Kes on Franco?
Franco sündis Sitsiilias 12-ndal maikuu päeval 1942.a. Tema ema läks
Sitsiiliasse sünnitama selletõttu, et perekond elas Itaalia poolt
koloniseeritud Liibüas koos kahe tütrekesega ja emale tundus, et ohutum on
sünnitada oma õe juures väikeses Gioiosa Marea kalurikülas, Messina
provintsis. Kuna isa selle sünnituse
juures ei olnud, siis imelikul kombel ei võtnud ta oma esimest poega kunagi
päriselt omaks. Kui Franco sai kolme
aastaseks, läks ema oma lastega Liibüasse abikaasa juurde tagasi ja viie aasta
möödudes sünnitas veel ühe poja, kellest sai isa lemmiklaps. Nende kolme aasta
jooksul, mil isa oli üksi Liibüas, müüs ta kogu oma pere majakraami maha,
selleks et päästa oma vend kaardimängu võlgade eest vangi minemast. Järele ei
jäänud ei voodilinu, käterätte ega lauanõusid. Ema, oma kolme lapsega, pidi
alustama kodu sisseseadmist nullist. Elati Liibüa pealinnas Tripolis ja kuna
seal oli olemas ka Itaalia kool, läksid tütred kooli, kus õppetöö käis itaalia
keeles. Õde Lucia oli Francost vanem 4 aastat ja Amelia 3 aastat. Kui poiss sai
kooliealiseks pandi ta samasse kooli koos õdedega, kus õppis kuni kuuenda
klassini. Kuna Mussolini oli sõja kaotanud ja pere oli nö. „näljas ning paljas“ pöörduti tagasi
Itaaliasse. Itaalias polnud sõjajärgselt majanduslik olukord samuti
märkimisväärselt parem ning nad suunati oma kodumaal elama Laterina põgenikelaagrisse Arezzo provintsis Toscana
maakonnas. Isa töötas elektriliinide insenerina ja tegi ka kaevude kaevamise
ning muid tehnilisi töid, ema oli kodune, kuid teenis pisut lisaraha
õmblustöödega. Laagris elati veidi
rohkem kui üks aasta. Magada tuli põhuga täidetud kottide peal ja teistest perekondadest
eraldasid neid barakkides „vaheseinteks“ ülesriputatud tekid. Kahjuks juhtus
just see talv olema väga karm ja lapsed nägid oma elus esimest korda lund ning
külmetasid nagu kärnased koerad täiesti ebainimlikul kombel. Riik jagas
pisikest toimetulekuraha ja riideid, kuid need polnud talveriided. Lõpuks
eraldas riik neile kolmetoalise kuid pisikeste tubadega korteri Livornos, kus
Franco elas kuni sõjaväkke minekuni. Sõjaväeteenistus kestis kolm aastat ja
väeüksus asus Vigevano asula lähistel Pavia provintsis Lombardia maakonnas.
Tegemist oli bersaglieride sõjaväeosaga ehk rünnak-rühmlastega. Algusaastal
Franco vihkas sõjaväes absoluutselt kõike: vastiku maitsega toitu, ülbeid
ülemusi, 50 mehelisi magalaid ja muid raskeid elamistingimusi. Igal öösel
haudus ta põgenemisplaane, mida aga ellu viia ei õnnestunud. Kui ta sai aga
seersandiks muutus olukord tunduvalt paremaks. Peale kolmeaastast teenistust
tuli ta sõjaväest tulema ja mõeldes veel praegu nendele ennasttäis harimatutele
ülemustele, tulevat tal oksemaitse suhu. Peale sõjaväge isa ei võimaldanud
pojale edasiõppimise võimalust ja noormees läks tööle. Kõigepealt tegeles ta
jäätisekohvikute varustamisega nn. esmase toorainega ja seejärel
juuksuritöökodadele vajalike materjalide müümisega. Selle tööga seoses sõitis
ta läbi terve Itaalia. Töö kõrvalt
siiski käis raamatupidamise kursustel ja püüdis ennast igati harida. Kuna
Franco oli erakordselt ilusa välimusega mees, siis kuni 28-nda eluaastani kulus
aeg peamiselt naisi taga ajades.
Ühe kurvalt lõppenud armuloo tagajärjel otsustas ta südamevalu
vaigistamiseks abielluda esimese ettejuhtuva kaunitariga. Aga see oli suur
viga, sest naine oli usklik, kitsa silmaringiga, koduse eluviisiga ja
traditsioonilise ning konservatiivse ellusuhtumisega. Ametilt oli naine
õmbleja. Kuna naine hoidis kümne küünega kinni oma harjunud eluviisidest ja
elukohast, siis asus värske abielumees elama oma abikaasa kodulinna Pisasse ja
sai töökoha postkontorisse. Peagi sündis perre tütar, kelle kasvatuslikud
küsimused otsustas kõik naine, sest karune mees ei sobivat õrna naishinge
suunajaks. Tütar pandi kooliealiseks saades nunnade kooli ning temast kasvas
piiratud silmaringiga, frigiidne ning üksik naine, kes jäi oma vanemate juurde
elama kuni 40-nda eluaastani.
