Moeteemadel kirjutama ajendas mind ühe sõbranna küsimus, et „kas itaallased on moeahvid?“
Koheselt meenusid paar uut moesuunda, mis Itaalia suvises päikeselõõsas,
tundusid karjumapanevalt ebanormaalsed. Need on nimelt ratsasaapad ja pika
jalgevahega püksid (haaremipüksid). Ise käin suvekuumuse tõttu lugematuid kordi
päeva jooksul duṡṡi all ja õues hiilin mööda varjulisemaid tänavaid, ning
mõistatuseks jääbki kuidas on võimalik 30-40 kraadises lõõsas saabastega ringi
käia. Ju siis pean sõbrannale vastama, et „jah, üsnagi mitmed itaallased on
moeahvid!“ Haarasin ka kaamera ja tegin
toidupoodi sisenedes mõned klõpsud. https://picasaweb.google.com/108681477549460965240/KasItaallasedOnMoeahvid?authkey=Gv1sRgCMH_sfHr8JD6qgE
Esimestel
minutitel õnnestus tabada vaid üks saapakandja, kuid neid on mõistagi rohkem. Supermarketis oli ostlejate riietus täielik
katastroof: kes oli tulnud aluspesus, kes täiesti mingites ebamäärastes
hõlstides. Et Itaalia kui moe Meka ja
Eesti kui kalli kodumaa moeelamuste vahel paralleele tõmmata lasin moeteemadel
peas veelkord laagerduda ja mõtlesin asja üle tõsiselt järele. Üldrahvalikke
koolitusi ju igapäeva- ja tänavamoe teemadel ei toimu. Kuskilt leidsin sellise
definitsiooni:
Mood on selleks, et saata
kaaskodanikele sõnumeid sõnatus keeles. Riietuda tuleks võimalikult mugavalt
jälgides ilmastikuolusid, aset leidvaid sündmusi ja kui see ülesanne osutub
liiga raskeks, siis tuleks häbenemata küsida nõu sõbrannalt või
stiilinõustajalt.
See väide, et Itaalia on maa, kus
kõik käivad ringi stiilses ja elegantses riietuses, tundub olevat lihtsalt üks
paljudest legendidest. Ei aita Versaci, Armani,Prada, Dolce-Gabana, Roberto
Cavalli ega mitte keegi teine kui ikka iseendal pead otsas pole.
Anneli Treumuth
Pisa, Itaalia
2014
