviotstarbel õigesti kasutada tuleks ikkagi pidada nõu arsti- või apteekriga.

Loorber, ladina keeles laurus, on oma vägevusega teeninud selle au, et tema lehtedega pärjatakse võitjaid ja samuti ülikoolilõpetanuid. Sõna laureaat tuleneb just loorberist. Laurad ja Laurid võivad oma nime üle uhkust tunda. Maagias tuleks loorberilehte kanda endaga kaasas sel juhul kui soovitakse parandada  selgeltnägemise võimet ja hoida oma tervist. Põletades kuivatatud ja purustatud loorberilehti, saame puhastada oma kodu võõrastest energiatest, näiteks peale külaliste lahkumist.

Rosmariin, on oma nime saanud pisikeste siniste õite tõttu, mis tõlkes tähendavad mere kastepiisku. Maagias on ta üks võimsamaid kaitsjaid ja kodu puhastajaid. Tema okste riputamine aknale või rõdule, kaitseb kodu varaste eest. Padja ja voodi alla pandud rosmariinioksad hoiavad eemal õudusunenäod. Oksakeste põletamine asendab viirukit ja ajab eemale kurjad vaimud.

Sidruni oskuslik kasutamine maagias, aitab elus hakkama saada poole väiksema vaevaga, sest tema abil on võimalik võita sõprust, armastust ning samuti puhastada oma kodu ja keha deemonitest. Kui aga soovitakse lahti saada ebameeldivast partnerist, siis tuleb sidrunit kasutada koos soolaga.  Lõigata sidruni sisse rist, puistata sinna sisse soola ja seejärel puistata sool laiali, ning lausuda sõnad, nimetades nime, kellest soovitakse lahti saada. 

Salvia on oma nime saanud sõnadest salvare ja salvo mis tõlkes tähendavad elu päästma, päästja ja kaitsja. Salveid on väga palju erinevaid liike ja mõned neist on ka sellised, mis tekitavad hallutsinatsioone ning on mürgised, seega kasutada tohib vaid aedsalveid (salvia officinalis) , lisades lehti näiteks kalatoitudele. Maagias tuleks salveid kasutada viiruki asemel, põletades salvei lehti ja liikudes kas kodu või koduaia territooriumil kellaosuti liikumise suunas ning lausuda sõnu: „ma kaitsen seda kodu kurjade vaimude eest ning soovin rahu, rõõmu ja edu sellele kodule!“ 

Basiilik on oma nime saanud kreekakeelsest sõnast basilicos, mis tähendab kuninglik. Maagias puhastatakse oma kodu kuivatatud basiilikulehti põletades sarnaselt teiste viirukit asendavate taimedega. Äris on soovitav hoida basiilikut ukse läheduses või kassa juures, samuti võiks rahaõnne hoidmiseks puistata basiilikut rahakotti.

Oliivid, oliivipuu lehed ja oksad on tänapäevani ühed tähtsaimad abimehed maagias. Vaadates läbi oliiviõli pudeli päikese poole, garanteerime endale hea silmanägemise. Ollivipuu oksi tasuks heaolu ja õnne nimel hoida oma kodus. Oliivipuu energiat on kasutatud rahu, tervise, vaimsuse ja meditatsiooni soodustamiseks. 24. juunil võiks oliivipuidust või oksast valmistada endale talisman. Oliivipuu lehed aitavad lahti saada depressioonist, kurbusest ja melanhooniast. Nad soodustavad viljakust ja laste sündimist. Selleks, et ravida migreeni, tuleks pisikesele oliivilehele kirjutada „Atena“ ja suruda seda lehte vastu pead. Samuti võib lehekest kanda taskus või käekotis. Oliivipuu lehti soovitatakse puistata mööda kodu laiali, sest nad levitavad rahumeelseid vibratsioone. Oliivioks esikus või kamina kohal, hoiab eemal äikese, tulekahju ja vargad. Haigele võiks valmistada oliividest kaelakee, et kiirendada paranemist. Laialdaselt kasutatakse oliiviõliga võidmist ja võlusõnade lausumist vastavalt sellele, millist tulemust soovitakse saavutada.

Granaatõun on maagias ideaalne kingitus, millega soovida õnne. Maades, kus granaatõun kasvab, toovad pruudid oma ämma aiast granaatõuna istiku ja istutavad selle oma aeda. Kes soovib, et kaaslane jääks talle truuks peab võtma 7 granaatõuna seemet ja 7 riisitera ning panema need pisikesse rohelisest riidest kotikesse. Seejärel on täiskuu ajal vaja põletada luuderohu lehti, lasta neil terve öö valgel taldrikul kuupaistes peesitada, lisada tuhk kotikesse ning kanda seda oma vasakus taskus.

Lavendel kaitseb vooruslikkust, armastust, und, õnne ja rahu. Samuti on ta hea kodupuhastaja. Lavendlit tuleb kanda kaasas või riputada roosas või rohelises kotikeses oma kodu seinale. Kotike tuleb kinni siduda sama värvi paelaga. Lavendli õisi võib põletada enne magamaminekut. Lavendli nuusutamine ja vaatamine aitab pikendada eluiga.

Eestlastele rohkem tuntud taimed nagu küüslauk, saialill, raudrohi, jne. on kõik kaitsva ja kurje vaime peletava toimega ning laialdaselt kasutusel. Piisab vaid vanikute valmistamisest ja nende riputamisest kööki või koridori, et hoida eemal negatiivseid energiaid. Peamine on sealjuures ise olla positiivne, rõõmus ja rahulik ning lausuda sõnu ainult jaatavas vormis.

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia                                 23.aprill 2015.a. artikkel on avaldatud ajakirjas Müstilised Lood juuni 2015 

Nutella nutab

NUTELLA nutab.

