Minu Pisa.

Saatuse tahtel elan Pisas 2010. aasta sügisest, kuid temast kui kodulinnast hakkasin mõtlema alles hiljuti.

Pisa asub Itaalia keskosas, Toscana maakonnas, kümmekond kilomeetrit enne Arno jõe suubumist Türreeni merre. Tuntuks on ta saanud viltuse kellatorni linnana. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on kindlaks tehtud,  et siin elatakse juba alates viiendast sajandist e.m.a. Linna nimi on püsinud muutmatul kujul aegade algusest peale ja pidavat tähendama deltat. Põhjatuulte eest kaitseb linna Pisani mäeahelik ja suvesooja aitab hoida Türreeni meri. See on peaaegu ainus koht Itaalias, kuhu lumesajud ja külmakraadid ligi ei pääse.

Pisa on umbes Tartu suurune ülikoolilinn ja ülikool rajati 1343.a., siis, kui Eestis oli Jüriöö ülestõus. Ülikooli õppehooned on nagu hernekommid paisatud mööda linna laiali. Rektoraat asub Arno jõe kaldal ja seal töötab välissuhete alal üks keelekoolist saadud tuttav, kellega koostöös oleme sõlminud isegi ühe kontakti Tartu ja Pisa ülikooli hambaravi teaduskondade vahel.

See kaunis valge hoone on Pisa Ülikooli Rektoraadi peakorter via Lungarno Pacinotti 43/44.

Pisas on sündinud Galileo Galilei ning imelikul kombel on enamik Pisa kuulsusi olnud matemaatikud, füüsikud ja täheteadlased. Käisin siinses Leonardo Fibonacci nimelises koolis itaalia keelt õppimas ja tema oli see mees, kes tõi Euroopasse araabia numbrid. Pisa teadlaste nupukus on kinkinud maailmale elektroonilised kalkulaatorid 1957 ja isegi esimese personaalkompuutri , mis nägi välja nagu kirjutusmasin ja jõudis turule 1965, kuid nende tootmise oli sunnitud kuulus kirjutusmasinate kuningas, Adriano Olivetti, viima USA-sse.

 Turiste tõmbab Pisa linna siiski peamiselt „Imede Väljak“ kus asuvad romaani stiilis Toomkirik (fassaadil ilutseb aastaarv 1063), viltune, silindrikujuline ja marmorist kellatorn (kõrgus 55 m ja kallak 4,5 m, sünniaasta 1173), Itaalia suurim ja parima akustikaga Babtisteerium ehk ristimiskoda aastast 1153 ja Camposanto, mis on suursugune matmispaik koos sarkofaagide ja freskodega aastast 1280.

 Tekib küsimus, kuidas üks linn on suutnud rajada sellised erakordsed maailmaimed? Asi on nimelt selles, et Pisa oli Veneetsia, Genova ja Amalfi kõrval üks neljast kõige võimsamast merelisest impeeriumist ning omas Vahemerel mitmete sajandite vältel ülemvõimu.  Saratseenidelt Palermos röövitud kuld võimaldaski rahastada Imede Väljaku ehitisi. Arvatakse, et  kellatorni viltuvajumises võib olla süü arhitekt Bonnano Pisanol, kes lootis, et pinnas peab vastu marmori raskusele ja toppis osa vundamendiks ette nähtud raha oma taskutesse. Pinnas aga osutus vesiliivaks ja hoone hakkas vajuma.

Pildil vasakul on kalmistu, esiplaanil ristimiskoda, selle taha jääb katedraal ja kuna torn tahab ka igale pildile jääda, siis on ta ennast ligi 5 meetrit küljele kallutanud.

 Mõistagi võimaldas selliseid kolosse ehitada ka asjaolu, et kuulsad Carrara marmorikaevandused asuvad Pisast vaid 50 km kaugusel. 

Rõõm on tõdeda, et Pisa on üks hoolitsetumaid ja puhtamaid linnu Itaalias. Tasapisi restaureeritakse ajaloolisi linnamüüre ja peatselt soovitakse müüride peal avada jalutustee.  Müüride jalamile on rajamisel kaunid iluaiad. Otse Imede Väljaku kõrval asub Pisa botaanikaed (1544). See on koht, kus esimesena Euroopas võidi imetleda kohvipuu õisi! Hiljuti võttis itaalia kultuuriministeerium vastu seaduse, et iga kuu esimesel pühapäeval on riiklikke muuseume võimalik külastada tasuta. Kuigi Imede Väljaku katedraal kuulub kirikule, saab nüüdsest ka jumalakoda uudistada tasuta, kuid selleks tuleb ikkagi seista pikas piletisabas ja lunastada pääse, mille hind on null eurot ning mis kehtib suuremeelselt kahele inimesele. Torni pilet maksab 18.- eurot, Babtisteerium  ja surnuaed  kokku 7.- eurot. 