Franco jätkas töötamist postkontoris, algul tavalise arveametnikuna ja
hiljem direktorina. Oma töökohast leidis ta kena armukese, ning elas ligi
kolmkümmend aastat kaksikelu. Pensionile
jäädes ei saanud ta salakallimaga enam kohtuda ning kavatses oma abielu
lahutada, hoolimata sellest, et Itaalias on see väga raske ning mees jääb
kohtuotsusega kodust ilma. Olles valmis oma plaanist abikaasale rääkima, avas
naine oma suu esimesena ja teatas, et tal on avastatud vähk. Franco mõtles asja
üle järele ja otsustas ennast pühendada naise eest hoolitsemisele. Tema kaalutlus
kõlas nii: „kui mina oleksin haigestunud, siis olen kindel, et abikaasa oleks
minu eest hoolitsenud“. Lisaks vähkkasvajale haigestus naine ka Parkinsoni
tõppe. Võitlus haigustega kestis 8 aastat ja naine suri 69 aasta vanuselt. Selleks hetkeks oli ka Franco tervis
täielikult läbi. Tal olid tekkinud südame rütmihäired ning kõrgvererõhutõbi.
Koheselt peale abikaasa matuseid hakkas Franco skype vahendusel otsima endale
uut elukaaslast. Itaalia naiste suure asjatundjana, välistas ta nad koheselt.
Kahe nädala jooksul suutis ta leida ühe kandidaadi Bulgaariast, teise Lätist ja kolmanda
Eestist. Kuna oskasin itaalia keelt, siis jäi valik minu peale pidama, sest
tema inglise keel oli nõrguke ja sellele nõrgale jääle ta ei julgenud suhet
rajama hakata. Franco ostis kohe lennupileti ja broneeris hotelli Riias, kuhu
sõitsin oma autoga. Skeem võis olla ka selline, et kui mina osutun
mittesobivaks, siis tuleks veel kõne alla kohalik lätlanna. Õnneks osutusin ma
väga meeldivaks inimeseks J ning Franco tuli uuele kohtamisele juba
Tallinna. Seejärel käisime Niiluse reisil, puhkasime koos Tirreenias ja oligi
kätte jõudnud aeg teha tütrele
teatavaks, et majja tuleb uus naine. Tütar sõnas seepeale: „arvasin, et sa oled
targem ja oskad hinnata vabadust“, pakkis oma asjad, võttis kassi kaenlasse,
ostis pisikese korteri ning ei võtnud isaga ühendust ligi kaks aastat. Isa
kõnedele ta ei vastanud. Kui isa kirjutas tütrele kirja, milles palus tema
endise kodu võtmed tagastada ja panna need lihtsalt postkasti, tärkas tütres seoses
hirmuga pärandusest ilma jääda, taas enneolematult suur isaarmastus ning nad
suutsid omavahel ära leppida. Seoses sellega, et Franco ei käitunud oma
abikaasa surma järgselt nii nagu peab, st. ei nutnud iga päev kummuli tema
kalmul, ütlesid temast lahti kõik sõbrad ja enamik sugulasi. Franco aga kurvastanud põrmugi. Ostis
hoopiski matkabussi ning viis täide oma
eluunistuse, milleks oli reisimine. Nüüdseks oleme oma reisiteekondadest
suutnud joonistada Euroopa kaardile tiheda ämblikuvõrgu ning käinud ka paar
korda ka Aafrikas. Iseloomult, oma vaimsuselt ning hingelt on Franco mängur.
Kaardimängukiusatusest on ta suutnud lahti saada ning nüüd võtab oma elu
lihtsalt ja lustiliselt. Ta on hakanud laenutama raamatukogust sügavasisulisi
ning filosoofilisi raamatuid (raamatulugemise ja reisimise harjumust tema
eelmises peres polnud). Järjekindlalt tellib vaatamiseks filmiklassikat,
lahendab ristsõnu, käib „kolmanda nooruse“ ülikoolis inglise keelt täiendamas,
paar korda nädalas võtab võimlemistunde ning paar talve käisime ka
tantsukoolis. Tema jaoks pole olemas ei halba ilma ega kehva tervist:
absoluutselt igal õhtupoolikul sõidame me kuskile avastusretkele, kas mere
äärde või mägedesse, kas linnadesse või küladesse. Tal on kombeks öelda: “ oma
nelja seina vahel ma surma oodata ei kavatse!“ Franco on inimene, kes annab
alati rohkem kui võtab, tal on stiili, huumorisoont, nii mehelike kui naiselike
kodutööde oskusi, millest eriliselt vaimustav on tema „kodurestoran“. Mis võiks saatusel veel varuks olla, see teda
ei huvita, kuna ta elab vaid käesolevas hetkes.
Anneli
14.aprill 2014
Pisa
Lugu on avaldatud ajakirjas "Saatus&Saladused" juuni 2014