Sõbrapäeval suri laste suurimate sõprade Nutella, Mon Chéri, Ferrero Rocheri, Tic Tac ja Kinder šokolaadide isa, Michele Ferrero. Ta oli Itaalia rikkaim mees ja maailmas rikkuselt 30-ndal kohal. Eelmise aasta andmete põhjal ulatus šokolaadikuninga varandus 23,4 miljardit dollarini.

 Michele sündis Loode-Itaalias, pisikeses asulas nimega Dogliani, 26.aprillil 1925 ja lahkus siitilmast 14.veebruaril 2015.a. Monte Carlos, olles 89-aastane.

Tema vanemad olid lihtsad itaalia talupojad, kes üritasid proovida õnne suures linnas, Torinos. Nad avasid otse peatänaval oma maiustustepoe. Sõja tõttu tuli siiski pöörduda tagasi kodukanti ja 1946.a. rajasid Pietro ja Piera  kaunis Alba linnas pisikese kondiitriäri. See oli läbinisti perefirma, kus lõid kaasa kõik pere liikmed: isa, ema, onu Giovanni ja poeg Michele. Peale isa surma 1949.a. asusid ettevõtet juhtima onu, ema  ja 24-aastane Michele , kuid 1957.a. sai temast kogu ettevõtte peadirektor. Ta abiellus oma sekretäriga, Maria Franca nimelise neiuga ning perre sündisid pojad, kellele pandi nimed isa ja onu järgi Pietro ja Giovanni. Seitsmekümnendatel aastatel Itaalias asetleidnud terrorismilaine ajal pidi perekond saatma oma pojad õppima Brüsselisse ja nendest said samuti perefirma edukad edasiviijad.  Tänaseks päevaks on Ferrero SpA maiustuste impeeriumil  34 000 kaastöötajat 53 riigis, tehased 20 riigis ja nendest 3 tegutsevad sotsiaalvaldkonnas Lõuna-Aafika Vabariigis, Kamerunis ja Indias. Lisaks on neil veel 9 põllumajandusettevõtet. Geniaalset maiusteloojat on elu jooksul tabanud ka rasked tagasilöögid: seitsmekümnendatel aastatel, kui Itaalias möllas terrorism, pandi toime tema jõhker kinnipidamine. Teine õnnetus juhtus   1994.aaastal, mil Alba linna üleujutuses sai tehas kõvasti kannatada. Tookordne peaminister S.Berlusconi lendas kohale helikopteriga ja ei uskunud oma silmi kui nägi Ferrero perekonda kummisäärikutes ning labidatega oma kommivabrikust muda välja kühveldamas. Kõige hullem tragöödia juhtus aga 2011.a. kui Lõuna-Aafrikas, Camps Bays suri jalgrattasõidu ajal infarkti nende esimene poeg Pietro, kes oli vaid 48-aastane. Ta oli noor abielumees ja kolme pisikese lapse isa.

Michele Ferrero soovil sündis 1983.a. Ferrero Fond, mille peakorter on Alba linnas. Sellel fondil on kaks eesmärki: hoolitseda oma endiste töötajate eest ja edendada kultuuri ning kunsti. Fondi logol seisavad Sõnad: „Töötada, Luua, Annetada“.  Nendes piirkondades kus on Ferrero tehased, on eesmärgiks toetada laste hariduse-ja tervisega seotud projekte.

Michele Ferrero matused peeti 18.veebruaril Alba linnas, kus sel päeval olid suletud kõik kauplused ja koolid. Majadel olid heisatud leinalipud ja tuhandetel inimestel, kes olid kogunenud Toomkiriku esisele väljakule, veeresid mööda põski pisarad.  Matusekõnes tuletas tema noorem poeg Giovanni meelde oma isa sõnu: „tehas on inimeste jaoks, mitte inimesed pole tehase jaoks“.  Magusalooja oli rahva poolt armastatud oma tagasihoidlikkuse, loomingulisuse ja töötajatesse lugupidava suhtumise tõttu. Matustele saabusid ka Itaalia peaminister Matteo Renzi, ekspeaminister Romano Prodi, Piemonte kuberner Sergio Chiamparino ja mitmed teised ametiisikud. 

Michele Ferrero maeti Alba kalmistule. Kirstu järel kõndisid abikaasa Maria Franca, poeg Giovanni, miniad  Paola ja Luisa ning viis lapselast. Neile järgnesid tuhanded leinavad kaastöötajad ja linnaelanikud.

Anneli Treumuth

Pisa, veebruar 2015

Itaalia presidendid

Itaalia president on 73-aastane Sergio Mattarella.

Elan Itaalias juba aastaid ja juurdlen pidevalt selle kauni maa fenomenide üle.

Vean paralleele peamiselt Eestiga, mis on tegelikul sama mõttetu tegevus nagu võrrelda võrreldamatuid. Võtame täna näiteks kõne alla suhtumise vanusesse ja vanadusse. Kas inimene on ikka nii vana nagu ta ennast tunneb? Kui 100-aastane tunneb ennast 50-sena, siis kas see ikka tegelikult on adekvaatne suhtumine? Jah, võib-olla, kui ta juhuslikult ei ole vastutav ühe 60-miljonilise elanikkonnaga riigi käekäigu eest.

Seoses eile lõpulejõudnud Itaalia presidendivalimistega, kuulsin Itaalia riigitelevisoonist, et inimene saab küpseks 50-aastaselt ning seetõttu näeb seadus ette, et president peab olema vähemalt 50-aastane. Eestis seevastu 40-aastane. Me küpseme järelikult varem. Itaalias valitakse president seitsmeks aastaks, Eestis viieks aastaks. Me järelikult ammendame ennast kiiremini.

Eelmine Itaalia president Giorgio Napolitano oli 89-aastane, vanim ametisolev terves maailmas. Ei, ta ei läinud pensionile ega puhkusele. Juba järgmisel päeval vudis Napoiltano vilkalt tööle ja jätkab senaatorina. Praegune riigipea on niisiis 73-aastane Sergio Mattarella. Valitsemisaja lõppedes on ta 80-aastane ja võidakse vabalt veel valida teiseks ametiajaks nagu juhtus Napolitanoga, kes valiti tagasi teiseks ametiajaks veel 87- aastaselt. 

