Venemaa on mõistatus!

Sel suvel olin sunnitud Venemaad külastama, sest mu itaallasest elukaaslast, Francot, vaevas juba aastaid suur uudishimu kasvõi kordki elus Venemaale pilk peale visata. Tellisime turismiviisad, vormistasime  elukindlustused ja kahe nädala möödudes olid passid käes ning sõit võis alata. Väike pabin oli sees, sest ka minu Venemaa visiitidesse oli tulnud ligi 35-aastane paus. Õnneks nõustusid meiega kaasa tulema kaks nn. Venemaa püsikülastajat-spetsialisti, kelle käes tundus see reis olevat kukepea. Olin nõukogude ajal isegi  Petseri kloostri giid ingliskeelsetele turismigruppidele ning mäletasin Petserisse viivat auklikku ning mudast teed väga hästi. Sellele olid nüüdseks  lisandunud mürgistesse karuputkedesse uppuvad teeperved.  Mis puutub Petserisse, selle madalatesse majadesse, niitmata majaümbrustesse, auklikesse tänavatesse, siis minu arvates polnud midagi muutunud. Augud olid vaid kohati sügavamaks läinud. Klooster aga oli endiselt väärikas ja lilleline, puhas ning turistidest tulvil. Seeliku said naised väravast laenata, kuid pearätt pidi endal olema. Tegime mõned fotod, panime küünlad kirikusse ja piilusime ka katakombidesse. Sadas ladinal ja nägin oma itaallase näost, et asi teda ei huvita. Õnneks elavad Petseris meie vene spetsialistide sõbrad Larissa ja Sergei. Seetõttu avanes meil suurepärane võimalus nautida maailmakuulsat vene külalislahkust. Peretütar mängis klaveril vene filmimuusikat ja perenaine võttis ahjust maitsva meekoogi ning pakkus teed. Franco asus perenaist küsitlema. See “intervjuu” puudutas ämma pensioni suurust, pere sissetulekuid-väljaminekuid ning muid majandusliku toimetuleku üksikasju: toiduainete hindu, gaasikütet jms.  Vestlusest selgus, et ämma pension arvutatuna eurodesse on 125.-, Sergei ja Larissa tegutsevad nö. “mitmel rindel” ja suudavad  kombineerida kuueliikmelisele perele 1500.- eurot kuus. Lahedaks äraelamiseks ja kolme lapse koolitamiseks läheks vaja umbes 3000.- eurot, sest kaks last õpivad Pihkvas ülikoolis. Lisa toidulauale tuleb mõistagi oma peenramaast.  Kuigi vene-itaalia keele tõlkimine väsitas mind tublisti, oleks Franco tahtnud veelgi ristküsitlusega jätkata. Tuleb tõdeda, et vene perekonna külastamine oli suurepäraselt õnnestunud ettevõtmine.    Seejärel võtsime suuna Pihkvasse. Tore linn muidugi, ilusad hotellid, kus saime kasutada internetti ja puha, aga kuna meie reisikaaslased on õppinud suurelt mõtlema, siis tegid nad eksprompt ettepaneku sõita hoopiski Sankt Peterburgi õhtust sööma.  Mõeldud, tehtud! Sisenesime Peterburgi mööda Pulkovskaja prospekti. Silmapilkselt oli selge, et isegi perifeerias on linn hoolitsetud, kaunistatud lilledega ja äärmiselt puhas. Hämmastust tekitasid  nullipealt pöetud murud, mustri järgi istutatud ja lõpututena näivad lillede read, pikad lilleamplite read metallpiirete küljes. Edasi liikusime mööda Moskovski prospekti ja otsisime esimest ettejuhtuvat hotelli. Tiirutasime juba Neeva kanalite vahel, kuid liiklusvool suunas meid mitmest hotellist mööda ja tagasipööreteks võimalust ei tulnud. Lõpuks küsisime ühest restoranist teejuhatust ning lähim hotell “Azimut” asuski kohe nurga taga. Hotell on 18-korruseline,  renoveeritud peakorpuse, vanamoodsa kõrvaltiiva, tasulise parklaga ja kõige ülejäänuga, mis õnneks vaja. Viisakas teenindus, ülim puhtus ja hoolimata kõrghooajast ka suhteliselt soodne hind. Kahene tuba koos hommikusöögi, parklatasu ja võrratu vaatega vanalinnale, maksis 97.- eurot. Võtsime hotellist linnakaardi koos metrooplaaniga ning sõitsime kesklinna, et süüa õhtust Nevski prospektil. Restoran oli õdus, teenindus üliviisakas, puhtus imetlusväärne. Nüüd kindlasti  tundub lugejale, et hakkan ennast kordama, aga tuleb tõdeda, et see puhtus ja kord näis ikka täiesti ebaloomulik võrreldes näiteks Rooma, Milano....rääkimata Lõuna-Itaalia  linnapiltidega. Kui nüüd järele mõelda, siis ei näinud me mitte kusagil ka soditud seinu ja grafitit müüridel. Koristajad käisid ringi igal sammul ja restoranis tuli kramplikult kinni hoida oma taldrikust ning õlleklaasist, sest niipea kui keegi söömise hetkeks katkestas, viidi kasutatud nõud koheselt minema.  Kella 23 paiku väljusime restoranist ja ostsime ühelt kaldapealselt öise laevareisi Neeval. Giidiga reis maksis 700 rubla (1 euro=60 rubla) ja  kestis 55 minutit.  See elamus väärib kordamist! Tuledemeres hooned peegeldumas Neeva lainetel, põhjalik ajalooline ülevaade, imeliselt kujundatud pisikesed ja suured sillad, saared, kanalid. Jahedate õhtute tarvis on laevareisijate jaoks olemas soojad tekid. Romantilise jõesõidu lõppedes lipsasime kibekiiresti veelkord metroosse, mis suletakse täpselt 24.00 Saime tagasi hotelli, kus käis mõnus öine sumin vestibüüli baaris, millega ühinesime meiegi oma hea une dringiks.