Linna pidustustest tuleb ära märkida selline omapärane sündmus nagu seda on uue aasta tähistamine 25. märtsil!!!!! See tähendab, et siia saabub uus aasta  liturgilise kalendri järgi. Teine tähtis sündmus on linna pühaku San Ranieri surmapäev 16. juunil. Kõiki neid sündmusi ehib luminara, ehk valgusmäng. Kesklinna hoonetel süüdatakse üle saja tuhande elava tulega küünalt, mis on  paigutatud kunstipäraste mustritena vastavatesse küünlajalgadesse ja ehivad majade fassaade ning Arno jõe kaldaid ning sildu. Jõel toimuvad regatid ja sildadel traditsioonilised etendused.  Vaade Arno jõe kaldapealsetele hoonetele. Pildil vasakul on näha üks sinine hoone. See on Palazzo Blu, Pisa esimese ja viimase doodži hoone 14.sajandist ja ühtlasi minu lemmikmuuseum.  Arno jõgi on 241 km pikk ja suuruselt 8-ndal kohal Itaalias.

 On tõeliselt kahju, et tavaliselt peatuvad turistid Pisa linnas vaid paar tundi. Tegelikult on Pisa ideaalne koht kuhu jääda paigale vähemalt nädalaks-paariks. Kuna siin on majutusasutuste, isegi toiduainete ja bensiini hinnad palju soodsamad kui näiteks Firenzes või Luccas, tasuks Toscanaga tutvumiseks elada just Pisas. Linnas asub rahvusvaheline Galileo Galilei nimeline lennuväli ja need, kes ei soovi rendiautoga seigelda, saavad hea rongi- ning bussiliikluse tõttu võtta sihikule näiteks Casciana kuumavee termid, Terricciola veinimõisad, Lucca vanalinna, maailmakuulsa karnevalilinna Viareggio, sadamalinna Livorno, mis kõik asuvad vaid pooletunnise tee kaugusel.  Firenze kunstiväärtused, Toscana võrratud mägilinnad ja keskaegne Siena pole samuti ületamatus kauguses.  Edasi-tagasi bussipilet Firenzesse maksab vaid 10.- eurot.

Teisel kohal kuulsuselt on Pisast vaid 11 km kaugusel,  Calci linnakeses, asuv väga põneva ajalooga satserdoti munkade klooster Certosa di Calci, mis on täielikult restaureeritud ja kaunis kui loss! Mäed, vanad oliivipuud ja rosmariinid kutsuvad jalutuskäigule kloostritagusesse lopsakasse loodusse.  Klooster on rajatud aastal 1366. Rannapuhkuse saab veeta Pisast 10 km kaugusel asuvas Marina di Pisas või veidi eemale jäävas Tirreenias. Marina di Pisas valmis 2013.a. suvel väga ilus ja kaasaegne luksusjahtide sadam. Sealset randa hakati juba 2000.a.  kindlustama suurte marmor- ja graniitrahnudega, sest meri tungib vägisi peale ja  liivarannad on praktiliselt kadunud, kuid liikudes edasi lõuna suunas on need veel olemas. Pildil Marina Di Pisa jahisadam.

Nagu igas sadamas, võib sealgi kohata eestlasi. Lugesin rannas raamatut kui kuulsin eestikeelset juttu. Selgus, et noored jutlejad olid tulnud otsima Pisasse korterit. Lilith õpibki nüüd Pisas itaalia keelt ja Madis töötab lennuväljal RyanAiri lennukite mehhaanikuna. Siin elab juba pikki aastaid koos oma perega ka Janika, kes töötab giidina.

Pildil on Pisa uus raamatukogu, mis asub Arno jõe kaldaäärses pargis ja valmis 2013.a.

Minu lemmikpaikadeks ongi  kujunenud Pisa uus raamatukogu ja matkarajad Medicite akvedukti lähistel. See "veevärk" sai valmis 1613.a. ja varustas Pisa linna veega ligi 300 aastat.

Olles elanud kolmes erinevas Itaalia piirkonnas ja reisinud selles saapasääreriigis peaaegu igas maakonnas, leian, et see on üks rahulikumaid, soodsaima kliimaga ja hoolitsetumaid paiku Itaalias. 

Anneli Treumuth ,veebruar 2015, Pisa
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Naised"