Kelmused
Itaalia toiduäris.
Seda,
et Itaalias on kehv söök, ei usuks keegi, sest legend Itaalia köögist kui
parimast maailmas, on liialt juurdunud. Kuid ettevaatust!
Kuulsaks
on saamas ütlus: "Itaalias pole miski nii, nagu näib". Kuritegevust,
mida pannakse toime toiduainete kallal, võib nimetada laiaulatuslikuks
kelmuseks. Nüüd, mil lihtrahval kulub raha peamiselt söögi ostmiseks, on
saabunud tõeline kuldaeg toidukraami võltsimiseks. Ärihaid on avastanud, et tarbija
eelistab kaupa, millel on märge "made in Italy" ja mis oleks
veel lihtsam, kui selle sildi kleepimine võimalikult paljudele toitudele. Ma ei
väida, et Saksamaa sealiha, Poola piim, Hispaania oliivid ja Rumeenia munad oleksid
halvad, kuid millise galopi ja
muundumise on see kraam enne tarbijani jõudmist teinud? Politsei on
viimasel ajal avastanud, et kuulus „värskest pühvli piimast valmistatud
mozzarella“, on toodetud piirkonnas, kus pühvleid ei kasvatata ja tooraineks on
hoopis Poolast ning Rumeeniast saabunud külmutatud piim. Munad, mida müüakse
kui Rooma piirkonnas toodetud ja värskelt munarestidesse munetud kraami pähe,
on tegelikult teinud pika reisi Rumeeniast (märge RO) ja pitsatil on
pakendamise kuupäev. Saksamaa sealihatööstuste kintsud saabuvad Itaaliasse ning
hakkavad justkui võluväel kandma kuulsa Parma singi templit. Varasemad
kontrollimised on avastanud, et maailmakuulsat
Chianti D.O.C.G.veini on toodetud ja müüdud kolm korda rohkem, kui seda
iialgi võimaldaks antud piirkonna viinamarjasaak. Hiljuti avastas toiduainete
inspektsioon, et unarusse pole jäetud ka vana kommet sulatada üles külmutatud
kala, tõmmata see korraks mereveest läbi ja müüa värske kala pähe. Kui kõike
ära ei osteta, külmutatakse kala uuesti ja üha uuesti, kuni lõpuks kalas
tekivad mürgised ained.
Kõige hullem lugu tuli aga ilmsiks oliiviõli
äris. Kontrollimisel selgus, et Livorno sadamasse saabub kümnete tuhandete
tonnide viisi Hispaania madalakvaliteedilist oliiviõli, mida Itaalia tööstus
kohe kindlasti sellistes hiigelkogustes ei vaja. Tegemist on nn. „olio
lampante“ ehk lambiõliga, mis on oliividest umbes 20% kvaliteetse õli
kättesaamise järel kõige viimane jääkprodukt ning enne täiendavat töötlemist
toiduks kõlbmatu. Selle äri ohvriks langesin
isiklikult ning tarvitasin vapralt kannatades ära tervelt viis liitrit
lambiõli. Asi tuli ilmsiks kahel põhjusel. Esiteks oli õli maitse tuntavalt
mõru ja lõhn imelik. Teiseks kandis riigitelevisioon üle saate, kus nimetati
Salvadori firma toodangut, lambiõli müüjaks õige ekstra vergine õli pähe ja
selle märkega õlipudelile olin just põhja peale teinud. Täiendaval uurimisel
selgus, et Itaalia seadus lubab müüa lambiõli toiduainena kui selle happelisust
on vähendatud kahelt protsendilt ühe protsendini, kuid mõistagi ei luba seadus
pudelile kleepida silti ekstra vergine oliiviõli, 100% Itaalia toodang. Et
happelisust vähendada, töödeldakse lambiõli sooda ja kuuma pesuga, värvi
normaliseerimiseks kasutatakse samasuguseid lahusteid, mis on bensiini koostises,
seejärel õli filtreeritakse, vajadusel lisatakse klorofüllivärvi. Haisu
eemaldamiseks teostatakse destillatsioon 220 kraadi juures. Kõige lõpuks toimub
de-marganiseerimine, ehk tahke osa eraldamine temperatuuril alla null kraadi.
Kardan, et ka margariin müüakse maha. Õli hinnaks kujuneb veidi alla 3 euro
liitri eest, mis tähendab, et kui arvestada maha oliivide korjamise,
transportimise, töötlemise kulud ja kaubanduse juurdehindlused, siis õli ise on
praktiliselt tasuta. Samasuguseid trikke kasutatakse ka teiste õlide
solkimisel, lisades näiteks madalakvaliteedilisele õlile 5% kvaliteetset õli.
On tavaks saanud
öelda: „sa oled see, mida sööd!“ Nüüd, mil olen õlilamp, võin valgustada ka
teisi, et Itaalia imelised toiduained oleks võib-olla kindlam osta ökopoest,
kuigi hind on palju kõrgem, aga kvaliteet on loodetavasti parem ja
kontrollitud. Veelgi õigem tegu oleks eelistada Eestimaist!
Anneli Treumuth
Pisa, Itaalia
26.märts 2014
Artikkel on avaldatud Eesti Ekspressis 4.juuni 2014