Hommikusöök oli rikkalik, nagu ikka põhjamaades. Ka sealses restoranis tuli hoida pilk peal oma söögil-joogil, et teenindav personal neid enneaegu ära ei koristaks. Õues, auto nina juures pühkis juba varavalges üks mehike harjaga kokku olematuid purukesi. Mitte ainsamat prahikest ega suitsukoni ei näinud me oma Peterburi visiidi ajal tänavatel vedelemas kuigi selles hiigel-metropolis elab 5 miljonit elanikku! Tekib küsimus, mida on Peterburi linnapea oma linna rajoonijuhtidega teinud, et seda ülimat puhtust, parkide ja muruplatside ilu saavutada? Kas kõik töötud on pandud tööle koristajatena? Sõitsime linnast väljuvate teede suunas, möödusime mitmetest linnaosadest, kus valitses sama ilu ja kord nagu kesklinnas.  Teepervedel surisesid murutraktorid ja mehed trimmerdasid juba niigi hoolitsetud muru. Jõudsime Peterhofi veidi enne kella 11. Ostsime alumiste aedade pileti, mis maksis 500 rubla. Sama hind on ka igal muuseumipiletil. Turistide hordid  olid kogunenud ümber purskkaevude ja ootasid täistunni tiksumist, sest alles kell 11 pannakse fontäänid vene hümni ning pealtnägijate aplauside saatel tööle. Ülemised palee-aiad on nautlejatele tasuta külastamiseks ja avatakse juba kell 9.00, kuid ka seal algab purskkaevude mäng alles kell 10.30 . Kuna Peterhof on tõesti selline paik, mis muneb turismiärile kuldmune, siis võite ette kujutada ilu ja hoolitsust, mis seal valitseb. Teades Itaalia turismiobjektide olukorda, tuleb lihtsalt pisar silma ja mis seal salata, väga-väga kahju hakkab. Just peale meie Venemaa reisi näidati RAI1 Itaalia kanalilt olukorda Roomas, kus purskkaevudes hulbivad plastpudelid, parklates on praht ja nurgatagustest prügimägedest pole mõtet rääkidagi. 29.juulil põles Fiumicinino lennuvälja lähedal prahihunnikust alguse saanud tulekahju tõttu maha suur männik ja halvas täielikult Fiumicino lennuvälja töö mitmeks päevaks. Hooletusest oli seal tulekahju ka märtsis.

Tagasiteel Lõuna-Eestisse ostsime vene talurahva teeäärsetelt taburettidelt kaasa mustikaid hinnaga üks liiter 1 euro, käisime teeäärses kohvikus söömas maitsvat seljankat ja koduseid pelmeene ning ostsime supermarketist,  nimega „Lenta“, kaasa odavat suhkrut 0.76 eurot kg ja brändit Gvardija Rossija 5.30 eurot 0,5 pudel, nostalgilisi barankasid ja leiba nimega „Vene ime“. Mis puutub piiriületuse bürokraatiasse ja autode järjekorda, siis meie ees oli Luhamaa piiripunktist läbi minnes vaid üks auto ja tulles kolm autot, ning aeg piiriületuseks kestis vastavalt  15-30 minutit.

Mõned piiriäärsete külade eestlased käivad üle piiri ka jalgsi, lihtsalt poes sisseoste tegemas. Majanduslikult on see kindlasti tubliks toeks, sest ainuüksi bensiin maksab poole vähem kui Eestis. Täpsemalt siis 50 senti liiter.

 Heas mõttes kadestan neid, kes on taotlenud aastase vene viisa, sest nemad saavad üle piiri käia kasvõi mitu korda päevas kui vaid tuju tuleb. Turismiviisa puhul kehtib aga vaid ühekordne külastusluba.  Anneli Treumuth                                                            31.juuli 2015 
Artikkel on avaldatud Nelli Teatajas.