Üks põhjus, miks Napolitano omal ajal tagasi valiti oli selles, et liiga palju on riigis neid, kelle huvides võiks elu edasi minna vaikselt ja vanaviisi. Teise põhjuse avastasin eile. Siin riigis kestab ju lapsepõlv veidi üle 40 aasta. Varem kodunt reeglina ei lahkuta. Kihlatud ollakse aastaid, isegi kümneid aastaid ja kuna kuulus laulja Gianna Nannini sünnitas 56-aastaselt, siis arutlevad juba mitmed naised tema eeskujul: „aega ju on oma pere loomisega“. Kui laps saab täiskasvanuks on vanemad 70-sed ja sel juhul on täiesti mõistetav, et karjääri tippu jõutakse Itaalias peale 70-ndat eluaastat. Kolmas põhjus on muidugi selles, et meditsiinisüsteem on ülimalt inimlik ja pensionäridel on ravi kättesaadavus praktiliselt tasuta, nii et nad tõepoolest püsivadki hea tervise juures palju kauem kui eestlased.

Mõistagi on mul hea meel, et Eesti riik tänu oma noorusele, liigub edasi kiiremini, samas aga on kahju, et 50-60-aastased on tööturul tõrjutud seisus.  Eestis kitkub juukseid inimene, kes peab neljakümnendat-viiekümnendat juubelit ja mõtleb, et elu on läbi. Itaalias neljakümnesed hõljuvad kodus päev otsa pidžaamas ringi ja ootavad, et ema sööma hõikaks. Selles vanuses inimesed pole veel oma kohta elus leidnud. Pole siis ime, et presidendid on vanad nagu indiaani suguharu pealikud oma vigvamis ja riik liigub edasi teosammul, tagasi aga täiskäigul. Õnneks sõltub presidendist suhteliselt vähe ja pisike lootus on, et noorenenud valitsus suudab vähehaaval eluga edasi minna. Lootma ju peab.

Anneli Treumuth

Pisa, 01. Veebruar 2015 artikkel on avaldatud ajakirjanduses, Nelli teatajas sept. 2015

Palverännakutest

Palverännak on spirituaalne puhkus.

Esimesed kristlikud palverännakud tehti paikadesse, mis olid seotud Jeesuse sünni, elu, ja ristilöömisega. Seejärel muutusid populaarseks palverännakud Jeesuse apostlite matmispaikadesse nagu näiteks Rooma apostel Peetruse ja Pauluse haudadele ning Santiago de Compostelasse Hispaanias, apostel Jaakobi säilmete juurde. Kristluse üks suurimaid palverännakuid leidis aset paavst Johannes Paulus II matusele 8. aprillil 2005. aastal, mil umbes neli miljonit inimest rändasid Vatikani. Palverännakuid tehakse ka neisse pühapaikadesse, kus on nähtud Neitsi Maarjat või ingleid ennast ilmutamas. Kuulsaimad on Lourdes Prantsusmaal ja Fatima Portugalis, kuid neid paiku on lugematul arvul. Ütlus, „kõik teed viivad Rooma“, pärineb küll Rooma Impeeriumi aegadest, kuid ei ole kaotanud oma tähtsust palverändurite jaoks, kes on Püha Peetruse ja Pauluse haudadele rännanud kõigist maailma paigust. Itaalias on üks kuulsamaid ja tänapäevani kasutuses olev palverännutee via Francigena, mis kulgeb Prantsusmaalt Itaaliasse Rooma. Hiljem lisandus sellele veel mitmeid teelõike ja nüüd algab teekond nii Inglismaalt Londonist  kui ka Hispaaniast,  Santiago de Compostelast.

Poola kõige kuulsamasse palverännakupaika Częstochowasse sattusin just Neitsi Maarja taevaminemise pühal 15.augustil. Seda linna külastab igal aastal neli miljonit palverändurit, kes kõik tulevad vaatama ikooni, millel on kujutatud musta Madonnat lapsega ja mille, legendi kohaselt, maalis püha Luukas. Ikoon on toodud Czestochowasse Ukrainast, Jasna Gorast, 1382.aastal. Palverändurite grupid tulid selle tõeliselt kauni ja suursuguse pühakoja jalamile ning viskusid kõhuli maha. Lebasid asfaldil veidi aega ja seejärel suundusid ikooni juurde palvetama. Tegin ümber kiriku ühe pika jalutuskäigu ja nägin, et absoluutselt iga pühakuju juures viskuti põlvili, palvetati ja löödi risti ette. Imestama pani see, et palvetamas nägin ka lapsi ja verinoori inimesi. Ümbrus oli tõeliselt kaunis ja ehitud kõikjal lilledega. Mõistagi õitses suveniirikaubandus-, lillede- ja toitlustusäri, hotellindusest rääkimata, sest kohale tuleb mitmeid tuhandeid katoliiklasi ning uudishimulikke. Santiago de Compostelasse jõudsime täiesti tavalisel argipäeval ja rahvast eriti palju ei olnud. Kirik, kus on hoiul Püha Jaakobi säilmed, oli missa ajal poolenisti rahvast täis, kuid missat kuulati enamasti püstijalu ja pisaratel lasti voolata mööda põski tervelt tund aega järjest. Säilmed asusid siiski veidi uhkemas kastis, kui seda olin harjunud nägema filmis „Viimne reliikvia“ ja seal ees palvetati vahetpidamata. Lourdes on väga kuulus palverännakupaik Prantsusmaal ja seal käiakse peamiselt oma terviseprobleemidele abi saamas. See on linn, mis peamiselt koosneb hotellidest, restoranidest ja suveniiripoodidest. Pühakoda ja väljak selle ees on muljetavaldavalt kaunid. See on koht, kus kõigepealt palvetatakse ja nutetakse kaljuorvas seisva Madonna ees, seejärel süüdatakse küünlaid, käiakse pühas vees ja võetakse vett pudelitega koju kaasa. Imelisi tervenemisi on registreeritud katoliku kiriku kriteeriumide alusel 68.  Fatima  asub Portugalis ja sealne Madonna on teinud sellise imeteo, et suutis jätta Portugali puutumata II Maailmasõjast. Fatima pühakoda on suur nagu Kongresside Palee Moskvas ja pühakoja esine väljak on võib-olla suuremgi Punasest Väljakust. Hiiglaslik muuseum peidab endas enneolematult suurtes kogustes kulda, hõbedat ja kõikmõeldavaid kalleid kingitusi, mida rahvas on oma Madonnale tänutäheks kokku kandnud. Ka Fatimast saab kaasa võtta püha ning tervendavat vett. Rooma on kõigile tuntud oma suursuguse Püha Peetri Katedraaliga ja selle ees asuva unikaalse arhitektuuriga hiiglaslikult suure väljakuga, mis on igal issanda päeval puupüsti rahvast täis. Viimasel ajal pöördub paavst Francesco peaaegu iga päev oma sisukate kõnedega rahva poole. Püha Peetruse haual palvetamas käis ka äsja Itaalia presidendiks valitud Sergio Mattarella.

