Prantslanna sünnipäev Itaalias.

Küllap on huvitav teada, kas ja kuidas peetakse sünnipäevi mujal maailmas? Mulle on jäänud mulje, et Itaalias peetakse reeglina vaid laste sünnipäevi, sest  vanemad inimesed ei hüppa just rõõmust lakke kui aastad turjale kogunevad.  Kuigi seekord oli tegemist 30-aastase päevakangelasega, võib ikkagi lugeda “lapsega”, sest et sellel 30-aastasel noorel naisel pole ei tööd, lapsi ega õiget kodugi. Ta elab Pisas oma abikaasaga, kes on samuti prantslane kuid töötab Itaalias.

 Meid oli seekord kutsutud ühte kohvikusse Arno jõe kaldal.  Selleks puhuks ostsime koolikaaslastega kingituseks hõbekõrvarõngad, pisikese nahkköites külalisteraamatu ning suure lillekimbu. Internetis täitsime osavõtjate lehe, kus pidulisi oli ennast kirja pannud üle kahekümne. Sünnipäeva alguseks oli kutse peal märgitud märgitud kell 16.30. Mina vaene lollike läksingi kohale karvapealt kella 16.30-ks. Kohvikus olid pisikesed ümmargused lauad kaetud valgete voodilinadega ja nende peale oli rullitud punane siidist tekstiil, mis meenutas jõuluaega.

Tegelikult jäi üldmulje üsnagi huvitav. Sünnipäevalapse ema oli Prantsusmaalt kohale tulnud ja koos väimehega kaunistas ta pruuni värvi muffineid mingi valge kreemi ja šokolaaditähekestega.

Sünnipäevalast kohal ei olnud. Istusin ühele seina äärde ritta seatud plastmasstoolile ja jäin ootama sündmuste käiku. Umbes paarikümne minuti pärast saabus hingeldades venetsueela-inglise segaperekond  oma lastega. Nad olid kartnud hiljaks jääda ja jooksid nii, et selg märg. Kui kell lõi viis, saabus üks teine prantsuse-inglise segaperekond oma kolme lapsega, seejärel juba tilkus kohale itaalia külalisi ja kelnerid hakkasid tooma lauale sampust ning veini, õlut, mahlu. Lõpuks tõi üks perekond martsipanitordi ja bulgaaria neiu tõi omaküpsetatud leiva. Sünnipäevalast aga polnud veel saabunud.  Lapsed pildusid koriandoleid ehk paberlitreid õhku, sest on ju saabumas karnevalide aeg. Mõned lapsed jonnisid, et tahavad süüa ja juua. Emad jagasid laiali plastist veetopsikuid kuid muffineid ei lubatud veel puutuda. Mõne aja pärast saabus juubilar. Ei mingit vabandamist tunnikese hilinemise pärast, kus sa sellega! Hakati kallistama ja musitama ning siis küsiti, et kes soovib vett või mahla. Avaldasin arvamust, et sooviksin hoopis shampust kuid sünnipäevalaps teatas, et selleks olevat veel vara. Jäin kohale puhtast ajakirjanduslikust huvist. Tahtsin teada saada kellaaega, mil on õige aeg shampust juua.

Siin pildil on veinid ja õlled, mida ei avatudki.

Kell lähenes kuuele….ja ohh imet! Võetigi lahti esimene shampus, mida aga ei jätkunud kõigile ja teist shampust mõistagi ei avatud. Koos ühe ameeriklannaga otsustasime, et teeme ise veel ühe pudeli lahti. Seejärel olid lapsed juba salaja palju muffineid nahka pistnud ja kuigi ma vihkan magusat kraami, otsustasin ikkagi proovida kuidas maitseb. Kuigi muffin oli jube magus, sõin ühe siiski peaaegu lõpuni. Nüüd tahtsin tõepoolest jalga lasta, kuid meie õpetaja märkas seda salakavalat plaani ja sundis mind istuma veel veidike.  Mingit muusikat, mängu või tantsu ei toimunud, kuigi oli tegemist „lapse“ sünnipäevaga. Õpetaja maitses ka martsipanist torti, mis olevat olnud veel magusam kui muffin.  Imekombel õnnestus mul siiski sünnipäevalapsega hüvasti jätta ja uksest välja hiilida. Koju jõudes olin nii suures suhkrudeliiriumis, et praadisin kiiresti ühe muna ja jõin klaasikese kuiva veini. Tõotasin endale, et ei lähe enam iialgi ühelegi siinsele sünnipäevale, kuid kujutan ette, et uudishimu saab siiski ka järgmisel korral võitu ja ükskord see mu tapab. 

Anneli Treumuth

25. veebruar 2014

Pisa, Itaalia