Minu elukohale Toscanas, asub kõige lähemal täiesti uskumatult kaunis Montenero Pühakoda, kus rahvas käib Madonnalt abi palumas juba 670 aastat järjepannu. See on ülemaailmselt vähemtuntud palverännaku teekond, kuid soovitan seda Livorno linna lõunaküljele jäävat imelist pühakoda kindlasti külastada.  Inimesed, kellel on tõsine mure, pöörduvad palvetega Halastaja Madonna poole ja peale abi saamist tulevad tagasi, et tänutäheks tuua pruutkleite, sünnirosette, medaleid, maale, leiba jne. Tänatakse mehelesaamise, rasedaksjäämise, haigusest vabanemise, õnnetustest eluga pääsemise ja muudest muredest puhta nahaga väljatulemise eest. On täiesti hämmastav, milliseid tulemusi annab tõeline pühendumus ja usk: viljatud saavad õnnelikeks lapsevanemateks, üksikud saavad mehele, haavatud saavad terveks ja kaotsi läinud lähedased leitakse taas üles. Sealses hiigelsuures pühakojas pole enam ühtegi vaba sentimeetrit kuhu paigutada tänulike inimeste kingitusi.

Iga kord, kui külastan pühapaiku, veendun, et taolisi rajatisi ilma Jumala abita pole kindlasti olnud võimalik ehitada. Ainult väga tugev vaimline vägi suudab ajada miljoneid inimesi palverännakuradadele, sest spirituaalne maailm on primaarne ja määrava tähtsusega. Mõistetamatuks jäävad vaid religioonidevahelised konfliktid ja väärastumised. Ametlik ning teaduslik seisukoht palverännaku paikade kohta on see, et nähtud inglid ja Madonnad on hallutsinatsioonid, sinna juurde kuuluvad jutustused, aga on väga tugevad legendid, mille taotluseks on hiigelsuure finantsilise tulu saamine.  Samas on selge, et usku ei saa ega tohi inimestelt ära võtta, seda enam, et kõik, mis on käega katsutav ja silmaga nähtav, pole mitte midagi muud kui ainult energia.  

Anneli Treumuth

Pisa, Itaalia, aprill 2015.a.  Lugu on avaldatud ajakirjas Müstilised Lood juunis 2015 

Lemmikloomapidamise kultuurist Itaalias

Statistika andmetel tuleb iga itaallase kohta üks lemmikloom, tõlkes animale domestico ja harvem kasutatakse inglisekeelset sõna pet. Sõna animale tuleneb sõnast anima, mis tähendab hing ja see omakorda tuleneb kreekakeelsest sõnast anemos, mis tähendab tuulepuhang. Meil siin Pisa lähedal on üks suur, mitme omavalitsusega kambapeale   rajatud, koerte varjupaik, mille nimeks ongi pandud „Tuulepuhang“. Itaalia elanike arv on ligikaudu 60 miljonit ja oma koduseinte vahel peetaksegi niisiis  60,5 miljonit  lemmiklooma. Üksikute inimeste kaaslaseks on valdavas enamuses kassid, seevastu aga  perekondades, kus on ka lapsi, peetakse valdavalt koeri. Vähemtähtsad pole ka linnud, kalad ja roomajad (sinna hulka on arvatud ka kilpkonnad).

Uuringud väidavad, et lemmikloomad teevad rõõmu, tekitavad head tuju, on head kaaslased vanuritele ja aitavad kaasa laste sotsialiseerimisele. Lapsevanemad eelistavad, et nende lapsed mängiks pigem lemmikloomadega kui videomängudega.

 Euromonitori andmetel on Itaalias loendatud  6,95 miljonit koera, 7, 48 miljonit kassi, 13 miljonit puurilindu, 30 miljonit akvaariumikala ja 3 miljonit kilpkonna-, madu-iguaani ning väikesi närilisi: hamstreid, hiiri, rotte.

 Eurispes  andmetel  kulutasid loomaomanikud  2013.aastal oma lemmikute ülalpidamiseks kokku 1,77 miljardit eurot, Omanikud väidavad, et ühe kuu keskmine kulu lemmikloomale on 30 eurot ja aasta jooksul kulub veterinaari ning ravimite peale umbes 100 eurot.  Lemmikloomade tarvis on suured spetsiaalsed kaubamajad nt. Arcaplanet, mis tõlkes tähendab Noa laeva planeet. Siiski tuleb märkida, et need poeketid on pankroti äärel, kuna majanduskriisi ajal vähendasid loomaomanikud ka lemmikutele mõeldud eelarvet.

Kurb statistika teab rääkida, et kodutuid koeri ja kasse  on saapasääreriigis üle nelja miljoni. Varjupaikades töötavad peamiselt vabatahtlikud ja raha tuleb annetajatelt ning omavalitsustelt. Varjupaigad asuvad elurajoonidest kaugel, täiesti lõputuna näivatel tühermaadel, et linna ei kostaks koerte haukumine, ega leviks spetsiifiline lõhn. Üritasin ühe varjupaiga juurde sõita, kuid tee oli auklik, pindamata ja mudane. Auto sai ülepeakaela poriseks ja kohale ma ei jõudnuki, sest tahtsin autot säästa. Nägin, et sinna sõidetakse suisa maasturiga. Edukalt tegutsevad ka koerte-kasside pansionaadid  ehk tasulised hoiukodud. Kõrgtasemel paistab lemmikloomadega olevat kõik korras. Toimuvad   lemmikloomanäitused, tegutsevad koertekoolid, ilmuvad kõikvõimalikele huvigruppidele mõeldud lemmikloomade ajakirjad. Pisa raamatukogu on endale tellinud vaid koerakasvatajaid abistava ja nõustava ajakirja: „Il mio cane“, tõlkes minu koer. Selle ajakirja igas numbris on rubriik, kus tuuakse esile 10 parimat tõugu näiteks neile, kellele meeldivad gigantsed koerad või siis omakorda 10 tõugu neile, kes eelistavad pisikesi taskunoa suurusi koerakesi. Samuti 10 töökoera, 10 moekoera, 10 mägedes elamiseks sobilikku kaaslast ja 10 järve-ning meresõbralikku ujumisfanaatilist koera. Lisaks on igas numbris lugejate poolt saadetud parimad fotod, veterinaari nõuanded, reklaamid näituste ning koolituste kohta. Tooksin siinkohal ära ka mõned tõukoerte hinnad koos käibemaksuga: http://www.vendita-cuccioli.com/referenze.asp:  saksa lambakoera kutsikas maksab 600.-, kuldne retriiver 650.-,  taksikoer 750.-, inglise buldog 1300.- jne.

Tõukasside hinnad oleksid järgmised: Siiami kassid vahemikus 150-600 eurot, Siberi kass samuti kuni 600.-, Birma kass 600.- jne. http://animali-vendita.vivastreet.it

Mis  puutub tavalisse koerapidamisse, siis muutus elamurajoonides koerte-kasside  rohkuse tõttu olukord pikapeale katastroofiliseks, sest loomaomanikud ei koristanud oma lemmikute kakat. Ei ole ma näinud ka ühtegi suukorviga koera. Mõned ei kasuta isegi rihma. Eriti ohtlikke tõugude puhul võib sellise käitumise puhul trahv ulatuda kuni 1300.- euroni. Autos peaksid koerad olema juhist eraldatud kas võrguga või olema puuris. Trahvid lahtiselt autos transporditavate loomade puhul on vahemikus 68-275 eurot ja trahvi suuruse otsustab politseinik.  Paar aastat tagasi otsustasid linnavõimud rajada suurematesse  elurajoonidesse koerte aiad. Meie elamurajoonis on neid aedu koguni kaks. Paar suuremat muruplatsi piirati kõrge traataiaga, sisse pandi mõni pink omanikele ja koerad saavad nüüd toredasti ilma rihmata joosta. Järgi on jäänud küll must maa, aga vähemalt on koerakaka miiniväljad vähenenud. Märganud olen ka omanike käes pisikesi kilekotikesi, mida nad demonstratiivselt nähtaval hoiavad. Kui jõuab kätte moment, mil on vaja kaka üles korjata, siis teeseldakse, et  ei märgatud midagi. Halvem veel, mis tehakse on see, et junnikesed korjatakse küll üles, aga jäetakse nad kilekotiga muru sisse ja prügikasti juurde minna ei viitsita. Meie kortermajas on mõnel naabril kolm koera, mõnel kaks, sealhulgas ka üks suur rottweiler, kes elab avaral rõdul, haugub pisemagi liikumise peale  ja kakab igasse rõdunurka. 

Koerte-kasside surnuaiad, koos kremeerimise teenusega, on Itaalias küll olemas, aga minu tuttavad on oma surnud kassid nutu saatel pannud saapakarpi ning aianurka maha matnud. Mõned inimesed isegi ei tea, et sellised surnuaiad eksisteerivad, sest asi on väga uus.  Fauglia asulas, Pisa provintsis avati 2012. aastal koerte-kasside ja nende omanike segasurnuaed, mis on ainulaadne ja esimene taoline terves Itaalias. Selge see, et üksikuna elavad inimesed tahavad saada maetud oma lemmiklooma kõrvale.  Iga vanatüdruk ikka oma kassi kõrvale. Vastav seadus, mis taoliste surnuaedade tööd reguleerib,  anti Toscanas välja alles 2015.a. jaanuaris.

Kõige jubedam, mis lemmikloomateemat puudutab on see, et Veneto maakonnas esineb veel tänapäevalgi kasside söömise juhtumeid. Alguse sai see  komme küll sõja-ja nälja ajal, kuid on jätkunud näiteks Vicenza linnas tänaseni. Mees, kes sõi kahe aasta jooksul 15 musta kassi, võeti vahi alla.  Samuti eksisteerivad seal  hobuse-ja eesliliha müüvad poed ning restoranid. Kui elasin Venetos 2009.aastal, sõin ka ise ühel suurel rahvapeol eesliliha. Väga hõrk ja maitsev, palju parem veiselihast. Eestlastele on see harjumatu, kuid itaallased kasvatavad ja söövad ka tuvisid ja jahimehed käivad kuldnokajahil. Sitsiilias keedeti vanasti kilpkonnasuppi, tõlkes zuppa di tartaruga. Usun, et seda keelatud tegevust kuskil mereäärses paigas  tehakse salaja veel tänagi. Igatahes on internetis olemas zuppa di tartaruga kohta 4763 retsepti ja samuti tuhandeid illustreerivaid fotosid. Itaalias on igas eluvaldkonnas väga põhjalik seadusandlus, nii ka loomapidamises, kuid seda hoomamatult suurt  seadusekoormat,  tõlgendab iga itaallane just talle meelepäraselt. 

 Anneli Treumuth

Pisa, oktoober  2015 artikkel on avaldatud ajakirjas "Lemmik" dets. 2015

Hingede aeg Itaalias. Kalmistud!

Hingede kuu Itaalias.

Hingede aeg algab Itaalias samal moel nagu Eestis: 31. oktoobril peetakse Halloweeni,  1. novembril  tähistatakse Kõikide Pühakute Päeva  ja 2. novembril Hingedepäeva. Selles suhtes mingeid erinevusi pole.  See tähendab seda, et kõik sügava, ajaloolise ja religioosse sisuga pühad kipuvad muutuma kommertslikuks. Mis puutub aga surnuaedadesse, siis need on täielikult erinevad.  Esimene kõige silmatorkavam erisus on see, et kalmistuid  ümbritseb vähemalt kolme meetri kõrgune kivist müür,  väravad on meeletult suured, tugevad  ja  sepistatud rauast ning need pannakse ööseks lukku.  Viimsete puhkepaikade lahtioleku ajad on enamasti hommikul kella 8-st õhtul kella seitsmeni. Mõni rahula suletakse ka lõunaseks siestaks. Neid aegu tasub jälgida, et mitte jääda haudade vahele terveks ööks lõksu. Itaalias valitseb täielik surnute kultus, sest tõemeeli usutakse hauatagusesse ellu. Hauaplatsidega on umbes nii nagu elamukruntidega. Igaüks tahab naabrist parem olla  ja demonstreerida, et tema armastus oma kalli kadunukese vastu on nii suur, et ta laseb hauale paigutada kasvõi täismõõtudes marmorist auto.  Rooma, Milano, Catania, Messina, Livorno jt. suuremate linnade kalmistutele rajatud marmorist ja graniidist mausoleumid on nii võimsad ja uhked, et kodutud üritavad seal aeg-ajalt peavarju leida.

Ega pisikesed külakabelidki  taha  sugugi alla jääda.  Hauaplaatidel on kindlasti ka kadunukese foto. Mõned skulptuurid  kujutavad lahkunu tegevust tema eluajal või siis surma momendil, näiteks jahil olles, ujumas, autosõidul.

Väga paljud mälestusmärgid kujutavad Jeesust ristil või surnuna oma ema Maria põlvedel lebamas. Kui saabub 1-2 november, siis muutuvad kalmistud õitemereks. Hiiglaslikud krüsanteemide puhmad ja suured alpikannide potid katavad haudu nii kaugele kui silm ulatub. Laternad on enamasti elektrilised ja monteeritud hauaplaatide sisse. Täielikult erinevad on ka matuste pidamise kombed. Esimene kõige tähtsam tähelepanek on see, et matused võivad aset leida juba 24 tunni möödudes surmast. Eestis läheb ikka peaaegu nädalakene, enne kui muldasängitamine toimub. Tõeline katoliiklane kremeerimist ei soovi, kuid kremeerimise matuseid siiski juba esineb ja seda sätestav seadus võeti vastu 2001 aastal. Sitsiilias palgatakse veel tänapäevalgi kadunukese juurde nutunaisi, kes terve õhtu surnukirstu juures halavad. Kui kirikust saadetakse viimsele teekonnale näiteks tuntud poliitika- või kultuuritegelast, siis lauldakse vana partisanilaulu „Bella ciao, bella ciao, bella ciao ciao ciao..... Eesti matustest täielik erinevus seisneb ka selles, et matuseid pildistada peetakse ebaviisakaks käitumiseks. Surnuaial mingeid suupisteid ega alkoholi, ei pakuta ning mälestuseks õhtusööki ei toimu. Üha rohkem on hakanud levima komme, et lilli ja pärgi matustele ei viida ning selle asemel annetatakse lillede ostuks mõeldud raha vähiravi vajavate  haigete toetuseks.

Kui näiteks  USA-s on  suurtele kalmistutele eluslillede viimine keelatud, kuna need jäävad sinna närtsima ja vesi vaasis hakkab lehkama, siis Itaalia rahulates domineerivad just eluslilled. Vaasid on kallihinnalised, suured, rasked ja valmistatud peamiselt marmorist või graniidist. Võrdluseks veel USA-ga võiks mainida seda, et seal kirendavad iseseisvuspäeval hauad riigilippudest, mujal maailmas pole ma tähele pannud, et Iseseisvuspäeval paigutataks haudadele riigilipukesi. Itaalias on hauaplaatide või ristide küljes rippumas palvehelmed ja laste haudadele viiakse hulgaliselt mänguasju. Hauakoht maamulda matmise puhul on võimalik osta kümneks aastaks ja peale seda maetakse kadunukese kondid surnuaia müüri sisse, spetsiaalsetesse kambrikestesse.

Need kohad on võimalik osta 30-ks aastaks. Ümbermatmise juurde palutakse  tulla kõigil lähisugulastel, kuid tuleb tõdeda, et väga raske on näha oma lähedasi põrmuks varisenult. Samas tahavad aga perekonnaliikmed olla kindlad, et metallist kastikesse, saavad pandud ikkagi justnimelt nende lähedase inimese  luud. Koheselt müüri sisse matmisel, saab koha 40-ks aastaks. Vabade kohtade olemasolul on võimalik lepingut pikendada veel 20-ks aastaks.  Kui omaksed seda lepingut pikendama ei tule, siis likvideeritakse viimne puhkepaik ja asemele paigutatakse järgmiste kadunukeste maised jäänused.  Hinnad kehtestab kohalik omavalitsus ja need varieeruvad vastavalt linna suurusele ning surnuaia tähtsusele. Matusekulud sõltuvad ka perekonna aastasest sissetulekust.  Ainult väga rikastel on hauakambrid,

seega niisugust asja pole, et keskklassi või vaesem perekond saaks endale lubada ühist hauaplatsi. Maetakse ikkagi vaid sinna, kus ruumi on. Pisa vanal surnuaial on spetsiaalne ala, kuhu maetakse lapsed ja surnult sündinud. Hinnad on ümbermatmiste puhulgi nii kallid, et neid saab tasuda isegi järelmaksuga.  Mõned pered on otsustanud just seetõttu valida oma kalli matmiseks kremeerimise ja tuha mitte paigutamise surnuaiale, sest sel juhul on teenus veidi odavam. Lähisugulasi on lubatud ümbermatmise või tuhamatuse korral paigutada  ka ühte ja samasse müüri sees olevasse kambrikesse, siis  on teenus veidi odavam.  Kui perekonna aastane sissetulek on väiksem kui 13 000 eurot, siis on võimalik omavalitsuselt taotleda tasuta matmise teenust. Kui perekond soovib hauale istutada mingit dekoratiivset taime, siis oma peaga seda teha ei tohi. Selleks on vaja maksta tubli 300.- eurot ja sellisel juhul istutatakse hauale näiteks küpress, mis on väga iseloomulik kalmistu puu.

Anneli Treumuth

Pisa, 05. november 2015, Itaalia.

Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressi Kohvri rubriigis 19.nov.2015 

Ischia saart iseenda jaoks avastamas..

Ischia saar, supelsakste paradiis.

Napolist tunnike mereteed – ja oledki pisikesel , 47 km2 suurusel,  Ischia (hääldatakse iskja) saarel! Eesti saartega võrreldes on Ischia umbes kahe Naissaare suurune, kus elab üle 62 000 põliselaniku ja mida külastab 4 miljonit turisti aastas. See on vulkaanilise tekkega, ülilopsaka subtroopilise taimestikuga, mägine ja kuumast veest pulbitsev turismimagnet Vahemeres. Maailmakuulus Capri,  mis on Ischiast neli korda väiksem, jääb kümblus-saarest kagusse, pole vulkaaniline ja seetõttu ei leidu seal ka kuumaveeallikaid. Kellel on plaanis Vahemeres asuvaid saari tundma õppida, tasuks Ischia saarele suplema minna lennureisiga Napolisse, sealt võib üürida auto ja sõita pisikese Pozzuoli sadama kaudu praamlaevaga kas Casamicciola või Ischia Porto sadamasse. Edasi saab liikuda nii autoga kui ka linnaliinibussidega, mis sõidavad ümber saare nii päri- kui vastupäeva. Lärmakad bussid on rahvast  pilgeni täis, nagu San Francisco trammid ja kihutavad pöörase kiirusega mööda kitsaid mägiteid. Õnneks   on pilet odav ja 1.20 euro eest saab saarele tiiru peale teha. Busside päevapilet maksab ligi 6 eurot. Saarekese lõunarannik on väga mägine ja kutsub sõitjates esile närvilist naeru ning hirmunud kilkamist. Matkabussiliiklust ja kämpinguid saarel pole.

Meie saabume saarele 12. oktoobril, et oma vanu konte kuumaveebasseinides leotada ja saart nädala jooksul tundma õppida. Täiesti  harjumatu on eestlase mõistusele fakt, et hiljemalt 5.novembriks suletakse saarel peaaegu kõik, ehk siis 80%, majutus-ja toitlustusasutusi. Igal pool valitseb juba otste kokkutõmbamise meeleolu. Korraks pidavat turismiäri tegema uksed taas lahti jõuludest kuni Kolmekuningapäevani ja seejärel keeratakse need jälle lukku ning tere tulemast saarele aprillis-mais! Baarmenid, teenindajad, kelnerid, kokad ja teised turismiäri mutrid-ning hammasrattad, lõpetavad tervelt pooleks aastaks oma vilka töö. Väga vähestel töötajatel õnnestub talveperioodiks mingeid juhuotsi leida. Ei loe midagi, et põhja-eurooplasest turistile tundub siinne talvine kliima lausa taevalik, saarerahva arvates, aga õitseb turism ainult siis kui päike lõõskab lagipähe ja merevesi on ligi 30 kraadi. Niipea kui päike läheb korraks pilve taha, on nende arvates ilm halb ja kui sajab vihma, siis on katastroof käes. Sellise loogika järgi peaks Värska spa olema avatud kaks kuud aastas ja terve Eesti peaks üleüldse olema hibernatsioonis. Igatahes suvel kuumaga, mina siia puhkama ei tuleks. Esiteks oleks suveperiood liiga rahvarohke ja teiseks pole ju võimalik 30-40 kraadise õhusoojuse korral minna veel lisaks 36-40 kraadisesse termaalvette. 

Ischia saare turistid on peamiselt saksa pensionärid, kes tulevad kuumaveebasseinidesse oma tervist turgutama. Siinne vesi ja - muda ravib seedehäireid, reumat, artriiti, hingamisteid, aknet, psoriaasi ja muid nahahaigusi. Sildid, viidad, infotahvlid ja isegi ajalehed kioskis on saksa keeles. Kelnerid kõnetavad automaatselt isegi itaallasi saksa keeles ja hotelli restoranis ei pakuta  normaalset itaalia kohvi.  Õnneks on teenindamine välkkiire ja viisakas. Küsin peale esimest tassi ebamäärase- ja halva maitsega hommikukohvi, et paluks siiski head capuccinot. Silmapilk tuuaksegi eriteeninduse korras ilusa- ja südamekujulise piimavahuga capuccino.  Meie kolmetärnihotell, Park Imperial, asub saare läänekaldal, Forio (hääldus foriio) asulast 5-6 km lõuna suunas.  Sellel hotellil on sisebassein 40-kraadise veega, täpselt nagu kodune kuum jalavann  ja väliujula 36- kraadise veega,  kus saab mineraalvee pinnal hõljuda, ilma ennast liigutamata, justkui Surnumeres. Üle 20 minuti ei soovitata oma südant kuuma veega koormata ja seejärel ronivad kõik üksmeelselt lamamistoolidele puhkama ning internetinälga kustutama.  Kahjuks on Itaalia siiani hädas kehvade internetilahendustega, seega on WiFi saadaval vaid hotelli fuajees,  kohvikus ning basseiniveerel. Peale selle, et turiste kimbutavad nähtamatud, pisikesed sääsed, kes ründavad ilma pinisemata ja jätavad järele punased, vesivilli meenutavad ning paistetavad haavad, pole ühtegi halba sõna saarepuhkuse kohta öelda . Õnneks on viimaseid päevi ka apteek avatud ja sealt saab osta kõikvõimalikke sääsetõrje-ning hammustuste leevendamise vahendeid. Meie hotell jääb ebamugavasse kaugusse nendest linnakestest, kust korraldatakse huvitavaid laeva-ekskursioone, mis viivad turiste Napoli vanalinna, Amalfi, Sorrento jt . sihtkohtade suunas. Õnneks olen Sorrento, Vesuuvi, Pompei ja Capriga juba varem tuttav, seega jääb ainult kahetseda, et seekord Napoli vanalinna ei jõudnudki. Kes tahaksid saarepuhkust kasutada väljasõitudeks, neile soovitan  valida sobiv hotell Forio, Lacco Ameno(lakko ameeno), Casamicciola(kasamitṡjola) ja Ischia Porto keskustesse. Kõrgusekartjatele saare lõunakallast ja kaunist Sant`Angelo (andzelo) linnakest ei soovitaks. Sinna sõites tõuseb adrenaliin kõrgele ja hilisemaks lõõgastumiseks kulub tohutul hulgal veini, mille hind ei tarvitse olla soodne.   Foriost mööda merekallast sõites, jõuab turist Giardini Poseidon Terme juurde, mis on imeline kuumaveebasseinide park ja õhtusel ajal, tunnike enne sulgemist, saab sinna pileti osta  vaid viie euro eest.  Päevapilet on sügisperioodil 36 eurot ja õhtupoolik basseinides maksab 22 eurot, mis on ilmselgelt kallis. 

 Nii pealetükkivat turismiäri Ischia saarel pole, et ekskursioonimüüjad lausa kättpidi kuhugi paati või bussi oma potentsiaalseid kliente meelitaks. Tüütamas käivad ainult tõmmud rannamassöörid, kes pakuvad viie euro eest mudimist rannaliival. Mõistagi pole Itaalias pääsu ka sisserännanud rändkaupmeestest, kes pakuvad müügiks kõlinaid ja kulinaid. See ei saa aga põrmugi vähendada rõõmu, mida pakub rannarestorani ahjus küpsetatud pizza koos imehea õllega. Õlle headus on loogilises vastavuses saksa turistide nõudlikkusega. Ischia saarel, Sant`Angelo hotellis Miramare, käib puhkamas Angela Merkel  ja tema kaasmaalaste üha kasvav armastus saare vastu, tingib kõikjal  suhtelise puhtuse ning korra. Ka meie hotelli pühitakse, nühitakse ja küüritakse lausa vahetpidamata. Basseiniveest eemaldatakse pisemgi männiokas ja liivatera. Iga päev pestakse meie hotellitoa põrand ja tuuakse uued käterätikud ning saunalinad. Isegi voodipesu vahetatakse juba kolmandal päeval.

Nüüd lühidalt saare ajaloost: see on seisnenud teadaolevalt juba 600 e.m.a.   püsielanike pidevas põgenemises küll laavapursete ja võõrvallutajate tapatalgute eest, et ohu möödudes jälle tagasi tulla. Epomeo vulkaani (kõrgus 788 m), pursked on kimbutanud 500 e.m.a. ,seejärel 478 aastal ja kolmandat korda 1302 aastal. Viimane hirmutav ja laastav maavärin oli 1883.a.

Sõjad on toimunud  etruskite ja saratseenide vahel, vanade-roomlaste, kreeklaste ja türklaste vahel, normannidest, hispaanlastest, inglastest ja prantslastest rääkimata. Kreeka võimu ajast on saarel säilinud armas komme värvida majade aknad siniseks ja seinad valgeks ning ehitada kaunid kaarekujulised akna-ning ukseavad. Hispaania valitseja Alfonso Aragona, püstitas saare idarannikul asuva kaljunuki otsa võimsa kindluse, mida tänaseni turistid hoolega pildistamas käivad. Alfonso sai 1348. aastal hakkama eriliselt imeliku teoga. Ta kihutas saarelt minema kõik mehed ja tõi Katalooniast asemele hispaania isased, kes pandi paari Ischia saare abielunaistega.  Türklaste, ehk siis täpsemalt, meile tuntud Barbarossa-punahabeme, ajast on jäänud saarele mälestuseks arvukad vahitornid. Punahabe viis saarelt 1543.aastal minema umbes 4000 elanikku ja müüs nad Idamaa turgudel orjaks.  Ühtse Itaalia koosseisu  kuulub saar alates 17. 03.1861.aastast kuid seegi sündmus ei möödunud veretult.

 Mind võlub taolistel imelistel saartel kõigepealt taimestik: võimsad agaavid, majakõrgused kaktused, hullumeelselt õitsevad bouganvillead, hibiskused,  sidrunipuud, datlipalmid, viinamarja-ja oliivisalud. Tundub imelik, aga süsimust, laavakivine pinnas, on ülimalt viljakas ja kui mõelda, et taimede juured on soojaveeallikate lätetel, siis pole imestada, et kogu ümbrus on justkui hiiglaslik botaanikaaed. Lõpetuseks võiks öelda, et puhkus täitis oma eesmärki: liigesed liiguvad nagu õlitatult ja karv läigib. :) 

Anneli Treumuth

Itaalia, 20.10. 2015 (artikkel on avaldatud EE Kohvris 28.okt.2015)